01 Märts 2020
MAAGILISED UNENÄOPÜÜDJADMa armastan isetegemisi ja käsitööd. Kohe siiralt ja südamest armastan. See südamest tulev tunne viib mind huvitavate ja põnevate tegemiste juurde.
Mõnikord kohe on nii, et midagi vaadates või millelegi mõeldes sünnivad ideed, mis saavad tiivad ja viivad edasi. Pisitillukesest ideekillust saab alguse mõttelend, mis viib kõrgele ja kaugele, mis viib millegi uue, ilusa, vajaliku või väärtusliku teokssaamiseni. Ja see tunne ning teekond, see tulemus on imeline. Selles on siirast imetlust, rõõmu ja rahulolu.
Just sedasi tulid kord minu isetegemisse maagilised unenäopüüdjad. Ma mõtisklesin, lugesin, lugesin ning noppisin paljudest unenäopüüdja valmistamise õpetustest ja tõdedest välja kõik endale meeldivad ja sobivad mõtteterad. Need olid selged ja äratuntavad, need olid justkui omad ja minu jaoks õiged.
Armastus ja kõige paremad head soovid neile, kellele sulelise ehte oma kätega meisterdasin, tekitas minus väga sooja ja südamliku tunde. Need on ju kingitused kõige kallimatele. Karbid ja mõtteread ehete kohta kuuluvad kogu looga ühte.
Vanematekodus tehtud loodusvalge unenäopüüdjaga fotodel aga on minu jaoks palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Neis piltides on päikest ja tuult, on minu lapsepõlve mängumaade metsatukk, aiatagune heinapõld, on koduõu ja vanemate suur tugi kõigile mu käsitöistele isetegemistele, on tunnustust ja armastust. Ja see ongi maagia.
MAAGILISI HETKI JA ISETEGEMISI!
05 Jaanuar 2020
AEG JA ROMANTIKAOn asju, mis ajas ei muutu, vaid kestavad. Ja on mõtteid, mida võib uuesti öelda ka siis, kui seda on öeldud varem. Täpselt kümme aastat tagasi tehtud
blogipostitus ja head soovid ning mõtteread tundusid nii õiged, et neid uuesti jagada nüüd ja praegu koos kõige armsamate tervitustega teile kõigile!
Romantiline heegelpitsist sõrmustepadi ja kallilt kaasalt kingiks saadud üliarmas vanaaegne parfüümipudelike on minu tualettlaual ka praegu. Mõned asjad on tõepoolest ajatud.
Jah. On uus aasta.
Võta endale aega töö tegemiseks,
see on edukuse hind.
Võta endale aega mõtlemiseks,
see on jõu allikas.
Võta endale aega mängimiseks,
see on igavese nooruse saladus.
Võta endale aega lugemiseks,
see on tarkuse allikas.
Võta endale aega sõpruseks,
see on tee õnnelikule elule.
Võta endale aega unistamiseks,
see tõstab Su tähtede juurde.
Võta endale aega naermiseks,
see on hinge muusika.ILUSAT UUT AEGA!
30 November 2019
29 Oktoober 2019
PITSILISED SUVESUKAD JA PITSILISED SOKTOOBRISOKIDSuvesukad tulid minu juurde juba möödunud suvel. Tulid siis, kui üks satsiline seelik oma napipoolsele pikkusele täiendust vajas ja mõistagi võivad just selliseid lahendusi vajavad hetked viia suurepäraste mõtete ja tegudeni. Pitsilised suvesukad tulid siuhti, sest ilmselt just nende tarvis olin aastaid tagasi ühe väga armsa pitsitüki soetanud.
No ja kuigi ideaalis võiks neil sukkadel triibud püstipidi joosta, siis sedasi, kuis minul said, on ehk isegi toredam. Sukad tulid ausad, suvesukkadele kohaselt ilma sokiosata. See andis omakorda võimaluse nüüd, sooja sügise ja soktoobri saabudes, madala sääreosaga pitssokkide tegemiseks. Just selliste, mis üle kingaääre natuke kelmikalt välja paistavad. Sukategu haaras mind sedavõrd, et peale kangapoes käimist valmis teinegi sukapaar ja seelikuga kandmiseks mõeldud pitsilised püksidki.
Pildid suvesukkadest tulid aga hoopis ühel ilusal sügisesel pühapäeval, kui tütrega minu käsitööd jäädvustades looduses lustisime. See on alati aeg täis nalja ja naeru ning rõõmsat koostegutsemist. Ja see on niii armas! Aitäh Sulle, kullake!
Sügises on ilu. Ilu värvilistes puulehtedes, pilvedes, õhus, päikesekiirtes...
Fotosessioon looduses oli innustav ja tuppa tulles jätkasin pitsilisel lainel. Pitsriie, paelad, kummid ja pärlid lausa lummasid mind ja pisikesed pitssokid valmisid lenneldes. Kaunistasin sokikesed satsilise kummipaelaga ning atlasspaelast pisilehvid ja pärlid on puhtalt romantilise edevuse pärast. Ka selliseid sokke peab ju olema!
Siis katsin esimese sukapaari õmblused ilusa efektse kummiga ja nüüd on ka mu sukad täiuslikud.
RÕÕMU JA ROMANTIKAT!
30 September 2019
KORSTNAPÜHKIJA AMETIRÕIVADÜhel ilusal päeval leidsin oma töötoa laualt, õmblusmasina kõrvalt, kaks joonistega paberilehte. Mulle märkamatul hetkel ja veidi salapärasel moel oli need sinna poetanud mu armas katustel kõndiv kaasa. Valgetel paberilehtedel olid joonised 1930. aastate korstnapühkijate ameririietusest, ühel talwekuub-ülikond, teisel pluus-ülikond. Jah, ühest küljest nii ajahõngulised, teisalt aga aegumatud.
Niisiis olid lehed mu laual kindla põhjusega - tarvis on uusi rõivaid!
