TALVEKLEIT

Aasta jagu aega tagasi nägin üht heegelkleidiga fotot ning see võlus mind silmapilkselt. Mõnikord lihtsalt on nii, et näed, vaatad ja oled lummatud. Mõte sellest pontšolaadest heegeldisest viis mind alguses sellele veebilehele ja edasi Liann lõngapoodi (Tartu Kaubamajas). Kui ma tavaliselt ostan rohkem heegelniite ja meelepärased valin välja reeglina ise, omaenda tarkuse ja südame järgi, siis seekord ja selle töö jaoks lõnga ostes olid müüjanna nõuanded kulda väärt. Aitäh, lõngaekspert Nelli, kõikide soovituste eest!
Lõng Gründl Island (100 g/130 m) on tõeliselt armas, pehme ja mõnus. Heegeldamine (pildi järgi) läks tänu suure (10) numbriga heegelnõelale, valitud lõngale ja põnevale tööle suure vaimustusega ja rutusti, 8 lõngatokki lihtsalt libisesid mu sõrmede vahelt heegeldisse ning tundsin end tõelise nobenäpuna.













Kogu lõnga (800 g/1040 m) jagus grammi- ja meetripealt nii narmastega kleidiks kui kelmikaks kapuuts-salliks. Olen tehtuga väga rahul, Marssal kiitis ka kõik heaks.



RÕÕMU JA RAHULOLU IGAST ISETEGEMISEST NING MUIDUGI ILUST JA HEADUSEST, MIS MEID ÜMBRITSEB!
IMELIST AASTAVAHETUST JA MUINASJUTULIST TALVE!

PISIKESE PITSÄÄREGA PISARAPÜÜDJA

Mõnikord ma naeran ja mõnikord ma nutan. Pisarateni. Kui tunnen, et silmanurgas sillerdavad pärlid on põsele veeremas, võtan ridikülist või tualettlaua servalt pitsäärega taskurätiku ja tupsutan pisarad õrnalt sellesse armsasse ja pehmesse pisarapüüdjasse.







Eelmisel korral heegeldasin pisarapüüdja äärepitsi Anchor nr 70 niidist (pisike 5 g niidikera), nüüd Anchor Freccia niidist (50 g). Selle imepeene heegelniidi leidsin ja ostsin suvel Pärnust, Rüütli 35 asuvast lõngapoekesest.
Kaherealise pitsi esimese (kinnissilmuste) rea heegeldasin riidele peenikese õmblusniidiga, mille teisele reale (mustrile) üle minnes vahetasin Anchor niidi vastu. Heegelnõelu oli samuti kaks. Üks ilma numbrita imepeenike (kindlasti mõne meistri käsitööna valmistatud nõel) ja teine kandis märki US9/1,15 mm. Muster kujunes erinevaid äärepitse vaadates ikka isemoodi ja pisike lillerida oli just see, mida õhkõrna pisipitsi soovisin.
















Mõnikord on pisarateni liigutav mõni hetk, inimene, mõte, sõna, film, laul, ...
Ivo Linna - Suur Loterii

HINGEHEADUST JA SÜDAMESOOJUST!

OKTOOBER... SOKTOOBER...
TREENINGSOKID... JOOGASOKID...

Jah. Mõtteid võib ju ses osas olla nii- ja naasuguseid, aga vähemasti isetegijatest sokitegijate jaoks on oktoober ikka soktoober ja minu mõistmist mööda võib treeningsokkides tegeleda joogaga ning joogasokkides teha trenni. Tähtis, et tunne on õige! Ja just sedasi mõeldes valmisid mu ilma varba- ja kannaosata heegelsokipaarid, mis on jalas mugavad ja hääd kõiksuguste harjutuste tegemiseks. Piisavalt soojad ja lahedalt vabad on nad ka. Jalga pistes saab sokke kergitada-sättida niiviisi, et päkad on paljad ning nõnda jalad matil juba ei libise.
Muidugi tulid sokid joogamattide värvimänge imetledes. Sinise-roosa-rohelise sokipaari lõng Novita Hippy ja heegelkonksud (roosa nr 5,5 ja sinine nr 6, mida kasutasin vaid venivust vajavates ridades ja silmustes) suisa sulandusid mu sõrmede vahel ja kribukrabuline sokitöö oli võluv.











Triibulised sokid said minu jaoks nii armsalt erilised nii heegeldamise aja kui kõigi erinevate niidivihtude poolest, mis igaüks mulle mõnda tehtud tööd ja ostmise otstarvet meenutas. Need sokid on rõõmu täis ja seda sõna otseses mõttes. Need on rõõmusokid!













Kolmandad sokid tegin ka. Mõnusast kirjust Sirdar Spree heegellõngast, aga need on veel konksu ja niidivihtude otsas kinni. Ma lihtsalt ei suutnud valida purpurpunase ja sidrunikollase värvi vahel kaunistusridades. Ma kaalun veel, kuid ilmselt jääbki üks nii ja teine teisiti. Ongi toredam.






Eile sadas meil siin Emajõe Ateenas selle sügise esimene lumi maha. Päev oli kui muinasjutt.




VÕLUVAID HETKI KÕIGILE IGASSE PÄEVA!

HEEGELPITSILINE KLEIT

Kleite pole ühel naisel ju mitte kunagi liiga palju, nagu ka käekotte ja kingapaare, eks ole ju.
Pealegi, just täpselt sellist, nii roosat ja nii iseheegeldatud kleiti, mul samuti veel ei olnud.
Aga juba möödunud aasta kevadel see oma esimese kleidi heegeldamine tuli. Tuli suure tuhina ja jutiga, ehk et heegeldasin kirglikult ja rõõmuga ülaosa esimestest motiividest kuni seelikusaba viimase rea, kantide ja varrukateni. Seda kõike paar-kolm nädalakest ja kleit sai valmis.







Niidilugu oli üks isemoodi lugu. Kuna alustasin ühest armsast olemasolevast, ammuostetud niidivihust, tulid kõik ülejäänud 14 niidivihtu kokku mitmest erinevast poest ja mitmest erinevast partiist. Toonide vahe on küll väike, aga teravale silmale siiski märgatav. Kõige ilusama tumedama tooni heegeldasin ääreridadesse, teised jagasin sujuvalt ja ühtlaselt mustritesse.







Kleidi ülaosa heegeldasin selle pildi järgi, seelikuosa muster on siin ja varrukas minu omalooming (inspiratsioon allääre mustrist). Heegelniidiks Catania (50 gr), mida kulus veidi vähem kui 15 tokki ning heegelkonks, millega niidi pitsiks heegeldasin, kandis numbrit 2,5.

















Kleit on ühtviisi ilus nii õrnroosa voodriga ja õrnroosade ehete ning kõpskingadega kui tumepruuni voodri ja pruunide kingade või saabastega. Nõnda voodreid, ehteid ja kingi vahetades on mul justkui kaks kleiti, milles ja millega on ilus olla nii looduses kui lossis.
Ühel selle imeilusa suve augustikuu laupäeval panin kleidi pruunide lisanditega selga ja koos armsa tütrega püüdsimegi kleidi looduses pildile. Ah, kui tore meil jälle koos oli!

Selline see kleidilugu loomisest esitluseni saigi ja eelmise kevade käsitööprojekt on nüüd ka blogipäevikusse sisse kantud.

