TRIPS-TRAPS-TRULL

Üks vahva ajaviitemäng võiks käepärast võtmiseks olla suvel ja talvel või aastaringi. Just selline mõõdult väike, mis mahub ranna-, käe- või koolikotti ning mida sõbraga kahekesi olles igal ajal ja igal pool mängida võiks, kui tuju tuleb.
Näiteks trips-traps-trull!




Selle mängu tegemiseks võtsin ühe väikese olemasoleva kingikoti ja joonistasin koti ühele küljele tekstiilimarkeriga ruudustiku (teisel küljel oli armas aknake). Sellest saigi mängulauad ja pesa mängunuppude hoidmiseks. Nuppudeks korjasin rannaliivalt kümme kivikest, millest viiele joonistasin markeriga ristid ja viiele joonistasin ringid.





Muidugi võib kivikeste asemel mängunuppudeks võtta hoopis kahte värvi nööbid.






Vahva tegu sai üles tähendatud ning ilmus Maalehe nõuandeajakirja Targu Talita värskes numbris (august/september 2021).






Pole kahtlustki, et kui selline mäng juba olemas on, saab mõnigi ootepaus või lihtsalt tore koosolemine lõbusalt sisustatud.

RÕÕMU!

SUVISED KÜÜNLAPESAD JA -LATERNAD

Kevadine koristus sahvris toob päevavalgele nii mõnegi tühja moosipurgi ja purgikaane, mida nüüd hoopis isemoodi lahedalt kujundades kasutada saab.
Suvi on ju ikka õues toimetamise ja looduses olemise aeg ning kahtlemata naudivad paljud meist just värskes õhus nii tööd, puhkust, toiduvalmistamisi kui maitsvaid toite. Päikesetõusul joome koos kallitega rõdul või terrassil hommikukohvi ja õhtuhämaruses teeme aeda üles lõkke - grillime, küpsetame ning istume pere või sõprade seltskonnas mõnusalt tule ääres, puhudes juttu ja vestes lugusid.
Sellised hetked tahame alati teha võimalikult mugavaks ja meeldivaks. Selleks, et meid ümbritseks ilu ja hubasus, paneme põlema tuled või süütame küünlad. Küünalde pisikene hele leegivalgus loob rõõmsa meeleolu ja hea tunde nii aias kui siseruumis.





Klaaspurke ja purgikaasi pitside ning paeltega kaunistades saab kiirelt ja väikese vaevaga luua küünaldele armsad ja suviselt romantilised hoidjad.
Mina just nõnda tegin, panin töö järgemööda kirja ning pildistasin küünlapesasid nii toas kui õues. Kogu lugu nägi trükivalgust ka Targu Talita viimases ajakirjanumbris (juuni/juuli 2021).

Meisterdamiseks läheb tarvis:

* klaaspurke
* purgikaasi
* erinevaid pitspaelu, atlasspaelu või ilunööre
* nööpe või pärleid
* kääre
* kuumliimipüstolit
* traati (mina kasutasin traadist riidepuud)
* tange nii traadi lõikamiseks kui painutamiseks


Töö käib nõnda:

* Valige meelepärased purgid, kaaned, pitsid ja paelad.
* Mõõtke purkide ja kaante ümbermõõtudega sobiva pikkusega paelad ja lisage 1 cm paelte ühenduskoha liimimiseks.
* Asetage iga pael ümber purgi, pingutage ja liimige kuumliimiga otsad kokku. Paelte ühenduskohale võite liimida nööbid, pärlid või kaunistuseks sõlmitud lehvid.
* Kaane kaunistuseks liimige ilupael või pits lihtsalt kaane ääre külge ning ka suurema küünla jaoks sobiv alus saab nagu võluväel valmis.


* Laternale riputusaasa tegemiseks lõigake riidepuul ära alumine sirge traat ning lõigake see pooleks.


* Mõõtke purgi kaela ümbermõõt, jagage see pooleks, arvestage mõlemale purgi kaela ümber minevale traadile juurde kahe aasa painutamiseks vajalik pikkus.
* Lõigake traadid parajaks ning painutage mõlema traadi otstesse aasad (ühel traadil risti, teisel püsti), painutage traadid kumeraks, asetage ümber purgi kaela ning ühendage aasad.
* Lõigake riidepuu ülemine osa sobivasse pikkusesse, painutage sirged traadid kumeraks, tehke otstesse aasad ning kinnitage need omakorda purgi küljes olevatesse aasadesse.


* Kui soovite, võite kaunistatud küünlapesade põhja puistata liiva, kivikesi või kohviube, et teeküünal paremini paigal püsiks ja efektne oleks.






* Küünalde asemel võite purki pista ka LED valgusketi.
* Sättige küünlahoidjad lauale, terrassile või riputage laternatena okste külge.







NAUTIGE SUVE ILU JA VÕLU!

OMA KÄÄRIDE TUNNUSMÄRK

Seda, et hinnalised ja väärtuslikud tööriistad ja -vahendid hoitud peavad olema, teab iga meister. Oma arvuti, oma õmblusmasin, oma trell, oma kööginuga, oma käärid - isiklikud ja erilised!
Jah, on nii ühises kasutuses olevaid tööriistu, mille korrashoiu eest hoolitsevad ja vastutavad kõik, kuid on ka selliseid, mida kasutab ja mille eest kannab hoolt tõesti iga meister ise ning millel võib olla tema nimetähtedega graveering, kleebis või mõni teine tähis.

Mõeldes enda tikkimis- ja rätsepakääridele ning kunagi just siit, isetegija.net käsitööfoorumist leitud ideele, otsustasingi kääridele oma tunnusmärgi teha. Selle märgi olulisus tuleb esile nii õmblejate töötoas kui mõnel koolitusel või käsitöökursusel osaledes, kus ühises tegutsemistuhinas oma käärid kergesti leitavad peavad olema. Isiklikule töövahendile kinnitatud tunnusmärgike aitab ära hoida olukorra, kus loomingulises siginas-saginas see kellegi teise asjaga vahetusse läheb.







Kõik mõtted ja teod said üles tähendatud ning on ära trükitud Maalehe ajakirjas Targu Talita (aprill/mai 2021). Jagan nüüd tehtut rõõmuga siin ja teiega.


Märgi tegemiseks on vaja:

* paksemat käsitöövilti
* kääre
* niiti
* nõela
* iirisniite lillede ja ääre tikkimiseks
* iirisniitidega sobivat heegelnõela
* pisikesi pärleid
* pärlinõela



Töö käik:

* Lõigake vildist välja 3 - 4 cm läbimõõduga ringikujuline motiiv.
* Tikkige motiivile pisikesed keerdsõlmpistes roosiõied ja ahelpistes lehed.
* Tikkige motiivi äär sämppistetes üle ning kaunistage väikese (tippudest) heegelpitsireaga.
* Heegeldage ahelsilmustes kett (~ 15 cm).
* Heegeldage kett soovi korral teist värvi niidiga aassilmustes üle ning õmmelge motiivi külge.
* Tikkige rooside juurde mõned pisikesed pärlid ja märk on kääridele kinnitamiseks valmis.
* Painutage keti aas läbi kääride käepideme, tõmmake märk aasast läbi, siis sõlm pingule ja teie käärid ongi kaunilt märgistatud ning teistest selgelt eristatavad.