Rõõmsalt tegudele asudes ostsin esiti suveülikonna tarbeks süsimusta linase riide. Siis kombineerisin, mõõtsin ja modelleerisin sobivaks erinevad meesterõivaste lõiked ning õmblesin suveülikonna ja peakatte (ka see oli joonisel) valmis. Kuldsed nööbid andsid tehtule väärika ilme ning tundsin hinges uhkust. Uhkust oma töö ja ennekõike kaasa ning tema ameti üle!
Ülikonna jäädvustamise osas oli mul selge ja kaljukindel visioon - korstnapühkijaga, katusel ja korstna juures! Ära tegime! Kaasa tugeval toel, sest ma tõttöeldes pelgan pisut kõrgust ja redelist üles ronides pigistasin silmad kindluse mõttes kinni ning pidin veel kahe käega kõikuvat katust paigal hoidma. ;D Selleks, et pildid otsemaks ja paremini nähtavaks saada, kallutage end pisut või kasutage kujutlusvõimet.
KULDSET (NAGU KORSTNAPÜHKIJA KUUENÖÖBID) SÜGIST! Selle postituse aeg ja esmaesitlus minu blogipäevikus oli 28.09.2016. Kuna aga spämmikratid olid kommentaariumisse jätnud rohkem kui 2000 sõnumit, neid sai kustutada vaid ükshaaval ja ka siis tulutult, otsustasin korra loomiseks teha uue postituse siin ja praegu. Lugu on ju seda väärt ja loo juurde kirjutatud ilusad kommentaarid isetegijatelt ja külalistelt täpselt samamoodi.
TEID KÕIKI TERVITADES JA TÄNADESHÕBEVALGE
08 August 2019
SUVEMUINASJUTULISED HETKED JA TEOD
2. lugu - TEOD Ka käsitöös ei saa suve muinasjutulisusest üle ega ümber. Parkimiskellad, mille idee kord oma unistustest leidsin ja mis aastaid tagasi said
roosiromantilised, tulid nüüd hoopis muinasjutulise moega. Lugu algas eelmisel suvel, kui üks mu armas taluperenaisest padjaklubisõbranna endale lammastega parkimiskella teha soovis ja ideid otsides Pinterestis minu rokokooroosilist kella nägi. Ragnega räägitud lood uuele kellakollektsioonile aluse panidki, kui kellale sobivaid lambukesi otsides nööbipoodi sattusin ja erinevate nööbipakikestega koju jõudsin. Aitäh Sulle, kallis Ragne!
Ragne ise tegi hoopis tikitud tallekestega parkimiskella ja see sai imeilus.
Minu selle kollektsiooni esimene kell valmis kibekiirelt peale Ragnega heietamist. Kingituseks meie padjaklubi ühele teisele toredale tüdrukule, kes armastab väga õmmelda (nagu meie padjaklubis kõik (kaheksa tüdrukut)
).
Ja edasi tulid parkimiskelladele hiiretipsid, lehmad, lepatriinud ja maasikad.
Mudelautod ja -traktor fotodel on minu kalli isa kollektsioonist.
Veebruari alguses oli minu käsitööblogi sünnipäev (11) ja algas Kollase Maasea aasta. Siis valmisidki südamete ja põrsakestega parkimiskell ning kevad tõi ühe päikeselise kella veel juurde.
Seda, miks huulepulk (ja
pabertaskurätikutaskuke) peaks alati käekotis olema, on näha sellelt pildilt. ;D
Kasutada on seda (ja paberrätikut) kirjutamiseks tarvis muidugi juhul, kui autos tõepoolest pole pliiatsit või parkimiskella ja olukord tuleb kiiresti päästa.
Ja kokku saigi kollektsioon parkimiskelladest, mida on niii hea kinkida romantikutest autojuhtidele ja millega saab peatada aja täpselt siis, kui seda on vaja.
MUINASJUTULIST SUVE! 
31 Juuli 2019
SUVEMUINASJUTULISED HETKED JA TEOD1. lugu - HETKEDSuvi on aastaaeg, kui kõigel on justkui teine mõõde. Aeg ja ilm on täis päikest ja soojust, lilli ja liblikaid, rõõmsat sidinat ja sädinat, liikumist ja puhkamist, muretut kergust ja kulgemist. Õhus ja inimestes on justkui silmaga nähtavat armastust ja vabadust, hetkedes ja mõtetes on midagi muinasjutulist ja see kõik on ilus, nii isemoodi ja lummavalt ilus.
Jah, just täpselt sedasi see tundub mulle, unistustes uitajale ja pea pilvedes kõndijale.
Selle imelise
halo ümber Päikese leidsin ja püüdsin fotodele jaanipäeva lõunasel ajal Pärnus, kui kaasaga rannapromenaadil jalutasime. Lennuliiklus andis imelisele vaatele omamoodi lisaväärtust ja nähtu oli tõepoolest maagiline.
Vahused pilvelainedPilved on võrratud. Ma tõesti armastan neid vaadata ning neis mänglevaid kujundeid otsida ja leida. See on kohe kuidagi mänguline ja ennastunustavalt ilus tegevus.
Pilvemerihobuke
Jah. Elu on lill ja armsalt ilusaid hetki on igas päevas. See võib olla näiteks üllatuslik kohtumine kuninglikult kuldse suure kiiliga koduaia lilleampli juures.
Uurisin Mati Martini raamatut "Eesti kiilide määraja" sellel veebilehel ja tundub, et kohtusin pruun-tondihobuga.
Või on see hetk, kui Marssal pesapadjal mõnuledes üliarmsasti oma suurte rosinasilmadega otse su südamesse vaatab.
Või hommikukohv terrassil, kellegi naeratus, hea sõna, siiras pilk, südamlik tänu, soe kallistus...
MUINASJUTULISI HETKI!
02 Juuni 2019
ROOSIROMANTIKA JA PUHAS RÕÕM ÕMBLEMISESTSedaviisi, kuis on see läbi aja ikka olnud, oli selgi korral ja läheb samamoodi edasi. See on puhas rõõm õmblemisest. Voodipesu õmblemisest. Algab kõik ju meelepärase riide valimisega, läheb edasi mõõtmise ja mustri sättimisega ning siis kõige sätitu õmblemisega voodilinaks, tekikotiks ja padjapüürideks. Selles tegevuses on nii häid mõtteid kui palju soojust ja armastust, mis pesule pehmuse ja hea une võlu annavad. Sellesse ma usun ja nii on iga kord, olgu riidel roosid või ruudud, triibud või täpid, tähed või lehed ja kiisud või miisud.