RÕÕMSAID HETKI JA VÄRVILIST SÜGIST!

LIBLIKAD

Suves on lilli, suves on liblikaid. Ja see on ilus. Kohe nõnda ilus, et tahaks end selle iluga (sõna otseses mõttes) ehtida. Seda ma tegingi, kui imearmsa ideeleiu oma särgile sättisin.











Tugevast tüllkangast (looritüll) lõigatud liblikad hoiavad suurepäraselt vormi ja tiivad, mis on justkui tärgeldatud moega, näivad ikkagi õhkõrnade ja imekaunitena.
Kerge, suveromantiline ja heljuv tunne on ses särgis (ja valges maani ulatuvas iseõmmeldud satsiseelikus) ringi liikudes kohe päris kindlasti.







Liblikaid tegin ka möödunud suvel. Paberist. Neid ma ju armastan endistviisi teha ja lennutada. Lambikuplile, kingikottidele, toa seinale, õnnitluskaartidele, moosipurkidele ja ... õhupallidele. Need valged liblikad valgetel õhupallidel kinkisime naabripere tütrele ja tema peiule abiellu astumise puhul. Õnned ja rõõmud kirjutasime kahele paberist südamele, võtmerõngad ja lilleõied said samuti oma koha ja üllatustervitus valmis oligi.







Tänuga märgin ära leitud ideede lingid:
1) tüllist liblikate tegu on siin;
2) kaunistatud võtmerõngaste idee leidsin aga siit.


LILLI, LIBLIKAID JA HÄID IDEID!

PS
Kui kellelgi teist, head blogikülalised, on mõtteid 12aastase Isetegija käsitööfoorumi olemise või edasipüsimise osas, tulge julgelt Isetegija mõttetalgutele!

TASKURÄTITASKUD

Kui kevadtuultega nina niiskeks kipub minema või kui silmanurka tulnud pisara tahaks enne põsele veeremist õrnalt taskurätikusse püüda, haarab käsi mõistagi taskurätiku järele. Ja eks ole ju hea ja ilus, kui taskurätikud on kas kauni pitsäärega või lihtsalt kaunis pakendis. On ju nii!













Ühe taskurätitasku tegin kord violetsest vildilehest ning kaunistasin selle tikandi ning pisikese pitsäärega. Ilus sai.
Kui mu pilk oli aga (taas tänu Pinterestile) peatunud sellel pildi- ja videoõpetusega blogilehel, tegingi mõned õmmeldud taskukesed ka. Ja kui juba, siis said need ikka käekottidega sobivad.











RÕÕMU!

TILLUKESED TUTTMÜTSID JA TEISED TOREDAD TEGEMISED

Mõnikord ma unustan end unistustesse ja mõni teine kord Pinteresti.
Päris tõsiselt kohe.
Tuttmütsideni jõudsingi just läbi Pinteresti, kustkohast tee ilusa pildi kaudu tööjuhendini ja videoõpetuseni viis. Pikemalt mõtlemata võtsin Catania heegelniidid ja nõelaga nr 3 tegin kaks tuttmütsi ühe jutiga valmis. Kolmas, see triibuline, valmis veidi hiljem. Pisikesed lõngapallid tegid tavalise heegeldisega lausa imet ja tillukesed tuttmütsid tulid tõesti armsad.











Sirvisin nädalavahetusel oma blogipäevikut ning noppisin välja mõned pühadeteemalised postitused. Märgin need rõõmuga täna siin veel kord ära.
Klikates pealkirjal näete kogu pildi taga ja juures olevat lugu (kahes neist on kirjas ka minu loodud mustriskeemid).

MUNAD... MÜTSID... MUNAMÜTSID


PÜHADEMUNAD, PITSKÜBARAD JA PITSKÜBARATES PÜHADEMUNAD


LIBLIKAD


ÜLLATUSJÄNKUD


KORVID, TRÜHVLID JA PÜHADEMUNAD


MÜSTILINE VIOLETNE


Täna on ülestõusmispühade 2. püha ja homme 3. püha, nii et tuttmütse, munamütse, pitskübaraid, mustikatega värvitud pühademune või neid hoidvaid käterätijänkusid jõuab veel nii teha kui kinkida kindlasti.


TOREDAID TEGEMISI JA ILUSAID ÜLESTÕUSMISPÜHI!

RÕÕMSALT JA RÕÕMUGA

Ma ripsutasin pisut. Ei-ei, mitte tiiba, hoopis lõnga ja varrastega sehkendasin.
Alguses ma tõepoolest keerutasin mitu korda käes nii ilusat Gründli Alaska Print lõngavihtu (100 g/75 m) kui suurte numbritega vardaid (8...10) ja valisin oma uue mütsi jaoks lihtsaid mustreid, mis kirjule ja pehmele jämedale lõngale ning minu maitsele sobivaimad oleksid. Patentkude... parempidine kude... pahempidine kude... ripskude! Käes! Kui koemuster leitud oli ning ma oma vardakogu suurima numbriga vardad selle töö jaoks mugavaimaks tunnistasin, lõin varrastele 40 silma ja kudumine läks lustiliselt.









Müts valmis lausa uskukumatult kiiresti ning lisaks lõnga põhivärvidest kumavale kuldsele lõngakeerule on minupoolseks efektiks heegelread, millest üks on loodud kootud mütsi aassilmustes kokku heegeldades ja jookseb ülevalt alla ning teine on mütsi ääres. Selle rea heegeldasin tagurpidi kinnissilmustes ja see meeldib mulle mütsi juures kohe eriti.









Kaunistuseks kaalusin nööpe ja nööbiridu ning ehk need kunagi mütsile ka tulevad. Või teen pitsist ja atlasspaeltest suure lopsaka roseti. Aga praegu kannan mütsi niisama, ilma kaunistusteta ja soe, pehme ning hästi mõnus on see peakate küll. Ikkagi rõõmsalt ja rõõmuga tehtud! Julgelt võib selle mütsi soovi korral (ja näiteks pakast trotsides) silmini pähe tõmmata või hoopis kelmikalt kuklasse lükata, jättes juuksetuka vallatult tuulde lehvima.




KAUNIST KEVADET JA RÕÕMSAT MEELT!

PISIKE PITSVAIBAKE

Juba üsna ammusest ajast oli mu meeltes mõlkunud mõte pitsvaibast. Isetehtust. Aga et see mõte ikka kinnistuks ning pelgalt mõtteks ei jääks ja ükskord kindla peale ka teoks saaks, viisin end vähehaaval asjaga kurssi. Vaatasin internetilehekülgedel näidatud töid ja ilupilte, lugesin tegijate mõtteid ja näpunäiteid, käisin lõngapoodides suuri vaipade tegemiseks loodud nööritokke ja paelarulle vaatamas, käes hoidmas ning võimalusel (ehk siis, kui proovitöö tokkide kõrval oli), libistasin sõrmedega üle suurekoeliste näidispitside. Ahvatlev kaunidus - mõtlesin ma. Ühest küljest nii tuttav (heegelpits ju), teisalt aga nii erinev neist peentest ja õrnadest, mida heegelnõelaga seni loonud olen.
Ja kui ma kord ühes poes vanaroosat Novita vaibalõnga nägin, oli hetkega asi otsustatud ja materjal ostetud. Suure numbriga heegelnõelu soetasin kokku tükki kolm ning just see kolmas oli minu käele ja käes olevale nöörile sobivaim.