MÕNUSAT MEISTERDAMIST NING NAUTIGE IMEILUSAT KEVADET!

ERILINE EHETEHOIDJA

Kõrvarõngad on ehted, mis kaunistavad igat kandjat ja mõistagi peaksid need kaunistused olema ka vääriliselt hoitud. Kui pisikeste pärlite jaoks sobivad väikesed ehtetoosid või -laekad, siis mõned ainulaadsed, luksuslikud, isesugused või omapärased kõrvarõngad võiksid olla just uhkelt eksponeeritud. Selleks aga on tarvis ehtehoidjat. Miks mitte erilist, nagu ehtedki!
Seesuguse, erilise ehtehoidja võlu võib peituda hoopis lihtsuses. Mina võtsin pitsliniku ja tikkimisrõnga, panin liniku rõngaste vahele, keerasin pingutuskruvi kinni ning voilà - ehtehoidja missugune!







Tikkimisrõngas võib olla puidust või plastikust, uus või vana. Pitsiks võib sättida mõne sobiva läbimõõduga heegelliniku või lõigata raami vahele paraja suurusega pitsriide. Ehk kasutada hoopis kappi seisma jäänud pitskardinat või vanemat pitslinikut, mis sedasi taas uue otstarbe leiab?!
Ehtehoidja võib teha just nii, kuis meeldib, kuidas sobib ehetega või interjööriga.





ILU JA RÕÕMU!

KAITSEV JA KAUNISTAV NÄOMASK

Möödunud aasta alguses sai viirus(t)e eest kaitsvast näomaskist iga endast ja teistest lugu pidava inimese vajalik tarbeese. Kui varem oli mustrilistest kangastest tehtud näomaske esitletud eelkõige moeloojate lavakollektsioonides, siis nüüdseks on maskimood levinud kõigi õmblushuviliste seas. Õpetusi jagatakse lahkesti nii suhtlus- kui ka käsitöökeskkondades. Just sedasi, erinevaid nippe kombineerides, leidsin minagi endale sobiva näomaski tegemise viisi, mille tulemuseks on imelihtsalt valmiv ja kandmisel väga mugav näomask.



Maski tegemiseks läheb vaja:

* taldrikut (läbimõõduga 25 cm)
* kangast
* kumminööri (2 x 21 cm)
* niiti
* nõela
* kääre
* õmblusmasinat
* triikrauda



Töö käib nõnda:

* Asetage taldrik riidele ning tehke ümber taldriku kriidi või kangapliiatsiga joon.


* Lõigake ringikujuline motiiv kangast välja ning seejärel keskelt pooleks.


* Pange paremad pooled vastakuti, jätke 0,5 cm õmblusvaru ja õmmelge poolkaar masinaga kokku.
* Triikige õmblusvaru ühele poole.
* Painutage mask kokku nii, et õmblus jääb keskele, kinnitage avatud äär soovi korral nööpnõeltega, jätke algusest ~ 3 cm vabaks ja õmmelge maski alläär õmblusmasinaga kinni.




* Keerake läbi jäetud ava mask parempidi ja triikige.


* Painutage (kummi kanali jaoks) nurgad 1,5 cm sissepoole ja kinnitage õmblusega.
* Lõigake kumminöörid sobivasse pikkusesse, pistke läbi maski nurkadest tehtud väikese kanali, õmmelge kummide otsad kokku ning tõmmake kanalisse peitu. Kinnitage soovi korral paari pistega ja mask ongi valmis!



Minu mask on õmmeldud ajahõngulisest sitsriidest. Muidugi võite kasutada meelepäraseid kangaid või suuremast õmblustööst alles jäänud sobivas suuruses riiet. Ühevärvilist maski võib kaunistada aplikatsiooni, pitsi või tikanditega ning teha ilusa, kaitsva ja kaunistava näomaski ka pidulike rõivaste juurde.
Kui soovite suuremat maski meesterahvale või hoopis väiksemat maski lapsele, võtke lihtsalt natuke suurem taldrik või veidi väiksema mõõduga taldrik (muidugi võib sobivas suuruses ringe teha ka sirkliga) ning lõigake kumminöörid maskikandjale parajasse pikkusesse.
Peale kasutamist peske maski käsitsi, hoidke mõni minut kuumas vees, kuivatage ning triikige.

Maskitegu (ja muudki põnevat ) on lugemiseks-tegemiseks üles tähendatud ka Targu Talita ajakirjas (detsember 2020/jaanuar 2021).



HEAD MASKITEGU JA OLGE KAUNILT KAITSTUD!

TARGU TALITA

Ühel ilusal päeval sain kirja. Kirja, mis oli tunnustav ja innustav ning mis viis meeldiva koostööni - ajakirja Targu Talita käsitöörubriigis ilmuvad minu käsitöölood.










Need on isemoodi ilusad ja rõõmsad loomingulised mõtted ja tunded, mis algavad mõnest isetegemise ideekillust ning saavad tegudeks ja lugudeks, mida armastusega jagada. Jagada aastate jooksul blogipäevikus, ajakirjades Tiiu ja Maret, Instagramis ja nüüd ka Maalehe ajakirjas Targu Talita.




Heegeldatud beebipapudest kirjutasin oma maikuu postituses ning näitasin naabripere tütretütrele tehtud kingitust - roosade pärlitega valget papupaari. See võeti sooja tänuga vastu ning mina sain ilusa foto armsast pisipreilist, kes kandis kaunist valget kleiti ja pärlitega heegelpapusid.
Juunikuus sündis üleaedsete perre teine beebi ja nüüd tegin tervituskingituse juba väikesele poisile. Õnned ja rõõmud heegeldasin valgega ääristatud rohelisse papupaari ja beebikrooni. Siiralt tore meisterdmine taas.





ILUSAID ISETEGEMISI!

IKKA NEED ISEMOODI HEEGELDISED

Ma tegin seda jälle. Pitsitasin oma auto rooliratast. Kui esimesel korral tegin tsipa tagasihoidlikuma roolikatte, siis seekord ma end tagasi ei hoidnud ning olin helde nii erksamate värvide kui heegelniitide paljususega (eelmine kord kasutasin kolme värvitooni, seekord suisa seitset). Ja siis veel sinised, säravad pärlid. Ühesõnaga - kui juba, siis juba ja külluslikult!













Ka kaunistuspistete mustrimängud on katte ühel poolel ühtmoodi, teisel poolel teistmoodi.



















Ja nii roolikate kui käigukangi nupu kaunistus leiavad kindlalt kasutust eriti edevatel hetkedel!




IMEILUSAT SUVE!

MINU ROOSA MAI

Mai on minu jaoks väga erilise tähendusega. Võibolla on see sedasi meil kõigil oma sünnikuuga, aga jah, minul on mai. See kuu on täis õnne ja õisi, kallistusi ja üllatusi, tärkamist ja linnulaulu, kevadheledat rohelust, rõõmu ja - roosat!
Roosat ehk ka seepärast, et siin, Isetegijas, on mitmel aastal olnud tore värviline koostegemine, mille kõik maikuud olid roosad. Roosad nagu õunapuuõied. Ja mulle see meeldis. Kuigi Värvispekter oli, siis roosa oli, on ja jääb minu maikuudesse omal moel alati. Jah!