Kui voodipesu on valmis, aga mõni riideriba siiski alles jääb, lähevad mu mõtted miskipärast kassidele. Nendele
iseõmmeldud kassidele.
Seekord tegin kasside asemel aga hoopis väikeste satsidega pisikesed padjad ja hästi armsad said needki. Ehk tulevad kiisud jälle järgmise komplekti juurde (kangas on igatahes juba olemas).
Fotod õhtutulede valguses.
Hetked, kui päikesekiired oma mustreid loovad. 
Noppisin oma blogipäevikusse talletatud ja tänase teemaga sobivaid postitusi mustrimängudest ja puhtast õmblemisrõõmust.
*
Džunglikassid*
Roosid ja kiisud*
Tähtpäev, triibud ja kassid*
Puhas rõõm õmblemisest (esimene osa)*
Puhas rõõm õmblemisest (teine osa)*
Puhas rõõm õmblemisest (kolmas osa)*
Romantiline roosa LILLELÕHNALIST JA ILUSAT AEGA! 
29 Jaanuar 2019
SÄRA, SÄDELUS JA HELENDAVAD EHTEDNatuke sära või väheke sädelust sobib iga inimese igasse päeva. Ükskõik, kas see sära ja sädelus on sõrmuses, kõrvarõngastes, kaelakees, prossis, rõivaesemele tikitud helmekaunistuses ja neetides, käevõrus ja -kellas, lipsunõelas, mansetinööpides või hoopis hetkedes - see on ilusalt imeline ja võluv. See peegeldub silmades ja südames, usun ma. Mina näen maagilist sillerdust langevates lumehelvestes ja lumevaibal, väikestes jääpurikates, vihmapiiskades, päikesekiirtes, taevatähtedes ja kuuvalguses, näen seda põlevas küünlas, lõkkes ja kaminatule sädemetes, öistes linnatuledes ning pimedal ajal tulede valgusvihus helendavates ehetes - helkurites!
Just selliseid helkurehteid armastan ma talveajal nii teha, kanda kui kinkida. Kui helkivate tiibadega kiile ja liblikaid olen teinud varemgi (
Heegeldatud südamed ja helkivad kiilid;
Aeg lendab),
siis möödunud ja ülemöödunud jõulude eel tegin käeehteid. Selle idee eest olen tänulik ühele kenale daamile, kes sarnast ehet kandes mu pilku püüdis (kuigi kohtusime vaid viivuks). Aitäh!
Palitule või ükskõik millisele ülerõivale sobiva ehte loomiseks kasutasin helkurpaela, atlasspaela ja nendega sobivas laiuses kummipaela. Kaunistuseks on helkurpaelast lõigatud lipsuke ning selle edevaks kinnituseks kristallnööp. Natuke õmblusmasinaga vuristamist, pisut pisteid niidi ja nõelaga ja kaunilt särava ehte võib varrukale sättida.
Järgmiseks peaks tegema natuke jõulisema ja meestele sobiva helkurvõru või paela.
Mõned hetkefotod ka. Minu jaoks armsad. Minu jaoks ilusad.
Jääpurikad ja korsten on pildistatud läbi aknaklaasi. Ja korsten on päriselt ikka püsti ning purikad sirgesti, lihtsalt mulle meeldib ennast ja kaamerat kallutada, et vallatum oleks.
Hästi suured tänud ütlen siinkohal tütrekesele, kes oma fotokaamera minu kätte usaldas ja hästi suured tänud Taavile, kes mulle väga lahkelt õpetussõnu jagas ja fotokaamera hingeelu tutvustas. Aitäh! Aitäh! Aitäh!
Aitäh teile kõigile, armsad sõbrad ja blogikülalised! Te olete rõõm ja rikkus!
NAUTIGE HETKI, NAUTIGE SÄRA!
30 Detsember 2018
TALVEKLEITAasta jagu aega tagasi nägin üht heegelkleidiga
fotot ning see võlus mind silmapilkselt. Mõnikord lihtsalt on nii, et näed, vaatad ja oled lummatud. Mõte sellest pontšolaadest heegeldisest viis mind alguses
sellele veebilehele ja edasi
Liann lõngapoodi (Tartu Kaubamajas). Kui ma tavaliselt ostan rohkem heegelniite ja meelepärased valin välja reeglina ise, omaenda tarkuse ja südame järgi, siis seekord ja selle töö jaoks lõnga ostes olid müüjanna nõuanded kulda väärt. Aitäh, lõngaekspert Nelli, kõikide soovituste eest!
Lõng Gründl Island (100 g/130 m) on tõeliselt armas, pehme ja mõnus. Heegeldamine (pildi järgi) läks tänu suure (10) numbriga heegelnõelale, valitud lõngale ja põnevale tööle suure vaimustusega ja rutusti, 8 lõngatokki lihtsalt libisesid mu sõrmede vahelt heegeldisse ning tundsin end tõelise nobenäpuna.
Kogu lõnga (800 g/1040 m) jagus grammi- ja meetripealt nii narmastega kleidiks kui kelmikaks kapuuts-salliks. Olen tehtuga väga rahul, Marssal kiitis ka kõik heaks.
RÕÕMU JA RAHULOLU IGAST ISETEGEMISEST NING MUIDUGI ILUST JA HEADUSEST, MIS MEID ÜMBRITSEB! IMELIST AASTAVAHETUST JA MUINASJUTULIST TALVE! 
29 November 2018
PISIKESE PITSÄÄREGA PISARAPÜÜDJA Mõnikord ma nutan ja mõnikord ma naeran. Pisarateni. Kui tunnen, et silmanurgas sillerdavad pärlid on põsele veeremas, võtan ridikülist või tualettlaua servalt pitsäärega taskurätiku ja tupsutan pisarad õrnalt sellesse armsasse ja pehmesse pisarapüüdjasse.