Õhtu- ja päevavalgus mängivad värvitoonidega.




Minu vaibake (läbimõõduga 67 cm) valmis taaskasutatud puuvilla (80 %) ja polüestrit (20 %) sisaldavast ilusast kootud trikoopaelast (mida kulus kaks 500 gr kaaluvat tokki), heegelnõelaga nr 12 ja küll ilma konkreetse mustriskeemita, kuid just sellel Liisu käsitöölehe pildil oleva pitsi järgi. Olen tänulik mind inspireerinud vaiba ja foto autorile!









Esiti nr 10 nõelaga alustatud vaibast sai (õigemini jäi) hoopis õis, mis sobib kenasti lillevaasi aluseks.









Enne jõulupühi panin vaiba(d) oma kohale ja sai ikka ilus küll. Nii vaadata kui pääle astuda.

HEAD JA ILUSAT!

VÕLUV ILU PABERIST JA PABERIL

Tundmust, et õhus ja justkui kõikjal mu ümber on armastust, rõõmu, headust, pühade ilusat sära ja toredaid üllatusi, näen ja kogen igal sammul, igas hetkes. Usun, et kõigi inimeste hinges ja tegudes on kaunil jõuluajal veel rohkem muinasjuttu, siirast hoolimist ja märkamist. Iga saadud ja jagatud naeratus heliseb, kallistustes on niii palju soojust ja öeldud sõnades sädelevat valgust. Jah, nõnda ma tunnen!

Kogu selle helguse ja valguse sees on võluvad ka kõige pisemad mõtted ja meisterdused.
Kas teate, kui tore on pitsäärega koogipaberist kleiti teha?
Minule küll meeldis! Voltisin paberi selle õpetuse järgi kleidiks ning sättisin kleidi ilusaks kaunistuseks paberist kingikotile.





Esimesele kleidile ja kingikotile tuli mõistagi hoogsalt lisa.









Ja kui armsad on paberist liblikad! Need õrnad iludused on mu lemmikkaunistused ja seda nii lambikuplil, toa seinal, õnnitluskaartidel kui ka moosipurkidel (sinna lennanud liblikate tiibadele kirjutan muidugi kõik olulise purgi sisu kohta). Liblikategu on imelihtne ja valmib üks-kaks-kolm, nagu näha ka selles pildiõpetuses ja samuti siin.



Kui daamide kingitused lähevad kleidiga kotikestesse, siis härradele mõeldud kingikottidel on kikilipsud. Mind inspireeris see Pinterestist leitud pilt.













Paberist lumehelbed tegin märkmelehekestest umbes nõnda, kuis siin näidatud on. See oli väike vahva vahepala liblikatele, kleitidele ja kikilipsudele.
Kaunistasin kingikotte südamest ja rõõmuga ning kui need valmis said, tahtsin tehtut ja häid ideid teiegagi jagada. Pühad on ju ukse ees ja armas ilupakend igasuguste (ka sünnipäevaks mõeldud) kingituse jaoks on justnagu lisaväärtus, eks ole ju!

IMEILUSAT ALGAVAT TALVE JA
MUINASJUTULIST AEGA!

SOOJADE KALLISTUSTEGA
HÕBEVALGE

HEEGELSOKID KUI HÕÕGUVAD SÖED

Suure, valge ja avara kaupluse lõngariiuli ees seistes vaatasin erinevates värvitoonides ilusaid lõngatokke ja olin võlutud. See lõngamaailm on kui käsitöömeistrite paradiis ja just sedasi ning selles maailmas end tundsin, kui ostukorvi juba mitmendat vihti sokilõnga suskasin. Lõngariiuli ühe sahtli sisu lummas mind aga oma värvivarjunditega. Tuli- ja purpurpunane, vesi- ja tuhkhall, fuksia- ja õrnroosa, sutsuke taevasina nägin lõngakeerdudes samuti. Lõng kui lõkketule hõõguvad söed! Jah, sellest Novita 7 Veljestä Polaris ilusavärvilisest lõngast, milles 75% villa, 25% polüamiidi, heegeldasin nõelaga nr 3,5 oma kolmanda soktoobrisokipaari ja 100 gr lõnga mahtus kahte täpselt 50 gr kaaluvasse madala sääreosaga heegeldisse. Ah, kui mõnusalt tihedakoelised ja soojad need sokid said, justkui natuke rammusad ja tummised, nagu ühed talvise moega toasokid olema peavad. Ja neis mustri- ning värvimängudes tunnen tõesti tuliste süte väge.




Sokkide kannaosas olen teinud pisikesi muudatusi ja iga korraga läheb aina paremaks, arvan ma ise.
Sääreosa viimase rea heegeldasin puhtalt toreduse mõttes tagurpidi kinnissilmustes.











Kui ma nüüd Novita lõngu tutvustavat veebilehte hakkasin otsima ning teilegi tutvumiseks lisama, siis lugesin, et 7 Veljestä uusim lõng Polaris on saanud nime ja värvivariantide inspiratsiooni põhjala maagilistest virmalistest. Justkui meeldiv kinnitus sellele, et midagi maagilist ma ses lõngas märkasin. Eks igaüks ju näeb ning tunnebki asja vaadates isemoodi - kelle jaoks on lõngas virmalised, kes näeb hõõguvat lõket - lummav on ikka, eks ole ju!

Hästi suured tänud kõigile, kes te selleaastases TK Soktoobris kaasa lõite ning sokivankri imeilusate sokipaaridega täitsite. Tänud ka kõigile meie koostegemise jälgijatele, ideede ja õpetuste jagajatele ning kiidusõnadega innustajatele! Aitäh! Aitäh! Aitäh!



SOOJUST TEIE KÕIGI SOKKIDESSE JA SÜDAMETESSE!

SOKKIDESSE HEEGELDATUD ROMANTIKA

Niipea kui mu esimesed, triibulised heegelsokid, valmis saanud olid, võtsin käeulatuses oleva õrnkollase lõngavihu ning alustasin sohvalt tõusmata uue sokipaari heegeldamist. Vaimustus oli lihtsalt sedavõrd suur ja juba esimestesse sokkidesse kavandatud aassilmustest iluheegelpisted pidid ju samuti kohemaid järele proovitud saama. Alles seejärel, peale varbaosa valmimist, lubasin endale suure kruusi kuuma kohvi vahukoore ja meega ning nautisin tehtut, mõeldes samaaegselt muidugi sokkidesse tulevatele järgmistele mustriridadele ja vaadates juba kolmandaks sokipaariks soetatud suurt lõngatokki.
Mõistagi valmib sellise õhinaga tehtud töö kibekiiresti ja enne veel, kui esimest sokipaari Soktoobriprojektis esitleda jõudsin, olid valmis ka teised ning kolmas paar just heegelkonksu otsa püütud. Jah.

Aga need teised siis, õrnkollased romantilise moega heegelsokikesed, on Supremo siidpehmest meriinolõngast ning heegeldatud nõelaga nr 3,5.

