Meie armsad üleaedsed said aprillikuus vanavanemateks. Nende tütre perre sündis tütreke. Rõõmsad tervitused heegeldasin beebipapudesse ja õnnesoovid beebivankrikesse ning kokku sai roosa lehviga valgesse karpi (ikka isetehtud) mahtuv kingitus.













Heegeldasin beebipapud omaloodud mustriskeemi järgi. Selles osas tahan siiralt tänada neid isetegijaid, kes minu esimesi heegelpapusid nähes mustriskeemi palusid. See sai just tänu teile nii sõnas kui pildis üles tähendatud ja nüüd on hea ka endal heegeldama hakates mustrileht ette võtta, kõik on täpselt kirjas! Katsikukaardi vankrikesega on sama lugu, selle mustriskeem on siin. Ning nõnda heegeldades võib hoogu sattuda (pealegi on naabriperre veel juurdekasvu oodata).














Neli aasata tagasi aprillikuus tegin esimesed beebikroonid. Sama aasta mais tuli üks kroon juurde. Roosaga. Nüüd on paras aeg esitleda.
















MAAGILIST MAID!

ISEMOODI HEEGELDISED

Juba üsna pikka ei olnud ma midagi heegeldanud. Tunded ja tegemised olid teised. Hingelised.




Aga siis, ühel vaikse olemise hetkel võtsin kätte heegelnõela ja -niidid ja heegeldasin. Südamest. Tegevus oli ennastunustavalt meelirahustav. Ja see, mis tuli, oli üks isemoodi asi - siniselilleline kaunistuskate minu auto roolile.
















Ja kui juba, siis üks lilleõis ka käigukangi (pisikese kriimuga) nupule. See on ju vana tõde, et defektid tuleb muuta efektideks.







Kui te nüüd küsite, et milleks see kõik, siis vastan: puhtalt ilu ja edevuse pärast!
Ning kui mitte igapäevaseks kasutamiseks, siis pühapäeval kirikusse sõites või puhkuse ajal on need heegeldised kindlasti omal kohal!




OLGE TERVED! OLGE HOITUD!

MAAGILISED UNENÄOPÜÜDJAD

Ma armastan isetegemisi ja käsitööd. Kohe siiralt ja südamest armastan. See südamest tulev tunne viib mind huvitavate ja põnevate tegemiste juurde.
Mõnikord kohe on nii, et midagi vaadates või millelegi mõeldes sünnivad ideed, mis saavad tiivad ja viivad edasi. Pisitillukesest ideekillust saab alguse mõttelend, mis viib kõrgele ja kaugele, mis viib millegi uue, ilusa, vajaliku või väärtusliku teokssaamiseni. Ja see tunne ning teekond, see tulemus on imeline. Selles on siirast imetlust, rõõmu ja rahulolu.
Just sedasi tulid kord minu isetegemisse maagilised unenäopüüdjad. Ma mõtisklesin, lugesin, lugesin ning noppisin paljudest unenäopüüdja valmistamise õpetustest ja tõdedest välja kõik endale meeldivad ja sobivad mõtteterad. Need olid selged ja äratuntavad, need olid justkui omad ja minu jaoks õiged.










Armastus ja kõige paremad head soovid neile, kellele sulelise ehte oma kätega meisterdasin, tekitas minus väga sooja ja südamliku tunde. Need on ju kingitused kõige kallimatele. Karbid ja mõtteread ehete kohta kuuluvad kogu looga ühte.











Vanematekodus tehtud loodusvalge unenäopüüdjaga fotodel aga on minu jaoks palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Neis piltides on päikest ja tuult, on minu lapsepõlve mängumaade metsatukk, aiatagune heinapõld, on koduõu ja vanemate suur tugi kõigile mu käsitöistele isetegemistele, on tunnustust ja armastust. Ja see ongi maagia.































MAAGILISI HETKI JA ISETEGEMISI!

AEG JA ROMANTIKA

On asju, mis ajas ei muutu, vaid kestavad. Ja on mõtteid, mida võib uuesti öelda ka siis, kui seda on öeldud varem. Täpselt kümme aastat tagasi tehtud blogipostitus ja head soovid ning mõtteread tundusid nii õiged, et neid uuesti jagada nüüd ja praegu koos kõige armsamate tervitustega teile kõigile!



Romantiline heegelpitsist sõrmustepadi ja kallilt kaasalt kingiks saadud üliarmas vanaaegne parfüümipudelike on minu tualettlaual ka praegu. Mõned asjad on tõepoolest ajatud.





Jah. On uus aasta.

Võta endale aega töö tegemiseks,
see on edukuse hind.
Võta endale aega mõtlemiseks,
see on jõu allikas.
Võta endale aega mängimiseks,
see on igavese nooruse saladus.
Võta endale aega lugemiseks,
see on tarkuse allikas.
Võta endale aega sõpruseks,
see on tee õnnelikule elule.
Võta endale aega unistamiseks,
see tõstab Su tähtede juurde.
Võta endale aega naermiseks,
see on hinge muusika.

ILUSAT UUT AEGA!

TORDID BEEBIPOISTELE

Laps on kristall -
ülasvalge helves
Taevast
langenud Maale.

Kes näeb,
see teab:
kes vastutab,
see peab

sulama
südameks.

/Mari Uri/

Sooja südame ja suure ning siira rõõmuga meisterdasime mähkmetest torte. Nii armas on teha kingitusi pisikestele ilmakodanikele.
Kink võib olla midagi ilusat, mis jääb mälestuseks või siis midagi tarvilist ja ilusat, mis kohe marjaks ära kulub.









Esimese tordi tegime koos tütrega tema kolleegi pisipojale ja teise tordi meisterdasime kaasaga meie sõprade pisipojale. Mõlemad torditeod olid täis õrnust ja häid mõtteid ja kahekesi on üks torditegu tõeliselt tore tegu. Nippe ammutasime siit ja rõõmu jagus kõigile.







ÕNNE JA ARMASTUST!

Hiljuti astusin sammu moodsasse Instagrami maailma. Ootan teid lahkesti külla instagram.com/unistustes_uitaja/ ja mul on väga hea meel, kui siinse blogi külalised ja isetegijad, kes te samamoodi Instagramis tegutsete, lehvitate või kirjutate mulle. Ikka seepärast, et teid leida oskaksin ja teiegi tegemistest osa saaksin. Aitäh kõigile ning rõõmsate kohtumisteni siin ja seal!

IMELIST ADVENDIAEGA!