Eelmisel korral heegeldasin
pisarapüüdja äärepitsi Anchor nr 70 niidist (pisike 5 g niidikera), nüüd Anchor Freccia niidist (50 g). Selle imepeene heegelniidi leidsin ja ostsin suvel Pärnust, Rüütli 35 asuvast lõngapoekesest.
Kaherealise pitsi esimese (kinnissilmuste) rea heegeldasin riidele peenikese õmblusniidiga, mille teisele reale (mustrile) üle minnes vahetasin Anchor niidi vastu. Heegelnõelu oli samuti kaks. Üks ilma numbrita imepeenike (kindlasti mõne meistri käsitööna valmistatud nõel) ja teine kandis märki US9/1,15 mm. Muster kujunes erinevaid äärepitse vaadates ikka isemoodi ja pisike lillerida oli just see, mida õhkõrna pisipitsi soovisin.
Mõnikord on pisarateni liigutav mõni hetk, inimene, mõte, sõna, film, laul, ...
Ivo Linna - Suur Loterii HINGEHEADUST JA SÜDAMESOOJUST!
28 Oktoober 2018
30 September 2018
HEEGELPITSILINE KLEIT Kleite pole ühel naisel ju mitte kunagi liiga palju, nagu ka käekotte ja kingapaare, eks ole ju.
Pealegi, just täpselt sellist, nii roosat ja nii iseheegeldatud kleiti, mul samuti veel ei olnud.
Aga juba möödunud aasta kevadel see oma esimese kleidi heegeldamine tuli. Tuli suure tuhina ja jutiga, ehk et heegeldasin kirglikult ja rõõmuga ülaosa esimestest motiividest kuni seelikusaba viimase rea, kantide ja varrukateni. Seda kõike paar-kolm nädalakest ja kleit sai valmis.
Niidilugu oli üks isemoodi lugu. Kuna alustasin ühest armsast olemasolevast, ammuostetud niidivihust, tulid kõik ülejäänud 14 niidivihtu kokku mitmest erinevast poest ja mitmest erinevast partiist. Toonide vahe on küll väike, aga teravale silmale siiski märgatav. Kõige ilusama tumedama tooni heegeldasin ääreridadesse, teised jagasin sujuvalt ja ühtlaselt mustritesse.
Kleidi ülaosa heegeldasin
selle pildi järgi, seelikuosa muster on
siin ja varrukas minu omalooming (inspiratsioon allääre mustrist). Heegelniidiks Catania (50 gr), mida kulus veidi vähem kui 15 tokki ning heegelkonks, millega niidi pitsiks heegeldasin, kandis numbrit 2,5.
Kleit on ühtviisi ilus nii õrnroosa voodriga ja õrnroosade ehete ning kõpskingadega kui tumepruuni voodri ja pruunide kingade või saabastega. Nõnda voodreid, ehteid ja kingi vahetades on mul justkui kaks kleiti, milles ja millega on ilus olla nii looduses kui lossis.
Ühel selle imeilusa suve augustikuu laupäeval panin kleidi pruunide lisanditega selga ja koos armsa tütrega püüdsimegi kleidi looduses pildile. Ah, kui tore meil jälle koos oli!
Selline see kleidilugu loomisest esitluseni saigi ja eelmise kevade käsitööprojekt on nüüd ka blogipäevikusse sisse kantud.
RÕÕMSAID HETKI JA VÄRVILIST SÜGIST!
29 Juuni 2018
LIBLIKAD
Suves on lilli, suves on liblikaid. Ja see on ilus. Kohe nõnda ilus, et tahaks end selle iluga (sõna otseses mõttes) ehtida. Seda ma tegingi, kui imearmsa ideeleiu oma särgile sättisin.
Tugevast tüllkangast (looritüll) lõigatud liblikad hoiavad suurepäraselt vormi ja tiivad, mis on justkui tärgeldatud moega, näivad ikkagi õhkõrnade ja imekaunitena.
Kerge, suveromantiline ja heljuv tunne on ses särgis (ja valges maani ulatuvas iseõmmeldud satsiseelikus) ringi liikudes kohe päris kindlasti.
Liblikaid tegin ka möödunud suvel. Paberist. Neid ma ju armastan endistviisi teha ja lennutada.
Lambikuplile,
kingikottidele, toa seinale, õnnitluskaartidele, moosipurkidele ja ... õhupallidele.
Need valged liblikad valgetel õhupallidel kinkisime naabripere tütrele ja tema peiule abiellu astumise puhul. Õnned ja rõõmud kirjutasime kahele paberist südamele, võtmerõngad ja lilleõied said samuti oma koha ja üllatustervitus valmis oligi.
Tänuga märgin ära leitud ideede lingid:
1) tüllist liblikate tegu on
siin;
2) kaunistatud võtmerõngaste idee leidsin aga
siit.
LILLI, LIBLIKAID JA HÄID IDEID!
PS
Kui kellelgi teist, head blogikülalised, on mõtteid 12aastase Isetegija käsitööfoorumi olemise või edasipüsimise osas, tulge julgelt
Isetegija mõttetalgutele!
10 Mai 2018
02 Aprill 2018
22 Märts 2018
RÕÕMSALT JA RÕÕMUGA
Ma ripsutasin pisut. Ei-ei, mitte tiiba, hoopis lõnga ja varrastega sehkendasin.
Alguses ma tõepoolest keerutasin mitu korda käes nii ilusat Gründli Alaska Print lõngavihtu (100 g/75 m) kui suurte numbritega vardaid (8...10) ja valisin oma uue mütsi jaoks lihtsaid mustreid, mis kirjule ja pehmele jämedale lõngale ning minu maitsele sobivaimad oleksid. Patentkude... parempidine kude... pahempidine kude... ripskude! Käes! Kui koemuster leitud oli ning ma oma vardakogu suurima numbriga vardad selle töö jaoks mugavaimaks tunnistasin, lõin varrastele 40 silma ja kudumine läks lustiliselt.
Müts valmis lausa uskukumatult kiiresti ning lisaks lõnga põhivärvidest kumavale kuldsele lõngakeerule on minupoolseks efektiks heegelread, millest üks on loodud kootud mütsi
aassilmustes kokku heegeldades ja jookseb ülevalt alla ning teine on mütsi ääres. Selle rea heegeldasin
tagurpidi kinnissilmustes ja see meeldib mulle mütsi juures kohe eriti.