Samast lõngast olen teinud ka pisikesed beebipapud, kuid siis kasutasin nõela numbriga 3. See tegelikult nõnda käibki, et heegeldise lõng ja heegelnõel peavad mu käes justkui ühte sulama ning nõela number võib ka sama materjali kuid erinevate esemte juures erinev olla. Tunne ja kõige kokkusobivus peab ju ikka ja alati hea ja õige olema! Valged mustriread on Red Heart Lisa lõngast, mis on põhilõngast pisut jämedam, kuid minu töösse vahukreemise mulje loomiseks just meeldivalt sobiv. Kollast oli täpselt madala sääreosaga sokkide jagu ning koos valgete kaunistuste ja ülaäärega on kahes sokis kokku 66 g lõnga (ehk kummaski sokis täpselt 33 g).









Kuigi oktoobrikuu saab tänasega läbi, siis TK Soktoober kestab veel selle nädala lõpuni. Näeme peagi, sest ka kolmas (eile valminud ning piltidele jäädvustatud) sokipaar ootab esitlust.



AITÄH TEILE KÜLASKÄIKUDE JA SIIA KIRJUTATUD ILUSATE ARVAMUSTE EEST!
OLGE HOITUD!

MINU ESIMESED HEEGELDATUD SOKID
MINU ESIMESED TRIIBULISED

Seda, kui palju vett on voolanud merre ajast, kui ma heegelsokkide tegemisele mõtlema hakkasin, ei tea ei mõõta ega öelda, aga kindlasti palju-palju.
Ja kes teab, kunas ma just sedasorti sokiteo ette võtnud oleks, kui kogu lugu (kirjutasin sellest eelmises postituses) poleks viinud otsapidi sellesügisese sokisoktoobrini. Ah, kuidas mul tuli nüüd suur ja vastupandamatu sokkide heegeldamise tuhin, mis jäägitult endasse haaras. Ma tõstsin käsitöökapist välja lõngakorvi, mõõtsin ja mõtlesin, surfasin netiavarustes ja otsisin ideid, mustreid ja näpunäiteid heegeltöö alustamiseks. Pikalt ja kaua. Kuni ükskord leidsin end Kirju Mirju käsitöölehelt tõeliselt imeilusaid heegelsokke imetlemas. Ja ühes blogipostituses olid sokid koos heegeldamise juhendiga! Aitäh, Kirju Mirju, ilu ja inspiratsiooni ja õpetuse eest!
Nüüd läks edasi kõik libedalt ja nobedalt, nautisin uudset sokitegu ja töö edenes ning valmis õhina ja põnevust täis rõõmuga.











Kannaosa tegin küll natuke teistmoodi. Selleks vaatasin Isetegija õpitoas olevat Kelly sokiteo juhendit, mõnda videot youtoube.com lehelt ja lõpuks heegeldasin ikka omamoodi (jäin rahule, kuigi järgmisel korral vajaks kannaosa õige pisut täiustamist ).
Aga muidu said sokid ausad, hääd ja mõnusad! Ma olen väga rahulolev ja uhke ka, sest tegin valmis midagi, millest ammuilma mõelnud olin.







Lõngaleid on minu jaoks armas ja emotsionaalne väärtus omaette - see on tütrekese põhikooli käsitöötunnis kootud esimese kindapaari lõng. Kokku sai nüüd justkui komplekt, mida emme-tütre kombel jagada saame.
Kuna lõngavööd vihtide juures enam ei olnud, jääb lõnga nimi saladuseks, aga mõnusalt siidine ja pehme on see käsitöömaterjal küll. Ning varbast alustatud sokke korraga heegeldades kasutasin ära kogu olemasoleva lõnga. Hallist, mis tütre kinnastel on põhitooniks, jagus minu sokkidele täpselt kaunistusteks mõeldud lilleõite jaoks. Heegeltööd tegin nõelaga number 3,5.





Tõttöelda on juba valmis ka mu teine sokipaar (ootab pildile püüdmist) ja kolmas on konksu, heegelkonksu otsas. Nii et heegeldatud sokke tuleb, tuleb veel.

RÕÕMSA JÄLLENÄGEMISENI!

SULASELGE REKLAAM SOKTOOBRILE

Kui ma täpselt kuu aega tagasi foorumis isetegija.net käekäigu pärast küsimuste- ja mõttelõnga veerema panin, viisid heietused selle tänaseks päevaks hoopis TK Soktoobrini. Uue ja kohe-kohe algava TK Soktoobrini!

Selle ülimenuka koostegemise lugu sai alguse juba aastaid tagasi, kui ühel hilissuvel isetegija Isabel kutsus kõiki kaasa lööma oma oktoobrikuises sokkide tegemise projektis TK Soktoober. Sokitegijaid kogunes kokku 172 ning nende nobedad näpud valmistasid soktoobrikuu jooksul 421 sokipaari! Muljet avaldav, on ju!
Ja siis läks asi ja lugu edasi ning nõnda, kuis oktoober, tuli ikka igal sügisel ka soktoober. Sokirohkelt, mõistagi!

Nostalgiline meenutus:
2010
2011
2012
2013
2014
2015

Tänud ja tervitused projekti algatajale ja mitmekordsele eestvedajale Isabelile ning Mari Marikesele ja AlleRaale, kes samuti sokiprojekte juhtinud on. Aitäh teile!

Möödunud aastal jäid meil sokid siin isetegijas koos küll kudumata, aga sellel sügisel teeme seda jälle! Seitsmendat korda, ikka üheskoos, ikka oktoobrikuus ja projektis TK Soktoober.
Sel aastal on minul au ja rõõm seda sokivankrit vedada, nii et armsad nobenäpud, hakkame aga pihta! Võtame lõnga- või kangakorvid ette, vardad ja heegel- või õmblusnõelad kätte, laseme ideed lendu (või püüame need hoopis kinni) ja paneme soojuse ning sügisese ilu sokkidesse! Tule kaasa lööma, meiega liituda ja oma uhkeid sokipaare saad näidata siin: TK SOKTOOBER.



KULLAKARVALIST JA SOOJASOKILIST SÜGIST!

VALGE PITSJAKK JA LUIGEPAAR

Sel suvel taasleidsin oma garderoobi heledate rõivaste seast ühelt armsalt luigega riidepuult ammuaegse heegeldise - lumivalge pitsjaki.
Kuigi möödunud suvel (või paaril) ma seda jakki ei kandnud, oli nüüd nii õige tunne just selle rõiva jaoks. Oli teine kohe kätte võttes ja selga pannes nii armsalt oma ja samas nii eriline. Küll saavad ja jäävad isetehtud heegelpitsid ikka kalliks ja hingelähedaseks isegi siis, kui nende kandmisesse pikem paus tuleb. Ehk aja möödumine isegi tõstab pitseseme väärtust ja köitvust.

Kunas täpselt, mis niidist ja millise heegelnõelaga ma tookord heegeldasin, ei oskagi päris täpselt öelda, aga mind inspireerinud jaki pildi ning mustri leidsin otsides kätte. Kui natuke meenutada, siis heegeldet sai mu rõivaese ehk kümmekond aastat tagasi, niit võis olla Capri ja nõel numbriga 2,5.
Nüüd fotosid tehes lustisime mõlemad tütrega, temake kaamera taga, mina kaamera ees ja koos on meil alati tore, niii tore.

