PITSILISED SUVESUKAD JA PITSILISED SOKTOOBRISOKID

Suvesukad tulid minu juurde juba möödunud suvel. Tulid siis, kui üks satsiline seelik oma napipoolsele pikkusele täiendust vajas ja mõistagi võivad just selliseid lahendusi vajavad hetked viia suurepäraste mõtete ja tegudeni. Pitsilised suvesukad tulid siuhti, sest ilmselt just nende tarvis olin aastaid tagasi ühe väga armsa pitsitüki soetanud. No ja kuigi ideaalis võiks neil sukkadel triibud püstipidi joosta, siis sedasi, kuis minul said, on ehk isegi toredam. Sukad tulid ausad, suvesukkadele kohaselt ilma sokiosata. See andis omakorda võimaluse nüüd, sooja sügise ja soktoobri saabudes, madala sääreosaga pitssokkide tegemiseks. Just selliste, mis üle kingaääre natuke kelmikalt välja paistavad. Sukategu haaras mind sedavõrd, et peale kangapoes käimist valmis teinegi sukapaar ja seelikuga kandmiseks mõeldud pitsilised püksidki.
Pildid suvesukkadest tulid aga hoopis ühel ilusal sügisesel pühapäeval, kui tütrega minu käsitööd jäädvustades looduses lustisime. See on alati aeg täis nalja ja naeru ning rõõmsat koostegutsemist. Ja see on niii armas! Aitäh Sulle, kullake!























Sügises on ilu. Ilu värvilistes puulehtedes, pilvedes, õhus, päikesekiirtes...





Fotosessioon looduses oli innustav ja tuppa tulles jätkasin pitsilisel lainel. Pitsriie, paelad, kummid ja pärlid lausa lummasid mind ja pisikesed pitssokid valmisid lenneldes. Kaunistasin sokikesed satsilise kummipaelaga ning atlasspaelast pisilehvid ja pärlid on puhtalt romantilise edevuse pärast. Ka selliseid sokke peab ju olema! Siis katsin esimese sukapaari õmblused ilusa efektse kummiga ja nüüd on ka mu sukad täiuslikud.








RÕÕMU JA ROMANTIKAT!

KORSTNAPÜHKIJA AMETIRÕIVAD

Ühel ilusal päeval leidsin oma töötoa laualt, õmblusmasina kõrvalt, kaks joonistega paberilehte. Mulle märkamatul hetkel ja veidi salapärasel moel oli need sinna poetanud mu armas katustel kõndiv kaasa. Valgetel paberilehtedel olid joonised 1930. aastate korstnapühkijate ameririietusest, ühel talwekuub-ülikond, teisel pluus-ülikond. Jah, ühest küljest nii ajahõngulised, teisalt aga aegumatud.
Niisiis olid lehed mu laual kindla põhjusega - tarvis on uusi rõivaid!







Rõõmsalt tegudele asudes ostsin esiti suveülikonna tarbeks süsimusta linase riide. Siis kombineerisin, mõõtsin ja modelleerisin sobivaks erinevad meesterõivaste lõiked ning õmblesin suveülikonna ja peakatte (ka see oli joonisel) valmis. Kuldsed nööbid andsid tehtule väärika ilme ning tundsin hinges uhkust. Uhkust oma töö ja ennekõike kaasa ning tema ameti üle!

Ülikonna jäädvustamise osas oli mul selge ja kaljukindel visioon - korstnapühkijaga, katusel ja korstna juures! Ära tegime! Kaasa tugeval toel, sest ma tõttöeldes pelgan pisut kõrgust ja redelist üles ronides pigistasin silmad kindluse mõttes kinni ning pidin veel kahe käega kõikuvat katust paigal hoidma. ;D Selleks, et pildid otsemaks ja paremini nähtavaks saada, kallutage end pisut või kasutage kujutlusvõimet.


















KULDSET (NAGU KORSTNAPÜHKIJA KUUENÖÖBID) SÜGIST!

Selle postituse aeg ja esmaesitlus minu blogipäevikus oli 28.09.2016. Kuna aga spämmikratid olid kommentaariumisse jätnud rohkem kui 2000 sõnumit, neid sai kustutada vaid ükshaaval ja ka siis tulutult, otsustasin korra loomiseks teha uue postituse siin ja praegu. Lugu on ju seda väärt ja loo juurde kirjutatud ilusad kommentaarid isetegijatelt ja külalistelt täpselt samamoodi.

TEID KÕIKI TERVITADES JA TÄNADES

HÕBEVALGE

SUVEMUINASJUTULISED HETKED JA TEOD

2. lugu - TEOD

Ka käsitöös ei saa suve muinasjutulisusest üle ega ümber. Parkimiskellad, mille idee kord oma unistustest leidsin ja mis aastaid tagasi said roosiromantilised, tulid nüüd hoopis muinasjutulise moega. Lugu algas eelmisel suvel, kui üks mu armas taluperenaisest padjaklubisõbranna endale lammastega parkimiskella teha soovis ja ideid otsides Pinterestis minu rokokooroosilist kella nägi. Ragnega räägitud lood uuele kellakollektsioonile aluse panidki, kui kellale sobivaid lambukesi otsides nööbipoodi sattusin ja erinevate nööbipakikestega koju jõudsin. Aitäh Sulle, kallis Ragne!
Ragne ise tegi hoopis tikitud tallekestega parkimiskella ja see sai imeilus.

Minu selle kollektsiooni esimene kell valmis kibekiirelt peale Ragnega heietamist. Kingituseks meie padjaklubi ühele teisele toredale tüdrukule, kes armastab väga õmmelda (nagu meie padjaklubis kõik (kaheksa tüdrukut) ).











Ja edasi tulid parkimiskelladele hiiretipsid, lehmad, lepatriinud ja maasikad.






















Mudelautod ja -traktor fotodel on minu kalli isa kollektsioonist.

Veebruari alguses oli minu käsitööblogi sünnipäev (11) ja algas Kollase Maasea aasta. Siis valmisidki südamete ja põrsakestega parkimiskell ning kevad tõi ühe päikeselise kella veel juurde.





Seda, miks huulepulk (ja pabertaskurätikutaskuke) peaks alati käekotis olema, on näha sellelt pildilt. ;D
Kasutada on seda (ja paberrätikut) kirjutamiseks tarvis muidugi juhul, kui autos tõepoolest pole pliiatsit või parkimiskella ja olukord tuleb kiiresti päästa.







Ja kokku saigi kollektsioon parkimiskelladest, mida on niii hea kinkida romantikutest autojuhtidele ja millega saab peatada aja täpselt siis, kui seda on vaja.

MUINASJUTULIST SUVE!

SUVEMUINASJUTULISED HETKED JA TEOD

1. lugu - HETKED

Suvi on aastaaeg, kui kõigel on justkui teine mõõde. Aeg ja ilm on täis päikest ja soojust, lilli ja liblikaid, rõõmsat sidinat ja sädinat, liikumist ja puhkamist, muretut kergust ja kulgemist. Õhus ja inimestes on justkui silmaga nähtavat armastust ja vabadust, hetkedes ja mõtetes on midagi muinasjutulist ja see kõik on ilus, nii isemoodi ja lummavalt ilus.
Jah, just täpselt sedasi see tundub mulle, unistustes uitajale ja pea pilvedes kõndijale.