Kaunistuseks kaalusin nööpe ja nööbiridu ning ehk need kunagi mütsile ka tulevad. Või teen pitsist ja atlasspaeltest suure lopsaka roseti. Aga praegu kannan mütsi niisama, ilma kaunistusteta ja soe, pehme ning hästi mõnus on see peakate küll. Ikkagi rõõmsalt ja rõõmuga tehtud!
Julgelt võib selle mütsi soovi korral (ja näiteks pakast trotsides) silmini pähe tõmmata või hoopis kelmikalt kuklasse lükata, jättes juuksetuka vallatult tuulde lehvima.
KAUNIST KEVADET JA RÕÕMSAT MEELT!
12 Jaanuar 2018
PISIKE PITSVAIBAKE
Juba üsna ammusest ajast oli mu meeltes mõlkunud mõte pitsvaibast. Isetehtust. Aga et see mõte ikka kinnistuks ning pelgalt mõtteks ei jääks ja ükskord kindla peale ka teoks saaks, viisin end vähehaaval asjaga kurssi. Vaatasin internetilehekülgedel näidatud töid ja ilupilte, lugesin tegijate mõtteid ja näpunäiteid, käisin lõngapoodides suuri vaipade tegemiseks loodud nööritokke ja paelarulle vaatamas, käes hoidmas ning võimalusel (ehk siis, kui proovitöö tokkide kõrval oli), libistasin sõrmedega üle suurekoeliste näidispitside. Ahvatlev kaunidus - mõtlesin ma. Ühest küljest nii tuttav (heegelpits ju), teisalt aga nii erinev neist peentest ja õrnadest, mida heegelnõelaga seni loonud olen.
Ja kui ma kord ühes poes vanaroosat Novita vaibalõnga nägin, oli hetkega asi otsustatud ja materjal ostetud. Suure numbriga heegelnõelu soetasin kokku tükki kolm ning just see kolmas oli minu käele ja käes olevale nöörile sobivaim.
Õhtu- ja päevavalgus mängivad värvitoonidega. 
Minu vaibake (läbimõõduga 67 cm) valmis taaskasutatud puuvilla (80 %) ja polüestrit (20 %) sisaldavast ilusast kootud trikoopaelast (mida kulus kaks 500 gr kaaluvat tokki), heegelnõelaga nr 12 ja küll ilma konkreetse mustriskeemita, kuid just
sellel Liisu käsitöölehe pildil oleva pitsi järgi. Olen tänulik mind inspireerinud vaiba ja foto autorile!
Esiti nr 10 nõelaga alustatud vaibast sai (õigemini jäi) hoopis õis, mis sobib kenasti lillevaasi aluseks.
Enne jõulupühi panin vaiba(d) oma kohale ja sai ikka ilus küll. Nii vaadata kui pääle astuda.
HEAD JA ILUSAT!
20 Detsember 2017
VÕLUV ILU PABERIST JA PABERIL
Tundmust, et õhus ja justkui kõikjal mu ümber on armastust, rõõmu, headust, pühade ilusat sära ja toredaid üllatusi, näen ja kogen igal sammul, igas hetkes. Usun, et kõigi inimeste hinges ja tegudes on kaunil jõuluajal veel rohkem muinasjuttu, siirast hoolimist ja märkamist. Iga saadud ja jagatud naeratus heliseb, kallistustes on niii palju soojust ja öeldud sõnades sädelevat valgust. Jah, nõnda ma tunnen!
Kogu selle helguse ja valguse sees on võluvad ka kõige pisemad mõtted ja meisterdused.
Kas teate, kui tore on pitsäärega koogipaberist kleiti teha?
Minule küll meeldis! Voltisin paberi
selle õpetuse järgi kleidiks ning sättisin kleidi ilusaks kaunistuseks paberist kingikotile.
Esimesele kleidile ja kingikotile tuli mõistagi hoogsalt lisa.
Ja kui armsad on paberist liblikad! Need õrnad iludused on mu lemmikkaunistused ja seda nii
lambikuplil, toa seinal, õnnitluskaartidel kui ka moosipurkidel (sinna lennanud liblikate tiibadele kirjutan muidugi kõik olulise purgi sisu kohta). Liblikategu on imelihtne ja valmib üks-kaks-kolm, nagu näha ka
selles pildiõpetuses ja samuti
siin.
Kui daamide kingitused lähevad kleidiga kotikestesse, siis härradele mõeldud kingikottidel on kikilipsud. Mind inspireeris
see Pinterestist leitud pilt.
Paberist lumehelbed tegin märkmelehekestest umbes nõnda, kuis
siin näidatud on. See oli väike vahva vahepala liblikatele, kleitidele ja kikilipsudele.
Kaunistasin kingikotte südamest ja rõõmuga ning kui need valmis said, tahtsin tehtut ja häid ideid teiegagi jagada. Pühad on ju ukse ees ja armas ilupakend igasuguste (ka sünnipäevaks mõeldud) kingituse jaoks on justnagu lisaväärtus, eks ole ju!
IMEILUSAT ALGAVAT TALVE JA
MUINASJUTULIST AEGA!SOOJADE KALLISTUSTEGA
HÕBEVALGE
06 November 2017
HEEGELSOKID KUI HÕÕGUVAD SÖED
Suure, valge ja avara kaupluse lõngariiuli ees seistes vaatasin erinevates värvitoonides ilusaid lõngatokke ja olin võlutud. See lõngamaailm on kui käsitöömeistrite paradiis ja just sedasi ning selles maailmas end tundsin, kui ostukorvi juba mitmendat vihti sokilõnga suskasin. Lõngariiuli ühe sahtli sisu lummas mind aga oma värvivarjunditega. Tuli- ja purpurpunane, vesi- ja tuhkhall, fuksia- ja õrnroosa, sutsuke taevasina nägin lõngakeerdudes samuti. Lõng kui lõkketule hõõguvad söed! Jah, sellest Novita 7 Veljestä Polaris ilusavärvilisest lõngast, milles 75% villa, 25% polüamiidi, heegeldasin nõelaga nr 3,5 oma kolmanda soktoobrisokipaari ja 100 gr lõnga mahtus kahte täpselt 50 gr kaaluvasse madala sääreosaga heegeldisse. Ah, kui mõnusalt tihedakoelised ja soojad need sokid said, justkui natuke rammusad ja tummised, nagu ühed talvise moega toasokid olema peavad. Ja neis mustri- ning värvimängudes tunnen tõesti tuliste süte väge.
