isetegija

  Jõgeva villavabrikus

Oktoobrikuu kolmeteistkümnendamal päeval nähti pisikest gruppi meie isetegija rahvast ühes väikeses Eesti linnakeses, mis on tuntud selle poolest, et linnas pole ainsatki kirikut. Meie sealviibimise eesmärk ei olnud aga selle väite tõestamine või ümberlükkamine. Linn, millest käib jutt, on loomulikult Jõgeva ning sattusime me sinna mannu kutsel, kes organiseeris meile põneva ja kasuliku ekskursiooni villavabrikusse, et saaksime oma silmaga näha, kustkohast tuleb see materjal, millest saab nii imelisi kotte ja salle ja mida kõike veel...

Pealtnäha polnud vabrik üldse vabriku moodi, pigem vana ja räämas elumaja. Ega seeski miskit kiita olnud, tehnika oli vana ja algusetapid tehti lausa põlveotsas ära, kuid meile anti lootust, et asjad on muutumas ja vabrik pidavat peagi saama kaasaegsema väljanägemise.

Isetegijad vaatasid vabrikus ringi suuril silmil ja vahepeal vajus vist mõnel suugi lahti, nagu koolilapsel kommivabrikus. Põnev oli. Uskumatu oli näha, et nende suurte masinamürakate vahelt tuli välja peenikest lõnga ja habrast heiet ja villaloori. Ühes nurgas oli suur kirju pussakas villa ja meie olime pea kõik veendunud, et sellest saabki üks värviüleminekuga heie ja suur oli üllatus, kui selgus, et sellest saab hoopis ühevärvilist, täpsemalt sinepivärvi heiet.



Kui olime vabrikule tiiru peale teinud, anti meile võimalus ka väärt kraami kaasa osta ja mõned meist kasutasid seda võimalust kohe ohtrasti ära, sest ega iga päev nii suurt valikut villa ja lõnga ette ei satu - mõnes linnas pole villaheiet üldse saada. Varud täiendatud, suundus osa seltskonnast mannu juurde, kus meid ootasid maitsvad võileivad, kohv ja kook. Lobisesime ja omandasime uusi käsitöövõtteid. Oli üks asjalik ja kordaläinud päev mõnusas seltskonnas.



tekst: sibulaplix, veel pilte verpini ja mannu kaamera läbi
 

   e-mail: isetegija(ät)isetegija.net

   Copyright© 2005-2006 isetegija. All rights reserved.