 |
 |
 |
 |
Kuidas üks maski tegi
|
|
|
Kui keegi kunagi elus peaks ühel või teisel põhjusel soovima maski teha, tuleb arvestada kindlasti ajakuluga – kardetavasti „homme on vaja!“ töö see siiski ei ole.. Vaja läheb: 2 suuremat õhupalli, maalriteip, toidukile, 10 rulli marlisidet (laiem), 0,5 l PVA liimi, vatiini, õhukest fliisi, õige pisut tülli, lõnga, punast froteeriiet, sinist ja musta markerit, musta lõnga, juuksekummi. Palju aega ja pealehakkamist. Pilt 1. Puhusin täis 2 õhupalli (mis olid kindlasti jupp maad suuremad kui minu pea) ning ühendasin need nii enam-vähem nurga alt maalriteibiga. Pilt 2. Kerisin õhupallidele ümber mõned tõhusad read toidukilet. Pilt 3. Toidukilele järgnes pallide katmine tavalise marlisidemega (10 rulli). Oma 5 kihti sidet sai see peatoorik küll ümber.
Pilt 4. Märkisin marlile markeriga selle koha, kust hakkas hiljem sisse käima maski kandja pea. Lasin marlisse mässitud õhupallidele peale PVA liimi ning silusin liimi tihedasti marlisse (v.a. pea augu puhul). Seda tööd tuleb teha jupp-haaval maski toorikut keerates. Mask muutub raskeks. On hea, kui kogu marli on tugevasti liimist läbi imbunud. Pilt 5. Peale liimiga töötlemist katsin maski tooriku ajaleheribadega (et saaks tugevam) ja jätsin maski mitmeks päevaks kuivama. Pilt 6. Kuivanud maskile joonistasin peale umbkaudse näopildi.
Pilt 7. Lõikasin maski alumise (liimita) osa ära (üks õhupall läks katki) Pilt 8. Lõhkusin ära ka teise õhupalli ning tõmbasin maski „sisu“ lihtsa vaevaga välja.
Pilt9. Panin maski endale pähe ning märkisin selle välisküljele võimalikud silmade asukohad. Lõikasin fliisist välja umbkaudsed tükid, millega mask hiljem katta. Sain nö. lõiked. Pilt 10. Õmblesin ninakoha ja maski näo pealmise tüki masinaga omavahel kokku ning traageldasin hoolikalt vormi venitades ülejäänud tükid omavahel kokku. Märkisin ära lõua alla tekkiva traagelduse kohad (pliiatsiga) ning harutasin alumise õmbluse lahti. Võtsin maskilt „katte“ maha.
Pilt 11. Katsin maski mahulise vatiini tükkidega (õhukese liimikihiga), lasin kuivada. Õmblesin maski „katte“ mööda traagelniite kinni (jättes piisava ava katte peale tõmbamiseks). Pilt 12. Tõmbasin maskile katte peale ning õmblesin lõua alla jääva ava käsitsi kinni. Pilt 13. Märkisin silmade avad ning lõikasin keskelt suunaga äärte poole lahti. Keerasin katteriide nurgad maski sisse ning õmblesin ettevaatlikult läbi maski tooriku. See oli raske töö, kuna liim oli maski tooriku peaaegu läbimatuks muutnud. Pilt 14. Kui silmaavade fliisiosa oli fikseeritud, õmblesin peaaegu täpselt samal trajektooril veel ühe ringi – seekord fikseerisin õmblusreaga looritülli tükikesed, et silmade ette moodustuks võrk. Parema kontrasti saavutamiseks õmblesin silmade ääred musta lõngaga üle, tegin ripsmed ja kulmud.
Pilt 15. Kõrvade tarvis lõikasin silma järgi parajad ovaalid. Kasutasin tumepunast froteeriiet, mis sobis üsna hästi. Kõrvade alumistel pooltel kasutasin sedasama kangast, millest maski näosa. Õmblesin tükid parempidised küljed vastamisi omavahel kinni, sirge serva jätsin õmblemata. Keerasin kõrvalapakad õiget pidi. Pilt 16. Pealagi ja pats. Punasest kangast lõikasin umbes seesugused siilud, nagu tavaliselt mütsi õmmeldes. Pikendasin mütsilõike tipuosa ning õmblesin üksteise kõrvale just niimitu siilu, et „müts“ Lottele ümber pea mahuks. Asetasin Lottele „mütsi“ pähe, surusin nööpnõeltega kõrvad õigetesse kohtadesse ning õmblesin mütsi käsitsi pea külge. Seejärel panin Lottele pähe patsikummi, täitsin patsituti ning krookisin patsi ülevalt kinni. Lotte silmad joonistasin sinise ja musta markeriga otse tüllile. Vildikajälg vaatamisel ei sega, aga silma teeb ilmekamaks küll. sobib kenasti.
Maski alumise ääre üleulatuv fliis keera sissepoole ja õmble käsitsi mõne pistega. Umbes nii ma tegin ja sellise maski sain:
Mõned tähelepanekud: Marlist ja liimist toorikute tegemine on üsna keeruline ja aeganõudev. Kui oled õhupallid ühendanud, kilega katnud ja neile marli ümber mässinud, on juba silmaga näha maski lõplik eeldatav suurus ning selle nina ja silmade asetus. Kui ninaosa on liiga otse, ei näe maski kandja ilmselt hiljem silmaavadest allapoole. Mask on üsna kinnine - st. et pead arvestama, et maski kandja saaks kenasti hingata ja tee maskile auk, kust pea sisse pistad, pigem suur kui väike. On hea, kui sinu kaks käelaba veel maski mahuksid. Nii, põhimõtteliselt. Kaelaaugust. Maski kandja (ehk antud juhul Lotte) peab olema keskmisest kõvema häälega või kasutama rääkimisel väikest mikrofoni. Miks? Sest hääl kaob maski ninaotsa ära muidu. NB! Tehnika on minu peas sündinud. See tähendab, et päriselt maske võibolla niimoodi ei tehta. Seepärast ei ei ole postituse pealkirjaks "Kuidas teha maski" vaid "Kuidas üks maski tegi"
|