Sokkide kannaosas olen teinud pisikesi muudatusi ja iga korraga läheb aina paremaks, arvan ma ise.
Sääreosa viimase rea heegeldasin puhtalt toreduse mõttes
tagurpidi kinnissilmustes.
Kui ma nüüd Novita lõngu tutvustavat
veebilehte hakkasin otsima ning teilegi tutvumiseks lisama, siis lugesin, et 7 Veljestä uusim lõng Polaris on saanud nime ja värvivariantide inspiratsiooni põhjala maagilistest virmalistest. Justkui meeldiv kinnitus sellele, et midagi maagilist ma ses lõngas märkasin. Eks igaüks ju näeb ning tunnebki asja vaadates isemoodi - kelle jaoks on lõngas virmalised, kes näeb hõõguvat lõket - lummav on ikka, eks ole ju!
Hästi suured tänud kõigile, kes te selleaastases TK Soktoobris kaasa lõite ning sokivankri imeilusate sokipaaridega täitsite. Tänud ka kõigile meie koostegemise jälgijatele, ideede ja õpetuste jagajatele ning kiidusõnadega innustajatele! Aitäh! Aitäh! Aitäh! 
SOOJUST TEIE KÕIGI SOKKIDESSE JA SÜDAMETESSE!
31 Oktoober 2017
SOKKIDESSE HEEGELDATUD ROMANTIKA
Niipea kui mu esimesed, triibulised heegelsokid, valmis saanud olid, võtsin käeulatuses oleva õrnkollase lõngavihu ning alustasin sohvalt tõusmata uue sokipaari heegeldamist. Vaimustus oli lihtsalt sedavõrd suur ja juba esimestesse sokkidesse kavandatud aassilmustest iluheegelpisted pidid ju samuti kohemaid järele proovitud saama.
Alles seejärel, peale varbaosa valmimist, lubasin endale suure kruusi kuuma kohvi vahukoore ja meega ning nautisin tehtut, mõeldes samaaegselt muidugi sokkidesse tulevatele järgmistele mustriridadele ja vaadates juba kolmandaks sokipaariks soetatud suurt lõngatokki.
Mõistagi valmib sellise õhinaga tehtud töö kibekiiresti ja enne veel, kui esimest sokipaari Soktoobriprojektis esitleda jõudsin, olid valmis ka teised ning kolmas paar just heegelkonksu otsa püütud. Jah.
Aga need teised siis, õrnkollased romantilise moega heegelsokikesed, on Supremo siidpehmest meriinolõngast ning heegeldatud nõelaga nr 3,5.
Samast lõngast olen teinud ka pisikesed beebipapud, kuid siis kasutasin nõela numbriga 3. See tegelikult nõnda käibki, et heegeldise lõng ja heegelnõel peavad mu käes justkui ühte sulama ning nõela number võib ka sama materjali kuid erinevate esemte juures erinev olla. Tunne ja kõige kokkusobivus peab ju ikka ja alati hea ja õige olema! Valged mustriread on Red Heart Lisa lõngast, mis on põhilõngast pisut jämedam, kuid minu töösse vahukreemise mulje loomiseks just meeldivalt sobiv. Kollast oli täpselt madala sääreosaga sokkide jagu ning koos valgete kaunistuste ja ülaäärega on kahes sokis kokku 66 g lõnga (ehk kummaski sokis täpselt 33 g).
Kuigi oktoobrikuu saab tänasega läbi, siis TK Soktoober kestab veel selle nädala lõpuni. Näeme peagi, sest ka kolmas (eile valminud ning piltidele jäädvustatud) sokipaar ootab esitlust.
AITÄH TEILE KÜLASKÄIKUDE JA SIIA KIRJUTATUD ILUSATE ARVAMUSTE EEST!
OLGE HOITUD!
25 Oktoober 2017
MINU ESIMESED HEEGELDATUD SOKID
MINU ESIMESED TRIIBULISED
Seda, kui palju vett on voolanud merre ajast, kui ma heegelsokkide tegemisele mõtlema hakkasin, ei tea ei mõõta ega öelda, aga kindlasti palju-palju.
Ja kes teab, kunas ma just sedasorti sokiteo ette võtnud oleks, kui kogu lugu (kirjutasin sellest eelmises postituses) poleks viinud otsapidi sellesügisese sokisoktoobrini. Ah, kuidas mul tuli nüüd suur ja vastupandamatu sokkide heegeldamise tuhin, mis jäägitult endasse haaras. Ma tõstsin käsitöökapist välja lõngakorvi, mõõtsin ja mõtlesin, surfasin netiavarustes ja otsisin ideid, mustreid ja näpunäiteid heegeltöö alustamiseks. Pikalt ja kaua. Kuni ükskord leidsin end
Kirju Mirju käsitöölehelt tõeliselt imeilusaid heegelsokke imetlemas. Ja ühes blogipostituses olid sokid koos heegeldamise
juhendiga! Aitäh, Kirju Mirju, ilu ja inspiratsiooni ja õpetuse eest!
Nüüd läks edasi kõik libedalt ja nobedalt, nautisin uudset sokitegu ja töö edenes ning valmis õhina ja põnevust täis rõõmuga.
Kannaosa tegin küll natuke teistmoodi. Selleks vaatasin Isetegija õpitoas olevat Kelly sokiteo
juhendit, mõnda videot youtoube.com lehelt ja lõpuks heegeldasin ikka omamoodi (jäin rahule, kuigi järgmisel korral vajaks kannaosa õige pisut täiustamist
).