Seda, et see jakk mulle läbi aegade meeldinud on ning sobib suurepäraselt ühte ka iseõmmeldud punase korseti ja seelikuga, tõdesin uuesti selle mitme aasata taguse ja Alatskivi lossis jäädvustatud foto juures.


Luigelugu on aga käterätikunstis. Ma lihtsalt pidin oma varasema mõtte teoks tegema ning luiged lihtsalt pidid jänkude, karukeste ja elevandi juurde tulema.






Esialgu võtsin randa minnes luikede jaoks kaasa kaks rätikut (30x50 cm) ja keerutasin neid selle pildiõpetuse järgi, kuid järgmisel korral pistsin rätikuid rannakotti juba neli ja selle videoõpetuse järgi said luiged endale uhked tiivad, mida nii- ja naapidi sirutada on võimalik.









Ühel imeilusal augustikuu hommikul, minu üliarmsate vanemate kuldpulmapäeval, leidis luigepaar endale uue pesa ning lendas ema ja isa rõõmustades nende hubase kodu vannitoa aknalauale.

SIIRAST ARMASTUST JA HINGEHEADUST KÕIGILE JA KÕIGISSE!

JÄLJED JA HETKED
2. lugu

Tihtipeale ma mõtisklen, veeretan mõtteid olnust ja meenutan aegu, hetki, tundeid, inimesi, isetegemisi...
See on omamoodi rännak, just nagu on isemoodi ränd ka unistustes uitamine.

Nõnda mõtiskledes meenusid mulle käterätimõmmikud. See lihtne ja kiiresti valmiv käterätikunst on tore tegijale, vahva vaatajale või rätiku kasutajale. On ju armas, kui mõnikord saunaõhtul külalistele kenasti kokku volditud rätikute asemel hoopis karusid, jäneseid või elevante jagada. Ja vahet pole, kas tegu on väikeste või suurte saunalistega.
Ma leidsin juba mõmmikuid tehes selle videoõpetuse, hiljem veel
sellegi õpetuse ning neid vaadates valmis minu elevant. Sõna otseses mõttes rosinasilmne. Võhad tegin grilltikkudest (painutasin neid umbes sellisel moel) ning elevandist sai Vantsu.

Kahekesi läksime randa, et jäädvustada hetki ja jätta jälgi.












Lõpuks istusime rannalinal ja nautisime vaadet.



Pilved on müstilised. Mulle meeldib taevasse vaadata ning seda lummavat ilu ning liikumist jälgida.
Mõned päevad hiljem olin sealsamas rannas. Ilm oli siis palju päikeselisem ja pilvitum, kuid kui pilgu üles tõstsin, nägin sinitaevas valget pilveelevanti!


Armas hetk.

Ühel imeilusal õhtul päikeseloojangu ajal maalt vanematekodust linna sõites olin jälle pilguga pilvedes, õhtutaeva vihmapilvedes. Olin looduse lummuses.





Olin hetkes.


Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.


Artur Alliksaar "Aeg"


IMEILUSAID HETKI!

JÄLJED JA HETKED
1. lugu

Millised on unistustes uitaja jalajäljed? On need õrnad, salapärased, aimatavad või hoopis nähtavad, selged ja sügavad...



Juba möödunud suvel heegeldasin värvilisi mandalaid, põimisin need eheteks ning säädisin jalgadele. Jätsin jälje siiagi.

Nüüd lähen edasi.






Ikka heegeldades, kaunistades ja kaunistustes kõndides, sõbraga sammudes ja rannaliival astudes ning jälgi jättes.










Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Karl Ristikivi "Sisaliku tee"



Hetk. Kohtumisest ja märkamisest.

PÄIKEST!

KARDINAD+ISTEPADI

Nii äraütlemata rõõmustav on teha õmblustöid väikestele vahvatale sõpradele. Sander just selline väike tore sõber ongi. Ta käib lasteaias, maadlustreeningutel ja -võistlustel ning on üks igati asjalik, viks ja viisakas väikemees.

Ilusast mootorsõidukitega riidest, mille Sander emme ja issiga mulle tõid, õmblesin rõõmu ja lustiga kaks kardinat, mille ülaservas on kardinapael (kardinapuule riputamiseks ja soovi korral ka krookimiseks). Allesjäänud riidetükist tegin vurinal väikese istepadja, mille täitsin vahtpolüstüreeni graanulitega.

















Sõbrakese tuppa sobis kogu komplekt emme sõnul väga hästi.

RÕÕMURIKAST SUVE!

LUMI JA LILLED MAIS

Jah, lumesadu maikuus.


Mulle ja Marssalile see ühtaegu üllatav ja võluv vaatepilt meeldis. Imetlesime ilma ja nautisime hetki - üks meist mõnusal sohval, lilled süles ja teine akna all, niiske nina vastu jahedat klaasi.



Lilled, mida ma lumesaju ajal süles hoidsin (ja juurde heegeldasin), olid armsad õite ja õienuppude read köögirätikute äärepitsidesse. Mais peab ju ikka lilli olema!



Pildistamine kulges mänguliselt:




















Nüüd naudime (Marssal ikka ka) õitsemise aega ja hingame endasse kevadsoojust ning -jahedust. Kõike suure sõõmuga ja puhta rõõmuga.



Aga muidu ma veel heegeldan ja õmblen, õmblen ja heegeldan, …
nii et peatse kohtumiseni!

PÄIKEST!

PISIKESED BEEBIPAPUD JA KROONID

On kevad ja ma olen taas ilmselgelt armunud. Armunud kõigisse ja kõigesse ning see tunne on ülev. Päike, pere, inimesed, hetked, helid, esimesed lilled ja liblikad - kõik võlub kevadiselt. Ka heegelniidid ja heegelnõelad on kuidagi eriliselt armsad, ma ei saa neist üle ega ümber ning see meeldib mulle.

Kindluse mõttes heitsin beebipapudele mõeldes pilgu omaloodud mustriskeemidele ja heegeldasin, heegeldasin, heegeldasin.





Kollased papud ja krooni tegin pisikesele Helmile Supremo siidpehmest meriinolõngast heegelnõelaga nr 3, kingikarbi voltisin kollasest kartongilehest ja kaunistasin valge pitspaelaga.










Kaks papupaari, mahedad sinised ja roosad, heegeldasin Clian Nicky pehmest lõngast samuti nõelaga nr 3 ning keerutasin neile paelad, nagu ka kollastele papudele. Kuigi mina tegin keerupaela ikka vanamoelisel viisil ehk näppude vahel, leidsin ühe kaasaegsema nipi siit.










Komplekt kirkast roosast Catania Denim heegelniidist valmis heegelnõelaga nr 3 ning kaunistuseks ja lehvi sidumiseks on neil papudel peenike atlasspael.



Väikestest jalgadest algavad teed,
allikaist algavad jõgede veed,
...

ARMASTUST JA KEVADET SÜDAMESSE!

