JÄLJED JA HETKED
2. lugu

Tihtipeale ma mõtisklen, veeretan mõtteid olnust ja meenutan aegu, hetki, tundeid, inimesi, isetegemisi...
See on omamoodi rännak, just nagu on isemoodi ränd ka unistustes uitamine.

Nõnda mõtiskledes meenusid mulle käterätimõmmikud. See lihtne ja kiiresti valmiv käterätikunst on tore tegijale, vahva vaatajale või rätiku kasutajale. On ju armas, kui mõnikord saunaõhtul külalistele kenasti kokku volditud rätikute asemel hoopis karusid, jäneseid või elevante jagada. Ja vahet pole, kas tegu on väikeste või suurte saunalistega.
Ma leidsin juba mõmmikuid tehes selle videoõpetuse, hiljem veel
sellegi õpetuse ning neid vaadates valmis minu elevant. Sõna otseses mõttes rosinasilmne. Võhad tegin grilltikkudest (painutasin neid umbes sellisel moel) ning elevandist sai Vantsu.

Kahekesi läksime randa, et jäädvustada hetki ja jätta jälgi.












Lõpuks istusime rannalinal ja nautisime vaadet.



Pilved on müstilised. Mulle meeldib taevasse vaadata ning seda lummavat ilu ning liikumist jälgida.
Mõned päevad hiljem olin sealsamas rannas. Ilm oli siis palju päikeselisem ja pilvitum, kuid kui pilgu üles tõstsin, nägin sinitaevas valget pilveelevanti!


Armas hetk.

Ühel imeilusal õhtul päikeseloojangu ajal maalt vanematekodust linna sõites olin jälle pilguga pilvedes, õhtutaeva vihmapilvedes. Olin looduse lummuses.





Olin hetkes.


Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.


Artur Alliksaar "Aeg"


IMEILUSAID HETKI!

JÄLJED JA HETKED
1. lugu

Millised on unistustes uitaja jalajäljed? On need õrnad, salapärased, aimatavad või hoopis nähtavad, selged ja sügavad...



Juba möödunud suvel heegeldasin värvilisi mandalaid, põimisin need eheteks ning säädisin jalgadele. Jätsin jälje siiagi.

Nüüd lähen edasi.






Ikka heegeldades, kaunistades ja kaunistustes kõndides, sõbraga sammudes ja rannaliival astudes ning jälgi jättes.










Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Karl Ristikivi "Sisaliku tee"



Hetk. Kohtumisest ja märkamisest.

PÄIKEST!

KARDINAD+ISTEPADI

Nii äraütlemata rõõmustav on teha õmblustöid väikestele vahvatale sõpradele. Sander just selline väike tore sõber ongi. Ta käib lasteaias, maadlustreeningutel ja -võistlustel ning on üks igati asjalik, viks ja viisakas väikemees.

Ilusast mootorsõidukitega riidest, mille Sander emme ja issiga mulle tõid, õmblesin rõõmu ja lustiga kaks kardinat, mille ülaservas on kardinapael (kardinapuule riputamiseks ja soovi korral ka krookimiseks). Allesjäänud riidetükist tegin vurinal väikese istepadja, mille täitsin vahtpolüstüreeni graanulitega.

















Sõbrakese tuppa sobis kogu komplekt emme sõnul väga hästi.

RÕÕMURIKAST SUVE!

LUMI JA LILLED MAIS

Jah, lumesadu maikuus.


Mulle ja Marssalile see ühtaegu üllatav ja võluv vaatepilt meeldis. Imetlesime ilma ja nautisime hetki - üks meist mõnusal sohval, lilled süles ja teine akna all, niiske nina vastu jahedat klaasi.



Lilled, mida ma lumesaju ajal süles hoidsin (ja juurde heegeldasin), olid armsad õite ja õienuppude read köögirätikute äärepitsidesse. Mais peab ju ikka lilli olema!



Pildistamine kulges mänguliselt:




















Nüüd naudime (Marssal ikka ka) õitsemise aega ja hingame endasse kevadsoojust ning -jahedust. Kõike suure sõõmuga ja puhta rõõmuga.