Aga muidu said sokid ausad, hääd ja mõnusad! Ma olen väga rahulolev ja uhke ka, sest tegin valmis midagi, millest ammuilma mõelnud olin.
Lõngaleid on minu jaoks armas ja emotsionaalne väärtus omaette - see on tütrekese põhikooli käsitöötunnis kootud esimese kindapaari lõng. Kokku sai nüüd justkui komplekt, mida emme-tütre kombel jagada saame.
Kuna lõngavööd vihtide juures enam ei olnud, jääb lõnga nimi saladuseks, aga mõnusalt siidine ja pehme on see käsitöömaterjal küll. Ning varbast alustatud sokke korraga heegeldades kasutasin ära kogu olemasoleva lõnga. Hallist, mis tütre kinnastel on põhitooniks, jagus minu sokkidele täpselt kaunistusteks mõeldud lilleõite jaoks. Heegeltööd tegin nõelaga number 3,5.
Tõttöelda on juba valmis ka mu teine sokipaar (ootab pildile püüdmist) ja kolmas on konksu, heegelkonksu otsas. Nii et heegeldatud sokke tuleb, tuleb veel.
RÕÕMSA JÄLLENÄGEMISENI!
30 September 2017
SULASELGE REKLAAM SOKTOOBRILE
Kui ma täpselt kuu aega tagasi
foorumis isetegija.net käekäigu pärast küsimuste- ja mõttelõnga veerema panin, viisid heietused selle tänaseks päevaks hoopis TK Soktoobrini. Uue ja kohe-kohe algava TK Soktoobrini!
Selle ülimenuka koostegemise lugu sai alguse juba aastaid tagasi, kui ühel hilissuvel isetegija
Isabel kutsus kõiki kaasa lööma oma oktoobrikuises sokkide tegemise projektis TK Soktoober. Sokitegijaid kogunes kokku 172 ning nende nobedad näpud valmistasid soktoobrikuu jooksul 421 sokipaari! Muljet avaldav, on ju!
Ja siis läks asi ja lugu edasi ning nõnda, kuis oktoober, tuli ikka igal sügisel ka soktoober. Sokirohkelt, mõistagi!
Nostalgiline meenutus:201020112012201320142015Tänud ja tervitused projekti algatajale ja mitmekordsele eestvedajale Isabelile ning Mari Marikesele ja AlleRaale, kes samuti sokiprojekte juhtinud on. Aitäh teile!
Möödunud aastal jäid meil sokid siin isetegijas koos küll kudumata, aga sellel sügisel teeme seda jälle! Seitsmendat korda, ikka üheskoos, ikka oktoobrikuus ja projektis TK Soktoober.
Sel aastal on minul au ja rõõm seda sokivankrit vedada, nii et armsad nobenäpud, hakkame aga pihta! Võtame lõnga- või kangakorvid ette, vardad ja heegel- või õmblusnõelad kätte, laseme ideed lendu (või püüame need hoopis kinni) ja paneme soojuse ning sügisese ilu sokkidesse! Tule kaasa lööma, meiega liituda ja oma uhkeid sokipaare saad näidata siin:
TK SOKTOOBER.
KULLAKARVALIST JA SOOJASOKILIST SÜGIST!
31 August 2017
VALGE PITSJAKK JA LUIGEPAAR
Sel suvel taasleidsin oma garderoobi heledate rõivaste seast ühelt armsalt
luigega riidepuult ammuaegse heegeldise - lumivalge pitsjaki.
Kuigi möödunud suvel (või paaril) ma seda jakki ei kandnud, oli nüüd nii õige tunne just selle rõiva jaoks. Oli teine kohe kätte võttes ja selga pannes nii armsalt oma ja samas nii eriline. Küll saavad ja jäävad isetehtud heegelpitsid ikka kalliks ja hingelähedaseks isegi siis, kui nende kandmisesse pikem paus tuleb. Ehk aja möödumine isegi tõstab pitseseme väärtust ja köitvust.
Kunas täpselt, mis niidist ja millise heegelnõelaga ma tookord heegeldasin, ei oskagi päris täpselt öelda, aga mind inspireerinud jaki
pildi ning
mustri leidsin otsides kätte. Kui natuke meenutada, siis heegeldet sai mu rõivaese ehk kümmekond aastat tagasi, niit võis olla Capri ja nõel numbriga 2,5.
Nüüd fotosid tehes lustisime mõlemad tütrega, temake kaamera taga, mina kaamera ees ja koos on meil alati tore, niii tore.
Seda, et see jakk mulle läbi aegade meeldinud on ning sobib suurepäraselt ühte ka iseõmmeldud punase korseti ja seelikuga, tõdesin uuesti selle mitme aasata taguse ja Alatskivi lossis jäädvustatud foto juures.
Luigelugu on aga käterätikunstis. Ma lihtsalt pidin oma varasema mõtte teoks tegema ning luiged lihtsalt pidid
jänkude,
karukeste ja
elevandi juurde tulema.
Esialgu võtsin randa minnes luikede jaoks kaasa kaks rätikut (30x50 cm) ja keerutasin neid
selle pildiõpetuse järgi, kuid järgmisel korral pistsin rätikuid rannakotti juba neli ja
selle videoõpetuse järgi said luiged endale uhked tiivad, mida nii- ja naapidi sirutada on võimalik.
Ühel imeilusal augustikuu hommikul, minu üliarmsate vanemate kuldpulmapäeval, leidis luigepaar endale uue pesa ning lendas ema ja isa rõõmustades nende hubase kodu vannitoa aknalauale.
SIIRAST ARMASTUST JA HINGEHEADUST KÕIGILE JA KÕIGISSE!
31 Juuli 2017
JÄLJED JA HETKED
2. lugu
Tihtipeale ma mõtisklen, veeretan mõtteid olnust ja meenutan aegu, hetki, tundeid, inimesi, isetegemisi...
See on omamoodi rännak, just nagu on isemoodi ränd ka unistustes uitamine.