Selle imelise halo ümber Päikese leidsin ja püüdsin fotodele jaanipäeva lõunasel ajal Pärnus, kui kaasaga rannapromenaadil jalutasime. Lennuliiklus andis imelisele vaatele omamoodi lisaväärtust ja nähtu oli tõepoolest maagiline.


Vahused pilvelained

Pilved on võrratud. Ma tõesti armastan neid vaadata ning neis mänglevaid kujundeid otsida ja leida. See on kohe kuidagi mänguline ja ennastunustavalt ilus tegevus.


Pilvemerihobuke


Jah. Elu on lill ja armsalt ilusaid hetki on igas päevas. See võib olla näiteks üllatuslik kohtumine kuninglikult kuldse suure kiiliga koduaia lilleampli juures.



Uurisin Mati Martini raamatut "Eesti kiilide määraja" sellel veebilehel ja tundub, et kohtusin pruun-tondihobuga.



Või on see hetk, kui Marssal pesapadjal mõnuledes üliarmsasti oma suurte rosinasilmadega otse su südamesse vaatab.



Või hommikukohv terrassil, kellegi naeratus, hea sõna, siiras pilk, südamlik tänu, soe kallistus...

MUINASJUTULISI HETKI!

ROOSIROMANTIKA JA PUHAS RÕÕM ÕMBLEMISEST

Sedaviisi, kuis on see läbi aja ikka olnud, oli selgi korral ja läheb samamoodi edasi. See on puhas rõõm õmblemisest. Voodipesu õmblemisest. Algab kõik ju meelepärase riide valimisega, läheb edasi mõõtmise ja mustri sättimisega ning siis kõige sätitu õmblemisega voodilinaks, tekikotiks ja padjapüürideks. Selles tegevuses on nii häid mõtteid kui palju soojust ja armastust, mis pesule pehmuse ja hea une võlu annavad. Sellesse ma usun ja nii on iga kord, olgu riidel roosid või ruudud, triibud või täpid, tähed või lehed ja kiisud või miisud.















Kui voodipesu on valmis, aga mõni riideriba siiski alles jääb, lähevad mu mõtted miskipärast kassidele. Nendele iseõmmeldud kassidele. Seekord tegin kasside asemel aga hoopis väikeste satsidega pisikesed padjad ja hästi armsad said needki. Ehk tulevad kiisud jälle järgmise komplekti juurde (kangas on igatahes juba olemas).






Fotod õhtutulede valguses.






Hetked, kui päikesekiired oma mustreid loovad.





Noppisin oma blogipäevikusse talletatud ja tänase teemaga sobivaid postitusi mustrimängudest ja puhtast õmblemisrõõmust.

* Džunglikassid
* Roosid ja kiisud
* Tähtpäev, triibud ja kassid
* Puhas rõõm õmblemisest (esimene osa)
* Puhas rõõm õmblemisest (teine osa)
* Puhas rõõm õmblemisest (kolmas osa)
* Romantiline roosa

LILLELÕHNALIST JA ILUSAT AEGA!

SÄRA, SÄDELUS JA HELENDAVAD EHTED

Natuke sära või väheke sädelust sobib iga inimese igasse päeva. Ükskõik, kas see sära ja sädelus on sõrmuses, kõrvarõngastes, kaelakees, prossis, rõivaesemele tikitud helmekaunistuses ja neetides, käevõrus ja -kellas, lipsunõelas, mansetinööpides või hoopis hetkedes - see on ilusalt imeline ja võluv. See peegeldub silmades ja südames, usun ma. Mina näen maagilist sillerdust langevates lumehelvestes ja lumevaibal, väikestes jääpurikates, vihmapiiskades, päikesekiirtes, taevatähtedes ja kuuvalguses, näen seda põlevas küünlas, lõkkes ja kaminatule sädemetes, öistes linnatuledes ning pimedal ajal tulede valgusvihus helendavates ehetes - helkurites!





Just selliseid helkurehteid armastan ma talveajal nii teha, kanda kui kinkida. Kui helkivate tiibadega kiile ja liblikaid olen teinud varemgi (Heegeldatud südamed ja helkivad kiilid; Aeg lendab),



siis möödunud ja ülemöödunud jõulude eel tegin käeehteid. Selle idee eest olen tänulik ühele kenale daamile, kes sarnast ehet kandes mu pilku püüdis (kuigi kohtusime vaid viivuks). Aitäh!







Palitule või ükskõik millisele ülerõivale sobiva ehte loomiseks kasutasin helkurpaela, atlasspaela ja nendega sobivas laiuses kummipaela. Kaunistuseks on helkurpaelast lõigatud lipsuke ning selle edevaks kinnituseks kristallnööp. Natuke õmblusmasinaga vuristamist, pisut pisteid niidi ja nõelaga ja kaunilt särava ehte võib varrukale sättida.











Järgmiseks peaks tegema natuke jõulisema ja meestele sobiva helkurvõru või paela.


Mõned hetkefotod ka. Minu jaoks armsad. Minu jaoks ilusad.









Jääpurikad ja korsten on pildistatud läbi aknaklaasi. Ja korsten on päriselt ikka püsti ning purikad sirgesti, lihtsalt mulle meeldib ennast ja kaamerat kallutada, et vallatum oleks.






Hästi suured tänud ütlen siinkohal tütrekesele, kes oma fotokaamera minu kätte usaldas ja hästi suured tänud Taavile, kes mulle väga lahkelt õpetussõnu jagas ja fotokaamera hingeelu tutvustas. Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Aitäh teile kõigile, armsad sõbrad ja blogikülalised! Te olete rõõm ja rikkus!

NAUTIGE HETKI, NAUTIGE SÄRA!

TALVEKLEIT

Aasta jagu aega tagasi nägin üht heegelkleidiga fotot ning see võlus mind silmapilkselt. Mõnikord lihtsalt on nii, et näed, vaatad ja oled lummatud. Mõte sellest pontšolaadest heegeldisest viis mind alguses sellele veebilehele ja edasi Liann lõngapoodi (Tartu Kaubamajas). Kui ma tavaliselt ostan rohkem heegelniite ja meelepärased valin välja reeglina ise, omaenda tarkuse ja südame järgi, siis seekord ja selle töö jaoks lõnga ostes olid müüjanna nõuanded kulda väärt. Aitäh, lõngaekspert Nelli, kõikide soovituste eest!
Lõng Gründl Island (100 g/130 m) on tõeliselt armas, pehme ja mõnus. Heegeldamine (pildi järgi) läks tänu suure (10) numbriga heegelnõelale, valitud lõngale ja põnevale tööle suure vaimustusega ja rutusti, 8 lõngatokki lihtsalt libisesid mu sõrmede vahelt heegeldisse ning tundsin end tõelise nobenäpuna.













Kogu lõnga (800 g/1040 m) jagus grammi- ja meetripealt nii narmastega kleidiks kui kelmikaks kapuuts-salliks. Olen tehtuga väga rahul, Marssal kiitis ka kõik heaks.



RÕÕMU JA RAHULOLU IGAST ISETEGEMISEST NING MUIDUGI ILUST JA HEADUSEST, MIS MEID ÜMBRITSEB!
IMELIST AASTAVAHETUST JA MUINASJUTULIST TALVE!