Aga muidu ma veel heegeldan ja õmblen, õmblen ja heegeldan, …
nii et peatse kohtumiseni!

PÄIKEST!

PISIKESED BEEBIPAPUD JA KROONID

On kevad ja ma olen taas ilmselgelt armunud. Armunud kõigisse ja kõigesse ning see tunne on ülev. Päike, pere, inimesed, hetked, helid, esimesed lilled ja liblikad - kõik võlub kevadiselt. Ka heegelniidid ja heegelnõelad on kuidagi eriliselt armsad, ma ei saa neist üle ega ümber ning see meeldib mulle.

Kindluse mõttes heitsin beebipapudele mõeldes pilgu omaloodud mustriskeemidele ja heegeldasin, heegeldasin, heegeldasin.





Kollased papud ja krooni tegin pisikesele Helmile Supremo siidpehmest meriinolõngast heegelnõelaga nr 3, kingikarbi voltisin kollasest kartongilehest ja kaunistasin valge pitspaelaga.










Kaks papupaari, mahedad sinised ja roosad, heegeldasin Clian Nicky pehmest lõngast samuti nõelaga nr 3 ning keerutasin neile paelad, nagu ka kollastele papudele. Kuigi mina tegin keerupaela ikka vanamoelisel viisil ehk näppude vahel, leidsin ühe kaasaegsema nipi siit.










Komplekt kirkast roosast Catania Denim heegelniidist valmis heegelnõelaga nr 3 ning kaunistuseks ja lehvi sidumiseks on neil papudel peenike atlasspael.



Väikestest jalgadest algavad teed,
allikaist algavad jõgede veed,
...

ARMASTUST JA KEVADET SÜDAMESSE!

HEEGELDATUD SÜDAMED JA HELKIVAD KIILID

Kui ma olin oma värvilised heegelniidid lauale laotanud, Kämmu talu tegemistest südamete heegeldamiseks inspiratsiooni saanud ning tänu KLeedjärve viitele ja lisatud lingile ka Anabelia mustriskeemini jõudnud, ei peatanud mind enam miski. Niidid vahetusid, värvid vaheldusid ja südamed valmisid. Mõtted nii otstarbekate ja asjalike kaunistuste kui küllusliku edevuse lisamise osas keerlesid mu ümber ning kõik pärlid, traadid, ühendusrõngad, hõbedased ripatsid ja ketid, karabiinhaagid, atlasspaelad ja helkurpaelad lausa haarasid mu endasse. Puhas rõõm loomisest! Ühel ilusal hetkel oli mu töölaual seitse kahepoolset ja ruumilist südamekest.
Kolmel neist ilutsevad nüüd helendavate tiibadega ning säravate pärlikestega kiilid, kahe asjalikuks kaunistuseks on helkurpaeltest ripatsid ning kaks on ehitud metalsete ilunikerdistega. Karabiinhaagid on kõigil ikka selleks, et südamed kergesti käekotile (võikuhutahes ) kinnitatavad oleksid.



















Üks süda, kaks külge.





















Kogu see lugu on aga justkui kinnituseks minu eelmisele blogipostitusele. Nüüd leidsin just tänu KLeedjärve tehtud südametele Anabelia südamed ja mustriskeemi ning see kõik innustas mind. Helkivate kiilideni jõudsin aga tänu Pisilinnule ja tema pesast leitud kiilidele, mis olid seal ühes Leekpea õpetusega ning sellest tegin juttu siin. Nii tore, kui on ilu loojaid, jagajaid, tegijaid ja viitajaid, sest head ideed ju rõõmustavad käsitöösõpru. Aitäh!


Ja veel. Südamed püüdsin pildile maal, vanematekodus. Seal, kus on minu lapsepõlve mängumaa, kus tahaks ka praegu väikese tüdruku kombel läbi lompide keksida, puudele nõjatudes lindudega laulda ja põldudel tantsida. Lapsepõlvekodus, kus on ema ja isa armastus ning südamesoojus. Alati!

ILUSAT KEVADEOOTUST!