HEEGELDATUD SÜDAMED JA HELKIVAD KIILID

Kui ma olin oma värvilised heegelniidid lauale laotanud, Kämmu talu tegemistest südamete heegeldamiseks inspiratsiooni saanud ning tänu KLeedjärve viitele ja lisatud lingile ka Anabelia mustriskeemini jõudnud, ei peatanud mind enam miski. Niidid vahetusid, värvid vaheldusid ja südamed valmisid. Mõtted nii otstarbekate ja asjalike kaunistuste kui küllusliku edevuse lisamise osas keerlesid mu ümber ning kõik pärlid, traadid, ühendusrõngad, hõbedased ripatsid ja ketid, karabiinhaagid, atlasspaelad ja helkurpaelad lausa haarasid mu endasse. Puhas rõõm loomisest! Ühel ilusal hetkel oli mu töölaual seitse kahepoolset ja ruumilist südamekest.
Kolmel neist ilutsevad nüüd helendavate tiibadega ning säravate pärlikestega kiilid, kahe asjalikuks kaunistuseks on helkurpaeltest ripatsid ning kaks on ehitud metalsete ilunikerdistega. Karabiinhaagid on kõigil ikka selleks, et südamed kergesti käekotile (võikuhutahes ) kinnitatavad oleksid.



















Üks süda, kaks külge.





















Kogu see lugu on aga justkui kinnituseks minu eelmisele blogipostitusele. Nüüd leidsin just tänu KLeedjärve tehtud südametele Anabelia südamed ja mustriskeemi ning see kõik innustas mind. Helkivate kiilideni jõudsin aga tänu Pisilinnule ja tema pesast leitud kiilidele, mis olid seal ühes Leekpea õpetusega ning sellest tegin juttu siin. Nii tore, kui on ilu loojaid, jagajaid, tegijaid ja viitajaid, sest head ideed ju rõõmustavad käsitöösõpru. Aitäh!


Ja veel. Südamed püüdsin pildile maal, vanematekodus. Seal, kus on minu lapsepõlve mängumaa, kus tahaks ka praegu väikese tüdruku kombel läbi lompide keksida, puudele nõjatudes lindudega laulda ja põldudel tantsida. Lapsepõlvekodus, kus on ema ja isa armastus ning südamesoojus. Alati!

ILUSAT KEVADEOOTUST!

SÕBRAPÄEV, SÜDAMED JA PUNASED KUKED

Tõelised sõbrad on nagu hommikud. Sa ei saa neid kogu päevaks, ent võid alati kindel olla, et nad on olemas, kui üles ärkad. Homme, järgmisel nädalal, järgmisel aastal, igavesti.

Mis on see, mis võiks rõõmustada käsitöösõpru? Usun, et kindlasti tarvilikud töövahendid ja meelepärased materjalid, aga päris kindlasti ka vajalike näpunäide, sütitavate ideede ja inspiratsiooni ning ilusa loomingu või põhjaliku tööjuhendi jagamine. Jah, mind see küll rõõmustab ning seepärast tundsin vastupandamatut soovi jagada ka teiega ühte imeilusat Pinterestist leitud õpetust, mille autor on N. Koshkina ja rohke pildimaterjaliga venekeelne õpetus on siin.

Mina tikkisin ja õmblesin südamest ja rõõmuga.












Igati armsad üllatuskingitused sõbrapäeva ja muidugi Punase Tulekuke aastasse.



SÜDAMLIKKU SÕBRAPÄEVA!

VARESEPOJAD, MÕTTETERAD, SEINATAHVLID
JA PISUT PIDUPÄEVAKOHAST REHKENDAMIST

Hall on mõistuse, teadmiste ja tarkuse värv. See väärikas, soliidne ja konservatiivne ning endas mõjuvõimu kandev värvitoon paneb teised värvivarjundid eredamalt särama ning hõbedased aktsendid lisavad hallile elegantsi ja valgust.
Must on aga ametlikkuse, elegantsi, väärikuse ja moodsuse värv, mis sümboliseerib jõudu, elujõudu, viljakust, tundmatust, salapära, tarkust, rikkust, keerukust, anonüümsust, mitmetähenduslikkust ja sügavust. See on eriline värv, mis sobib hästi kokku pea kõigi teiste värvidega.

Kui möödunud aasta novembrikuu TK Värvispektrisse oli aeg esitada oma käsitööprojekt, panin mõttes halli ja musta kokku, kerisin ja keerutasin näppude vahel samades toonides lõngakerasid ning ilmavalgust nägi väike, imearmas varesepoeg. Temas oli minu jaoks midagi rohkemat, kui lihtsalt lõngest linnuke. Istus terve päeva mu töölaual, olemine kuidagi müstiline, mõtlik. Fotosessiooni ajal ma mõistsin, et ta vajab kaaslast.


Õhtul, teise varesepoja tulekuga, oli tuba justkui sädinat täis.


Nüüd on varesepojad leidnud meelepärase koha meie isetehtud seinatahvli veerel ning näib, et mõlemad on vägagi rahulolevad (nagu minagi).
Tahvleid aga on lausa kaks. Esimese tegime-värvisime tütrega juba eelmisel kevadel meie kodu kööki.


Teise meisterdasin jõulude eel ning sellele tahvlile liimisin (kuumliimipüstolit kasutades) korkidest pinnaosa rõhknaelte ja märkmepaberite tarvis.


Lisaks võib tahvlit kasutada nii püsti- kui ristipidi ja pisikesed ämbrid krihvlite ja kriitide ning pliiatsite hoidmiseks saab mõlemal juhul samuti hõlpsasti alläärde riputada.



Heade mõtteterade, ilusate soovide või tähtsate asjade ülesmärkimiseks on selline tahvel armsalt asjalik küll.

Täna, üheksa pikka ja ilusat aastat tagasi, avasin oma blogipäeviku. See on olnud hinge ja meeli rikastav imeline teekond käsitöises keskkonnas koos imeliste kaasteelistega.
Siira rõõmu ja tänulikkusega vaatasin ajas tagasi ning tegin natuke rehkendusi. Lugesin nimelt kokku oma blogipostused ja teie üliarmsad arvamused ning arvud on aukartustäratavad:


Üheksa aasta jooksul kokku 197 blogipostitust ja 4088 kommentaari!
Kommentaarides on muidugi ka minu tänusõnad teie ilusatele arvamustele ning vastused küsimustele ja mõttemõlgutustele.

Nende aatate jooksul olen algatanud ja läbi viinud neli koostegemist:
TK Pitsiline päikesevari 2013
TK Voodipesu 2013
TK Ehime Mehi 2014
TK Prillitoos 2016

Olen osalenud Isetegija viies aastaprojektis (Värvispektrites 2008, 2012 ja 2016; Käsitöös läbi aastaaegade; Õmblemise aastaprojektis 1-2-3), ühes käsitöö-vahetusprojektis (TKV Romantika), teinud sokke viiel Soktoobrikuul, heegeldanud hoogsalt Äärepitsidesse ning kaasa löönud kuues TK projektis (Pildi ja kaardikogud korda; Pesulõksud särama; Romantika; Pitsitame koos; Käterätt; Ole nähtav ja särav).