PISIKESE PITSÄÄREGA PISARAPÜÜDJA

Mõnikord ma nutan ja mõnikord ma naeran. Pisarateni. Kui tunnen, et silmanurgas sillerdavad pärlid on põsele veeremas, võtan ridikülist või tualettlaua servalt pitsäärega taskurätiku ja tupsutan pisarad õrnalt sellesse armsasse ja pehmesse pisarapüüdjasse.







Eelmisel korral heegeldasin pisarapüüdja äärepitsi Anchor nr 70 niidist (pisike 5 g niidikera), nüüd Anchor Freccia niidist (50 g). Selle imepeene heegelniidi leidsin ja ostsin suvel Pärnust, Rüütli 35 asuvast lõngapoekesest.
Kaherealise pitsi esimese (kinnissilmuste) rea heegeldasin riidele peenikese õmblusniidiga, mille teisele reale (mustrile) üle minnes vahetasin Anchor niidi vastu. Heegelnõelu oli samuti kaks. Üks ilma numbrita imepeenike (kindlasti mõne meistri käsitööna valmistatud nõel) ja teine kandis märki US9/1,15 mm. Muster kujunes erinevaid äärepitse vaadates ikka isemoodi ja pisike lillerida oli just see, mida õhkõrna pisipitsi soovisin.
















Mõnikord on pisarateni liigutav mõni hetk, inimene, mõte, sõna, film, laul, ...
Ivo Linna - Suur Loterii

HINGEHEADUST JA SÜDAMESOOJUST!

OKTOOBER... SOKTOOBER...
TREENINGSOKID... JOOGASOKID...

Jah. Mõtteid võib ju ses osas olla nii- ja naasuguseid, aga vähemasti isetegijatest sokitegijate jaoks on oktoober ikka soktoober ja minu mõistmist mööda võib treeningsokkides tegeleda joogaga ning joogasokkides teha trenni. Tähtis, et tunne on õige! Ja just sedasi mõeldes valmisid mu ilma varba- ja kannaosata heegelsokipaarid, mis on jalas mugavad ja hääd kõiksuguste harjutuste tegemiseks. Piisavalt soojad ja lahedalt vabad on nad ka. Jalga pistes saab sokke kergitada-sättida niiviisi, et päkad on paljad ning nõnda jalad matil juba ei libise.
Muidugi tulid sokid joogamattide värvimänge imetledes. Sinise-roosa-rohelise sokipaari lõng Novita Hippy ja heegelkonksud (roosa nr 5,5 ja sinine nr 6, mida kasutasin vaid venivust vajavates ridades ja silmustes) suisa sulandusid mu sõrmede vahel ja kribukrabuline sokitöö oli võluv.
















Triibulised sokid said minu jaoks nii armsalt erilised nii heegeldamise aja kui kõigi erinevate niidivihtude poolest, mis igaüks mulle mõnda tehtud tööd ja ostmise otstarvet meenutas. Need sokid on rõõmu täis ja seda sõna otseses mõttes. Need on rõõmusokid!




















Kolmandad sokid tegin ka. Mõnusast kirjust Sirdar Spree heegellõngast, aga need on veel konksu ja niidivihtude otsas kinni. Ma lihtsalt ei suutnud valida purpurpunase ja sidrunikollase värvi vahel kaunistusridades. Ma kaalun veel, kuid ilmselt jääbki üks nii ja teine teisiti. Ongi toredam.








Eile sadas meil siin Emajõe Ateenas selle sügise esimene lumi maha. Päev oli kui muinasjutt.





VÕLUVAID HETKI KÕIGILE IGASSE PÄEVA!

HEEGELPITSILINE KLEIT

Kleite pole ühel naisel ju mitte kunagi liiga palju, nagu ka käekotte ja kingapaare, eks ole ju.
Pealegi, just täpselt sellist, nii roosat ja nii iseheegeldatud kleiti, mul samuti veel ei olnud.
Aga juba möödunud aasta kevadel see oma esimese kleidi heegeldamine tuli. Tuli suure tuhina ja jutiga, ehk et heegeldasin kirglikult ja rõõmuga ülaosa esimestest motiividest kuni seelikusaba viimase rea, kantide ja varrukateni. Seda kõike paar-kolm nädalakest ja kleit sai valmis.







Niidilugu oli üks isemoodi lugu. Kuna alustasin ühest armsast olemasolevast, ammuostetud niidivihust, tulid kõik ülejäänud 14 niidivihtu kokku mitmest erinevast poest ja mitmest erinevast partiist. Toonide vahe on küll väike, aga teravale silmale siiski märgatav. Kõige ilusama tumedama tooni heegeldasin ääreridadesse, teised jagasin sujuvalt ja ühtlaselt mustritesse.







Kleidi ülaosa heegeldasin selle pildi järgi, seelikuosa muster on siin ja varrukas minu omalooming (inspiratsioon allääre mustrist). Heegelniidiks Catania (50 gr), mida kulus veidi vähem kui 15 tokki ning heegelkonks, millega niidi pitsiks heegeldasin, kandis numbrit 2,5.

















Kleit on ühtviisi ilus nii õrnroosa voodriga ja õrnroosade ehete ning kõpskingadega kui tumepruuni voodri ja pruunide kingade või saabastega. Nõnda voodreid, ehteid ja kingi vahetades on mul justkui kaks kleiti, milles ja millega on ilus olla nii looduses kui lossis.
Ühel selle imeilusa suve augustikuu laupäeval panin kleidi pruunide lisanditega selga ja koos armsa tütrega püüdsimegi kleidi looduses pildile. Ah, kui tore meil jälle koos oli!

Selline see kleidilugu loomisest esitluseni saigi ja eelmise kevade käsitööprojekt on nüüd ka blogipäevikusse sisse kantud.

RÕÕMSAID HETKI JA VÄRVILIST SÜGIST!

LIBLIKAD

Suves on lilli, suves on liblikaid. Ja see on ilus. Kohe nõnda ilus, et tahaks end selle iluga (sõna otseses mõttes) ehtida. Seda ma tegingi, kui imearmsa ideeleiu oma särgile sättisin.











Tugevast tüllkangast (looritüll) lõigatud liblikad hoiavad suurepäraselt vormi ja tiivad, mis on justkui tärgeldatud moega, näivad ikkagi õhkõrnade ja imekaunitena.
Kerge, suveromantiline ja heljuv tunne on ses särgis (ja valges maani ulatuvas iseõmmeldud satsiseelikus) ringi liikudes kohe päris kindlasti.







Liblikaid tegin ka möödunud suvel. Paberist. Neid ma ju armastan endistviisi teha ja lennutada. Lambikuplile, kingikottidele, toa seinale, õnnitluskaartidele, moosipurkidele ja ... õhupallidele. Need valged liblikad valgetel õhupallidel kinkisime naabripere tütrele ja tema peiule abiellu astumise puhul. Õnned ja rõõmud kirjutasime kahele paberist südamele, võtmerõngad ja lilleõied said samuti oma koha ja üllatustervitus valmis oligi.







