isetegija
isetegija
Vilditud lilled
Võtan peopesasuuruse lapikese villa, eri värvidega ja lisaks suts heiet ka. Nii nagu ikka märgviltimine käib- kuuma seebivett ja kannatust on vaja.

Esimese "patsutamise" jaoks leiutasin tõhusa abimehe- kraanikausis on mullikile ja selle peal topsutan siis seebist villapalakat selle nupulise asjandusega, millega muidu tselluliiti nuheldakse. Mõjub ka viltimisel hästi!

Siis edasi patsutan ja hõõrun ettevaatlikult peopesade vahel kuniks ääred on juba sellised "konkreetsed" ja keskelt vilt tugev. Surun pöidla keskele ja venitan sisse selle südamikukoha, ääri tirin ikka päris tugevasti.

Siis pistan pulga tekkinud augukesse ja silun õie ümber pulga ning natuke hõõrun ka, et jääks vormi hoidma.

Edasi tuleb loputamine ja kokkusurutuna kuivatamine. Südamike puhul alustan justkui pallikese viltimist, aga siis rullin peopesade vahel tekkinud jupi jõudu kasutades piklikuks. Lille vartega ma nii jõuliselt ringi ei käi- peopesade vahel pigem veeretan vars pihkudega pikuti. Nii ei muutu tekkinud jupp liiga kõvaks, kuid viltub täitsa kenasti. Jõudu pole vaja, hoopis kõvasti kannatust.

Pildil olevate prossitoorikute tõttu jäin oma sõrmevahedes pealmisest nahakihist ilma!! Kohutav, kui kange majapidamisseep ikka olla võib! Pärast viltimist pesin käed ja said mandliõli sisaldava kreemiga kenasti ära ka hoolitsetud, aga järgmisel hommikul ärgates olin tõeline narmasnäpp. Pole see loodus mulle nii vastupidavat käenahka andnud, järgmisel korral proovin Fairyga...


rees
isetegija

e-mail: isetegija(ät)isetegija.net

Copyright© 2005-2009 isetegija. All rights reserved.