Ning suuresti just tänu teile olen üles tähendanud ja siin esitlenud 12 tööjuhendit/heegelmustrit:
‘ Pitsiline ajanäitaja
‘ Heegeldatud beebipapud
‘ Pitspõll nõudepesuvahendi pudelile
‘ Salvrätikut hoidev liblikas
‘ Pitskübar pühademunale
‘ Õmmeldud sokid
‘ Heegeldatud vanker ja kleidike katsikukaardile
‘ Käterätikleit
‘ Õmmeldud pitsiline päevavari
‘ Traadist heegeldatud ehe
‘ Ühekommiuisud ja -sokid
‘ Sõrmus-nõelapadi

NÜÜD TEEN KNIKSU, SÜGAVA KUMMARDUSE JA ÜTLEN TEILE KÕIGILE NING OMA ARMSALE PERELE SIIRAD TÄNUD TOETUSE JA TÄHELEPANU EEST, HEADE JA INNUSTAVATE MÕTETE NING SÕNADE EEST. TE OLETE IMELISED!
AITÄH! AITÄH! AITÄH!

RÕÕMSA JÄLLENÄGEMISENI!

PISIKESED VÄRVILISED TEOD

Kuigi palju asju tean –
kõike ikkagi ei näe…
Väga vähest meeles pean,
alles hoides eluväe.

Lõuendile kõik ei mahu,
osa jääbki pildi taha…
Ette võtan riidetahu,
millelt värvid kulund maha:
maalides ja meisterdades
täpselt nõndapalju teen,
kui on tarkust antud hetkes…
Kõige muu loob pintsel peen.

Kaotsi kunagi ei läe
värvid, mis paletti sean –
kuid kõike ikkagi ei näe,
kuigi palju asju tean…

"Pildi taga" Mary Lauk

Nende kaunite luuleridade saatel võtan kokku oma möödunudaastased tööd ja tegemised aastaprojekti Värvispekter 2016. Ikka kombekohaselt ja nõndaviisi, kuis uue aasta alul peale värvilistes suurprojektides osalemist minul tavaks. Värvispektrist 2008 tegin kokkuvõtte jaanuaris 2009 ja Värvispektri 2012 võtsin kokku jaanuaris 2013. Nüüd siis kolmas ülevaade (seekord koos viidetega postitustele, kus pikemad lood tehtust ning pisike pilguheit värvide ilule ja positiivsele mõjule).

Jaanuar - valged vallatused


Veebruar - punased paradiisiõunad


Märts - müstiline violetne


Aprill - kevadrohelised kroonid


Mai - romantiline roosa


Juuni - kollane suvesära


Juuli - sinise lummuses, 1. lugu


ja 2. lugu


August - beež külgkardin


September - oranž äärepits


Oktoober - kohvpruun käterätimõmmike


November - väikesed halli-mustakirjud varesepojad (kes lendasid isetehtud tahvli äärele ja ehk tulevad peagi ka blogipäeviku lehele)


Detsember - hõbevalge ingel käterätikleidile




Valgega alustasin ja valgega panin punkti oma selle aasta värvispektrile. Lumivalged lumehelbed heegeldasin koos inglikesega, mõeldes ikka valge värvi võlule, ilule ja muinasjutulistele tunnetele.

Oli taas hästi ilus projekt! Aitäh, triinu112!

VÄRVIKÜLLUST MÕTETESSE JA TEGUDESSE!

UUDNE LÄHENEMINE

Unistustes uitamine on üks ääretult meeldiv tegevus. See on hinge kosutav, vaimu rikastav, meeli tervendav ja maailma avardav, see on justkui teekond imeliste uute ideedeni või hoopis rännak ammustes, unustuse hõlma vajunud heades mõtetes. Unistamine on muinasjutuline!

Just sedasi, natuke unistades, jõudsin iseenda jaoks isemoodi lahenduseni prillitoosi lilltikandi osas. Sedamoodi lähenemist ongi väga tarvis näituseks siis, kui on olemas küll suur soov teha ise (nüüd ja kohe!) prillipesale kaunid tikitud õied, aga selliseks tegevuseks vajalik peen tikkimistehnika pole veel briljantselt omandatud. Olukorra lahendus on triigitav aplikatsioon!
Olen seda nippi ka omaõmmeldud sokipaaride juures kasutanud ja mäletan, et siis sellele mõttele tulles tundsin suurt ja siirast rahulolu ning triikisin rõõmuga masintikitud ilu sokkidele.
Nüüd oli sama lugu. Lausa lust oli kokku panna prillitoosiks volditud ja sämppistes kokku tikitud paksem vildileht ja liimiga lill ning hetkega imelist tulemust nautida.







Kalli kaasa päikeseprillidele tegin samuti oma pesa. Mehise prillitoosi. Lipsust. Selle megalaheda idee ja õpetuse järgi, mida ma õige pisut oma mõtete järgi kohendasin. Takjapaelast kinnise asemel lisasin hoopis magnetkinnise.







Igatahes - auto kindalaekas on päikeseprillid nüüd ilusti ja hästi hoitud ka talvisel ajal ja nii mõnigi kaelaside ootab sarnaseks prilliümbriseks saamist.




IMELIST TALVE, MUINASJUTULIST JA MEELEOLUKAT AASTAVAHETUST TEILE KÕIGILE!

ÄÄREPITS TEEKANNU JA TASSIDEGA (oranž)

Oranž on äärmiselt positiivne värvitoon. See värv kiirgab energiat, soojust ja päikesepaistet, aitab kaasa heade emotsioonide tekkele, aktiivsusele ja iseseisvusele, on tegutsemise, entusiasmi ja vabaduse värv. Oranž sümboliseerib leeke, soojust, rõõmu, sõbralikkust, kombelisust, julgust, luksust ja hiilgust ning oranžiga seostatakse sõnu nagu edukus, jõud, veetlus ja sarm, autoriteet ja ilu.

No ja kui TK Värvispektri septembrikuu ning minu pere köök, teekann, kruusid ja tassid on nii uhkelt head ja rõõmsat värvi, siis olgu ka minu tuttuus köögirätik ühes äärepitsiga samuti. Pealegi kui pitsis on justkui seesama teekann ja tassikesed.





Äärepits valmis selle mustri järgi iirisniidist ja sõbrannalt saadud heegelnõelaga (1,25mm).

Rätiku teises ääres on pisike pitsirida


ja väikeseks romantiliseks edevuseks punusin mõlema pitsi sisse peenikese valge atlasspaela ning sidusin selle otstesse pisikesed lehvid.



Mõistagi võib mõnusat kuuma jooki nautida nii väikesest oranžist serviisitassist


kui suurtest ja mahukatest kruusidest.


SOOJUST, SÕBRALIKKUST JA HÄID EMOTSIOONE!

RISTPISTES TIKITUD SULG

Ma olin seda tööd alustades pisut nostalgiline. Meenutasin esimestel kooliaastatel väikeses armsas maakoolis õpitud tikkimispisteid, tööõpetuse tunde ja õpetajat. Meenutasin hiljem suures linnakoolis tikitud linnuga patja ja neiupõlves pisikeste rispistetega jutele tikitud kauneid kevadõisi, millest veel veidi hiljem ilus seinapilt sai. See oli siis, kui mu kallis äiapapa oma kuldsete kätega pildile sobiva raami tegi.
Ristpiste meeldis mulle ilmselt just väikeste ja täpipealt ühesuuruste x-tähekeste pärast ja neid tähekesi tikkisin aja ja aastate jooksul rõõmuga nii mõnelegi õnnitluskaardille.
Nüüd tundsin, et tahan seda jälle teha, tahan ristpistes tikkida. Pealegi olin foorumis algatanud ja käima lükanud TK Prillitoosi projekti ning mu mõtetes hõljus midagi natuke erilist.
Sulg!
Prillitoosile tikitud ristpistes sulg, sest on ju ilus, kui saad tähtsale toosile tikkida oma perenime.
Kui muster leitud, tõstsin lauale ajahõngulise (oma kooliaegse) niidikarbi. Karbi, millesse on lisandunud ka minu tütre kooliaegsed tikkelõngad. Valisin viis värvitooni ja peen töö (ühekordse mulineega) võis alata. (Ühekordsega seepärast, et peale proovipisted kahekordse niidiga tõdesin ühekordse niidi õrna ja mulle sobivamat tulemust.)
Tikkisin mõnuga.