Tänuga märgin ära leitud ideede lingid:
1) tüllist liblikate tegu on siin;
2) kaunistatud võtmerõngaste idee leidsin aga siit.


LILLI, LIBLIKAID JA HÄID IDEID!

PS
Kui kellelgi teist, head blogikülalised, on mõtteid 12aastase Isetegija käsitööfoorumi olemise või edasipüsimise osas, tulge julgelt Isetegija mõttetalgutele!

TASKURÄTITASKUD

Kui kevadtuultega nina niiskeks kipub minema või kui silmanurka tulnud pisara tahaks enne põsele veeremist õrnalt taskurätikusse püüda, haarab käsi mõistagi taskurätiku järele. Ja eks ole ju hea ja ilus, kui taskurätikud on kas kauni pitsäärega või lihtsalt kaunis pakendis. On ju nii!













Ühe taskurätitasku tegin kord violetsest vildilehest ning kaunistasin selle tikandi ning pisikese pitsäärega. Ilus sai.
Kui mu pilk oli aga (taas tänu Pinterestile) peatunud sellel pildi- ja videoõpetusega blogilehel, tegingi mõned õmmeldud taskukesed ka. Ja kui juba, siis said need ikka käekottidega sobivad.











RÕÕMU!

TILLUKESED TUTTMÜTSID JA TEISED TOREDAD TEGEMISED

Mõnikord ma unustan end unistustesse ja mõni teine kord Pinteresti.
Päris tõsiselt kohe.
Tuttmütsideni jõudsingi just läbi Pinteresti, kustkohast tee ilusa pildi kaudu tööjuhendini ja videoõpetuseni viis. Pikemalt mõtlemata võtsin Catania heegelniidid ja nõelaga nr 3 tegin kaks tuttmütsi ühe jutiga valmis. Kolmas, see triibuline, valmis veidi hiljem. Pisikesed lõngapallid tegid tavalise heegeldisega lausa imet ja tillukesed tuttmütsid tulid tõesti armsad.











Sirvisin nädalavahetusel oma blogipäevikut ning noppisin välja mõned pühadeteemalised postitused. Märgin need rõõmuga täna siin veel kord ära.
Klikates pealkirjal näete kogu pildi taga ja juures olevat lugu (kahes neist on kirjas ka minu loodud mustriskeemid).

MUNAD... MÜTSID... MUNAMÜTSID


PÜHADEMUNAD, PITSKÜBARAD JA PITSKÜBARATES PÜHADEMUNAD


LIBLIKAD


ÜLLATUSJÄNKUD


KORVID, TRÜHVLID JA PÜHADEMUNAD


MÜSTILINE VIOLETNE


Täna on ülestõusmispühade 2. püha ja homme 3. püha, nii et tuttmütse, munamütse, pitskübaraid, mustikatega värvitud pühademune või neid hoidvaid käterätijänkusid jõuab veel nii teha kui kinkida kindlasti.


TOREDAID TEGEMISI JA ILUSAID ÜLESTÕUSMISPÜHI!

RÕÕMSALT JA RÕÕMUGA

Ma ripsutasin pisut. Ei-ei, mitte tiiba, hoopis lõnga ja varrastega sehkendasin.
Alguses ma tõepoolest keerutasin mitu korda käes nii ilusat Gründli Alaska Print lõngavihtu (100 g/75 m) kui suurte numbritega vardaid (8...10) ja valisin oma uue mütsi jaoks lihtsaid mustreid, mis kirjule ja pehmele jämedale lõngale ning minu maitsele sobivaimad oleksid. Patentkude... parempidine kude... pahempidine kude... ripskude! Käes! Kui koemuster leitud oli ning ma oma vardakogu suurima numbriga vardad selle töö jaoks mugavaimaks tunnistasin, lõin varrastele 40 silma ja kudumine läks lustiliselt.









Müts valmis lausa uskukumatult kiiresti ning lisaks lõnga põhivärvidest kumavale kuldsele lõngakeerule on minupoolseks efektiks heegelread, millest üks on loodud kootud mütsi aassilmustes kokku heegeldades ja jookseb ülevalt alla ning teine on mütsi ääres. Selle rea heegeldasin tagurpidi kinnissilmustes ja see meeldib mulle mütsi juures kohe eriti.









Kaunistuseks kaalusin nööpe ja nööbiridu ning ehk need kunagi mütsile ka tulevad. Või teen pitsist ja atlasspaeltest suure lopsaka roseti. Aga praegu kannan mütsi niisama, ilma kaunistusteta ja soe, pehme ning hästi mõnus on see peakate küll. Ikkagi rõõmsalt ja rõõmuga tehtud! Julgelt võib selle mütsi soovi korral (ja näiteks pakast trotsides) silmini pähe tõmmata või hoopis kelmikalt kuklasse lükata, jättes juuksetuka vallatult tuulde lehvima.




KAUNIST KEVADET JA RÕÕMSAT MEELT!

PISIKE PITSVAIBAKE

Juba üsna ammusest ajast oli mu meeltes mõlkunud mõte pitsvaibast. Isetehtust. Aga et see mõte ikka kinnistuks ning pelgalt mõtteks ei jääks ja ükskord kindla peale ka teoks saaks, viisin end vähehaaval asjaga kurssi. Vaatasin internetilehekülgedel näidatud töid ja ilupilte, lugesin tegijate mõtteid ja näpunäiteid, käisin lõngapoodides suuri vaipade tegemiseks loodud nööritokke ja paelarulle vaatamas, käes hoidmas ning võimalusel (ehk siis, kui proovitöö tokkide kõrval oli), libistasin sõrmedega üle suurekoeliste näidispitside. Ahvatlev kaunidus - mõtlesin ma. Ühest küljest nii tuttav (heegelpits ju), teisalt aga nii erinev neist peentest ja õrnadest, mida heegelnõelaga seni loonud olen.
Ja kui ma kord ühes poes vanaroosat Novita vaibalõnga nägin, oli hetkega asi otsustatud ja materjal ostetud. Suure numbriga heegelnõelu soetasin kokku tükki kolm ning just see kolmas oli minu käele ja käes olevale nöörile sobivaim.


Õhtu- ja päevavalgus mängivad värvitoonidega.




Minu vaibake (läbimõõduga 67 cm) valmis taaskasutatud puuvilla (80 %) ja polüestrit (20 %) sisaldavast ilusast kootud trikoopaelast (mida kulus kaks 500 gr kaaluvat tokki), heegelnõelaga nr 12 ja küll ilma konkreetse mustriskeemita, kuid just sellel Liisu käsitöölehe pildil oleva pitsi järgi. Olen tänulik mind inspireerinud vaiba ja foto autorile!









Esiti nr 10 nõelaga alustatud vaibast sai (õigemini jäi) hoopis õis, mis sobib kenasti lillevaasi aluseks.









Enne jõulupühi panin vaiba(d) oma kohale ja sai ikka ilus küll. Nii vaadata kui pääle astuda.

HEAD JA ILUSAT!