Nõnda mõtiskledes meenusid mulle
käterätimõmmikud. See lihtne ja kiiresti valmiv käterätikunst on tore tegijale, vahva vaatajale või rätiku kasutajale. On ju armas, kui mõnikord saunaõhtul külalistele kenasti kokku volditud rätikute asemel hoopis karusid, jäneseid või elevante jagada. Ja vahet pole, kas tegu on väikeste või suurte saunalistega.
Ma leidsin juba mõmmikuid tehes
selle videoõpetuse, hiljem veel
sellegi õpetuse ning neid vaadates valmis minu elevant. Sõna otseses mõttes rosinasilmne. Võhad tegin grilltikkudest (painutasin neid umbes
sellisel moel) ning elevandist sai Vantsu.
Kahekesi läksime randa, et jäädvustada hetki ja jätta jälgi.
Lõpuks istusime rannalinal ja nautisime vaadet.
Pilved on müstilised. Mulle meeldib taevasse vaadata ning seda lummavat ilu ning liikumist jälgida.
Mõned päevad hiljem olin sealsamas rannas. Ilm oli siis palju päikeselisem ja pilvitum, kuid kui pilgu üles tõstsin, nägin sinitaevas valget pilveelevanti!
Armas hetk.
Ühel imeilusal õhtul päikeseloojangu ajal maalt vanematekodust linna sõites olin jälle pilguga pilvedes, õhtutaeva vihmapilvedes. Olin looduse lummuses.
Olin hetkes.
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Artur Alliksaar "Aeg"IMEILUSAID HETKI!
25 Juuli 2017
JÄLJED JA HETKED
1. lugu
Millised on unistustes uitaja jalajäljed? On need õrnad, salapärased, aimatavad või hoopis nähtavad, selged ja sügavad...
Juba möödunud suvel heegeldasin värvilisi mandalaid, põimisin need eheteks ning säädisin jalgadele. Jätsin jälje
siiagi.
Nüüd lähen edasi.
Ikka heegeldades, kaunistades ja kaunistustes kõndides, sõbraga sammudes ja rannaliival astudes ning jälgi jättes.
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Karl Ristikivi "Sisaliku tee" 
Hetk. Kohtumisest ja märkamisest.
PÄIKEST!
30 Juuni 2017
31 Mai 2017
03 Aprill 2017
PISIKESED BEEBIPAPUD JA KROONID
On kevad ja ma olen taas ilmselgelt armunud. Armunud kõigisse ja kõigesse ning see tunne on ülev. Päike, pere, inimesed, hetked, helid, esimesed lilled ja liblikad - kõik võlub kevadiselt. Ka heegelniidid ja heegelnõelad on kuidagi eriliselt armsad, ma ei saa neist üle ega ümber ning see meeldib mulle.
Kindluse mõttes heitsin beebipapudele mõeldes pilgu omaloodud
mustriskeemidele ja heegeldasin, heegeldasin, heegeldasin.
Kollased papud ja krooni tegin pisikesele Helmile Supremo siidpehmest meriinolõngast heegelnõelaga nr 3, kingikarbi voltisin kollasest kartongilehest ja kaunistasin valge pitspaelaga.
Kaks papupaari, mahedad sinised ja roosad, heegeldasin Clian Nicky pehmest lõngast samuti nõelaga nr 3 ning keerutasin neile paelad, nagu ka kollastele papudele. Kuigi mina tegin keerupaela ikka vanamoelisel viisil ehk näppude vahel, leidsin ühe kaasaegsema nipi
siit.
Komplekt kirkast roosast Catania Denim heegelniidist valmis heegelnõelaga nr 3 ning kaunistuseks ja lehvi sidumiseks on neil papudel peenike atlasspael.
Väikestest jalgadest algavad teed,
allikaist algavad jõgede veed,
...
ARMASTUST JA KEVADET SÜDAMESSE!
05 Märts 2017
HEEGELDATUD SÜDAMED JA HELKIVAD KIILID
Kui ma olin oma värvilised heegelniidid lauale laotanud,
Kämmu talu tegemistest südamete heegeldamiseks inspiratsiooni saanud ning tänu KLeedjärve viitele ja lisatud lingile ka
Anabelia mustriskeemini jõudnud, ei peatanud mind enam miski. Niidid vahetusid, värvid vaheldusid ja südamed valmisid. Mõtted nii otstarbekate ja asjalike kaunistuste kui küllusliku edevuse lisamise osas keerlesid mu ümber ning kõik pärlid, traadid, ühendusrõngad, hõbedased ripatsid ja ketid, karabiinhaagid, atlasspaelad ja helkurpaelad lausa haarasid mu endasse. Puhas rõõm loomisest! Ühel ilusal hetkel oli mu töölaual seitse kahepoolset ja ruumilist südamekest.
Kolmel neist ilutsevad nüüd helendavate tiibadega ning säravate pärlikestega kiilid, kahe asjalikuks kaunistuseks on helkurpaeltest ripatsid ning kaks on ehitud metalsete ilunikerdistega. Karabiinhaagid on kõigil ikka selleks, et südamed kergesti käekotile (võikuhutahes
) kinnitatavad oleksid.
Üks süda, kaks külge.
Kogu see lugu on aga justkui kinnituseks minu eelmisele blogipostitusele. Nüüd leidsin just tänu KLeedjärve tehtud südametele Anabelia südamed ja mustriskeemi ning see kõik innustas mind. Helkivate kiilideni jõudsin aga tänu Pisilinnule ja tema pesast leitud kiilidele, mis olid seal ühes Leekpea õpetusega ning sellest tegin juttu
siin. Nii tore, kui on ilu loojaid, jagajaid, tegijaid ja viitajaid, sest head ideed ju rõõmustavad käsitöösõpru. Aitäh!
Ja veel. Südamed püüdsin pildile maal, vanematekodus. Seal, kus on minu lapsepõlve mängumaa, kus tahaks ka praegu väikese tüdruku kombel läbi lompide keksida, puudele nõjatudes lindudega laulda ja põldudel tantsida. Lapsepõlvekodus, kus on ema ja isa armastus ning südamesoojus. Alati!
ILUSAT KEVADEOOTUST!
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
Soktoober 2013
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
-----------------------------------------
----------------------------------------
----------------------------------------
----------------------------------------
----------------------------------------
-----------------------------------------