Kui sulg valmis sai, lõikasin välja ja õmblesin kokku tikandiga riide ja voodririide ning kaunistuseks ja kinniseks lisasin stiilse elemendina kotirauad. Ma jäin väga rahule!



Sulgi on selles loos aga veel. Prillitoosi pildile püüdes võtsin riiulilt ühe vana raamatu.



Seda avades leidsin armsa üllatusena oma isa raamatumärgi. Eksliibrise. Mäletan väga hästi, kui väike olin ja isa neid kunstniku juures tellimas käis. Ühed oli tehtud isale kui numismaatikule, teised kui tulihingelisele kollektsionäärile ja kolmandad kui kirglikule ehitusmeistrile, aga sulg oli vist küll igaühel neist.


Isale helistades sain just teada, et selles raamatus oleva eksliibrise tegi kunstnik Riho Lahi. Mõned eksliibrised tegi kunstnik Eino Kõiv ja kokku on isal kaheksa erinevat ja temale kujundatud raamatumärki neljalt kunstnikult.

Ja veel sulgedest. Kord tikkimisest pausi tehes ja kööki tulles leidsin seinalt imelise pildi - sule. See oli valguse mäng, mille ühe köögis põleva hõõglambi valguskiir hõbedasele nõule langedes seinale joonistas ja see lummas mind.



Tänase nostalgilise heietuse lõpetuseks kutsun teid, armsad käsitööhuvilised isetegijad, kaasa lööma TK Prillitoosi projektis. Tulge julgelt oma ilu looma või mõtteid ja ideid jagama, sest prillid, need meie silmade abilised, väärivad kindlasti oma kohta või pesa, kus nad (puhkehetkel) ka vääriliselt hoitud on.





IMELIST ADVENDIAEGA!

LUMEST LUMENI
PARADIISIÕUNAD VÕI KIBUVITSAMARJAD VÕI…

See oli aasta alguses, veebruarikuus, kui maad kattis lumi ja TK Värvispektrit valitses punane. Mina vaatasin siis mõtlikult või suisa pisut hajevil pilguga oma pärlikarbis olevaid suuuri punaseid pärlipalle. Ilusad, ühest küljest justkui nii küpsed, aga samas nagu veel veidi küpsemist vajavad… või aega… isegi helmekapslid ja koonused ning ehete ühendusrõngad ning konksukesed olid kuidagi segadusttekitavad.
Pärlitest kõrvarõngad said valmis, pisut erisugused ja kenakesed küll, kuid jäid oma aega ootama.



Õige tunne (või aeg) kõrvarõngaste lõplikuks valmimiseks ja kandmiseks tuli! Tuli suure äratundmisrõõmuga, tuli hilissuvel, roosipõõsaid ehtivate kibuvitsamarjade aegu





ning muutus lausa magusaks paradiisiõunte valmimise ajal.









Paradiisiõunapuu leidsin teel vanematekoju, teeveerest. Ma olen niiii palju kordi sellest puukeset mööda sõitnud, kuid nii kütkestavana polnud ta mulle miskipärast kunagi varem silma jäänud. Nüüd näen teda iga kord.







Lumest lumeni ongi aeg ehete loomisest esitluseni või valmimisest küpsemiseni. Nime võib anda neile aga vastavalt tujule ja kõrvas võib kanda neid nii kibuvitsamarjadena, paradiisiõuntena või hoopis energiapallidena. Jaa, sest punane on armastuse, tule ja jõu sümbol ning põnevuse, energia, aktiivsuse, kiiruse ja kire värv. Värv, mis omab tugevat puhastavat toimet, mõjub ergutavalt ja elustavalt ning õhutab tegudele.

ÄRATUNDMISRÕÕMU!

PRUUN
KÄTERÄTIMÕMMIK

Pruun on tugev, usalduväärne, tumeda puukoore ja viljaka mulla värv, mille ajatus seisneb loodusläheduses. Selle elegantse ja hingelise värvitooni mahedus aitab maandada pingeid ning koondada mõtteid.

TK Värvispektri pruun töö sündis siuh-säuh. Vaja oli vaid kohe peale videoõpetuse vaatamist leida kummutisahtlist sobiv froteerätik, käsitöökarbist atlasspael ning peeglilaualt kolm patsikummi, siis rätik kokku keerutada, kummid ja lehvid külge siduda ning imearmas pruun käterätikaruke oligi olemas!



Muidugi paelus käterätukunst mind veel paljuga ning lisaks ammustele jänkudele ja armsatele mõmmikutele ootavad nüüd valmimist kaunid luiged ja suursugused elevandid.












RAHULOLU JA RÕÕMU KA PISIKESTEST ASJADEST!

JUSTKUI MUINASJUTT

Täna hommikul ärkasin justkui muinasjutus. Jaa, see oli lumine muinasjutt.
Nii puhas, selge, helge ja kerge on valge värv, mis sümboliseerib veatust ja absoluuti, on vaikne ja terviklik, on lihtsuse, aususe, õigluse ja lugupidamise värv ning ühtsuse sümbol.
Jah.
Mulle meeldivad kõik aastaajad (ja kõik hommikud muidugi ka ). Igaühes neis on midagi väga erilist ja lummavat, mida endasse hingates ja vaadates hing ilust helisema hakkab ja heliseb, heliseb ja heliseb…







Valge on ka minu tänane käsitööprojekt. See on täiskuud meenutav, suuur ja ümmargune ... lambikuppel!
Lõngast töö oli kui mäng neljal käel, kus minu loominguliseks kaaslaseks armas tütar. Õpetusi nöörist palli tegemiseks kogusime siit ja sealt. Lõnganööri läbi liimipoti tõmmates (minu töö) ning ümber rannapalli kerides (tütre töö) mõtlesime ka loomisel oleva lambivarju kaunistamisest. Selles osas inspireeris mind Pisilinnu pesas nähtud idee – liblikad! Seni, kuni meie liimine kunstiteos kuivas, lõikasin tavalisest valgest kirjapaberist välja erineva suuruse ja kujuga liblikaid. Hiljem liimisin suure osa neist lõngapalli ühele poolele, kaks liblikat lendasid aga teise poole pääle ja nõnda sai kõik täpselt nii, kuis olema peab ja meile hästi meeltmööda on.





Hõõglambi valgus teeb justkui võluväel lumivalged liblikad kaunikirjalisteks liblikateks.












MUINASJUTULISI HETKI IGASSE PÄEVA!

PS
Leidsin eile väärt õpetussõnadega loo lambivarju tegijatele, soovitan seda vaadata.