VÕLUV ILU PABERIST JA PABERIL

Tundmust, et õhus ja justkui kõikjal mu ümber on armastust, rõõmu, headust, pühade ilusat sära ja toredaid üllatusi, näen ja kogen igal sammul, igas hetkes. Usun, et kõigi inimeste hinges ja tegudes on kaunil jõuluajal veel rohkem muinasjuttu, siirast hoolimist ja märkamist. Iga saadud ja jagatud naeratus heliseb, kallistustes on niii palju soojust ja öeldud sõnades sädelevat valgust. Jah, nõnda ma tunnen!

Kogu selle helguse ja valguse sees on võluvad ka kõige pisemad mõtted ja meisterdused.
Kas teate, kui tore on pitsäärega koogipaberist kleiti teha?
Minule küll meeldis! Voltisin paberi selle õpetuse järgi kleidiks ning sättisin kleidi ilusaks kaunistuseks paberist kingikotile.





Esimesele kleidile ja kingikotile tuli mõistagi hoogsalt lisa.









Ja kui armsad on paberist liblikad! Need õrnad iludused on mu lemmikkaunistused ja seda nii lambikuplil, toa seinal, õnnitluskaartidel kui ka moosipurkidel (sinna lennanud liblikate tiibadele kirjutan muidugi kõik olulise purgi sisu kohta). Liblikategu on imelihtne ja valmib üks-kaks-kolm, nagu näha ka selles pildiõpetuses ja samuti siin.



Kui daamide kingitused lähevad kleidiga kotikestesse, siis härradele mõeldud kingikottidel on kikilipsud. Mind inspireeris see Pinterestist leitud pilt.













Paberist lumehelbed tegin märkmelehekestest umbes nõnda, kuis siin näidatud on. See oli väike vahva vahepala liblikatele, kleitidele ja kikilipsudele.
Kaunistasin kingikotte südamest ja rõõmuga ning kui need valmis said, tahtsin tehtut ja häid ideid teiegagi jagada. Pühad on ju ukse ees ja armas ilupakend igasuguste (ka sünnipäevaks mõeldud) kingituse jaoks on justnagu lisaväärtus, eks ole ju!

IMEILUSAT ALGAVAT TALVE JA
MUINASJUTULIST AEGA!

SOOJADE KALLISTUSTEGA
HÕBEVALGE

HEEGELSOKID KUI HÕÕGUVAD SÖED

Suure, valge ja avara kaupluse lõngariiuli ees seistes vaatasin erinevates värvitoonides ilusaid lõngatokke ja olin võlutud. See lõngamaailm on kui käsitöömeistrite paradiis ja just sedasi ning selles maailmas end tundsin, kui ostukorvi juba mitmendat vihti sokilõnga suskasin. Lõngariiuli ühe sahtli sisu lummas mind aga oma värvivarjunditega. Tuli- ja purpurpunane, vesi- ja tuhkhall, fuksia- ja õrnroosa, sutsuke taevasina nägin lõngakeerdudes samuti. Lõng kui lõkketule hõõguvad söed! Jah, sellest Novita 7 Veljestä Polaris ilusavärvilisest lõngast, milles 75% villa, 25% polüamiidi, heegeldasin nõelaga nr 3,5 oma kolmanda soktoobrisokipaari ja 100 gr lõnga mahtus kahte täpselt 50 gr kaaluvasse madala sääreosaga heegeldisse. Ah, kui mõnusalt tihedakoelised ja soojad need sokid said, justkui natuke rammusad ja tummised, nagu ühed talvise moega toasokid olema peavad. Ja neis mustri- ning värvimängudes tunnen tõesti tuliste süte väge.




Sokkide kannaosas olen teinud pisikesi muudatusi ja iga korraga läheb aina paremaks, arvan ma ise.
Sääreosa viimase rea heegeldasin puhtalt toreduse mõttes tagurpidi kinnissilmustes.











Kui ma nüüd Novita lõngu tutvustavat veebilehte hakkasin otsima ning teilegi tutvumiseks lisama, siis lugesin, et 7 Veljestä uusim lõng Polaris on saanud nime ja värvivariantide inspiratsiooni põhjala maagilistest virmalistest. Justkui meeldiv kinnitus sellele, et midagi maagilist ma ses lõngas märkasin. Eks igaüks ju näeb ning tunnebki asja vaadates isemoodi - kelle jaoks on lõngas virmalised, kes näeb hõõguvat lõket - lummav on ikka, eks ole ju!

Hästi suured tänud kõigile, kes te selleaastases TK Soktoobris kaasa lõite ning sokivankri imeilusate sokipaaridega täitsite. Tänud ka kõigile meie koostegemise jälgijatele, ideede ja õpetuste jagajatele ning kiidusõnadega innustajatele! Aitäh! Aitäh! Aitäh!




SOOJUST TEIE KÕIGI SOKKIDESSE JA SÜDAMETESSE!

SOKKIDESSE HEEGELDATUD ROMANTIKA

Niipea kui mu esimesed, triibulised heegelsokid, valmis saanud olid, võtsin käeulatuses oleva õrnkollase lõngavihu ning alustasin sohvalt tõusmata uue sokipaari heegeldamist. Vaimustus oli lihtsalt sedavõrd suur ja juba esimestesse sokkidesse kavandatud aassilmustest iluheegelpisted pidid ju samuti kohemaid järele proovitud saama. Alles seejärel, peale varbaosa valmimist, lubasin endale suure kruusi kuuma kohvi vahukoore ja meega ning nautisin tehtut, mõeldes samaaegselt muidugi sokkidesse tulevatele järgmistele mustriridadele ja vaadates juba kolmandaks sokipaariks soetatud suurt lõngatokki.
Mõistagi valmib sellise õhinaga tehtud töö kibekiiresti ja enne veel, kui esimest sokipaari Soktoobriprojektis esitleda jõudsin, olid valmis ka teised ning kolmas paar just heegelkonksu otsa püütud. Jah.

Aga need teised siis, õrnkollased romantilise moega heegelsokikesed, on Supremo siidpehmest meriinolõngast ning heegeldatud nõelaga nr 3,5.

















Samast lõngast olen teinud ka pisikesed beebipapud, kuid siis kasutasin nõela numbriga 3. See tegelikult nõnda käibki, et heegeldise lõng ja heegelnõel peavad mu käes justkui ühte sulama ning nõela number võib ka sama materjali kuid erinevate esemte juures erinev olla. Tunne ja kõige kokkusobivus peab ju ikka ja alati hea ja õige olema! Valged mustriread on Red Heart Lisa lõngast, mis on põhilõngast pisut jämedam, kuid minu töösse vahukreemise mulje loomiseks just meeldivalt sobiv. Kollast oli täpselt madala sääreosaga sokkide jagu ning koos valgete kaunistuste ja ülaäärega on kahes sokis kokku 66 g lõnga (ehk kummaski sokis täpselt 33 g).









Kuigi oktoobrikuu saab tänasega läbi, siis TK Soktoober kestab veel selle nädala lõpuni. Näeme peagi, sest ka kolmas (eile valminud ning piltidele jäädvustatud) sokipaar ootab esitlust.



AITÄH TEILE KÜLASKÄIKUDE JA SIIA KIRJUTATUD ILUSATE ARVAMUSTE EEST!
OLGE HOITUD!