SÕBRAPÄEV, SÜDAMED JA PUNASED KUKED

Tõelised sõbrad on nagu hommikud. Sa ei saa neid kogu päevaks, ent võid alati kindel olla, et nad on olemas, kui üles ärkad. Homme, järgmisel nädalal, järgmisel aastal, igavesti.

Mis on see, mis võiks rõõmustada käsitöösõpru? Usun, et kindlasti tarvilikud töövahendid ja meelepärased materjalid, aga päris kindlasti ka vajalike näpunäide, sütitavate ideede ja inspiratsiooni ning ilusa loomingu või põhjaliku tööjuhendi jagamine. Jah, mind see küll rõõmustab ning seepärast tundsin vastupandamatut soovi jagada ka teiega ühte imeilusat Pinterestist leitud õpetust, mille autor on N. Koshkina ja rohke pildimaterjaliga venekeelne õpetus on siin.

Mina tikkisin ja õmblesin südamest ja rõõmuga.












Igati armsad üllatuskingitused sõbrapäeva ja muidugi Punase Tulekuke aastasse.



SÜDAMLIKKU SÕBRAPÄEVA!

VARESEPOJAD, MÕTTETERAD, SEINATAHVLID
JA PISUT PIDUPÄEVAKOHAST REHKENDAMIST

Hall on mõistuse, teadmiste ja tarkuse värv. See väärikas, soliidne ja konservatiivne ning endas mõjuvõimu kandev värvitoon paneb teised värvivarjundid eredamalt särama ning hõbedased aktsendid lisavad hallile elegantsi ja valgust.
Must on aga ametlikkuse, elegantsi, väärikuse ja moodsuse värv, mis sümboliseerib jõudu, elujõudu, viljakust, tundmatust, salapära, tarkust, rikkust, keerukust, anonüümsust, mitmetähenduslikkust ja sügavust. See on eriline värv, mis sobib hästi kokku pea kõigi teiste värvidega.

Kui möödunud aasta novembrikuu TK Värvispektrisse oli aeg esitada oma käsitööprojekt, panin mõttes halli ja musta kokku, kerisin ja keerutasin näppude vahel samades toonides lõngakerasid ning ilmavalgust nägi väike, imearmas varesepoeg. Temas oli minu jaoks midagi rohkemat, kui lihtsalt lõngest linnuke. Istus terve päeva mu töölaual, olemine kuidagi müstiline, mõtlik. Fotosessiooni ajal ma mõistsin, et ta vajab kaaslast.


Õhtul, teise varesepoja tulekuga, oli tuba justkui sädinat täis.


Nüüd on varesepojad leidnud meelepärase koha meie isetehtud seinatahvli veerel ning näib, et mõlemad on vägagi rahulolevad (nagu minagi).
Tahvleid aga on lausa kaks. Esimese tegime-värvisime tütrega juba eelmisel kevadel meie kodu kööki.


Teise meisterdasin jõulude eel ning sellele tahvlile liimisin (kuumliimipüstolit kasutades) korkidest pinnaosa rõhknaelte ja märkmepaberite tarvis.


Lisaks võib tahvlit kasutada nii püsti- kui ristipidi ja pisikesed ämbrid krihvlite ja kriitide ning pliiatsite hoidmiseks saab mõlemal juhul samuti hõlpsasti alläärde riputada.



Heade mõtteterade, ilusate soovide või tähtsate asjade ülesmärkimiseks on selline tahvel armsalt asjalik küll.

Täna, üheksa pikka ja ilusat aastat tagasi, avasin oma blogipäeviku. See on olnud hinge ja meeli rikastav imeline teekond käsitöises keskkonnas koos imeliste kaasteelistega.
Siira rõõmu ja tänulikkusega vaatasin ajas tagasi ning tegin natuke rehkendusi. Lugesin nimelt kokku oma blogipostused ja teie üliarmsad arvamused ning arvud on aukartustäratavad:


Üheksa aasta jooksul kokku 197 blogipostitust ja 4088 kommentaari!
Kommentaarides on muidugi ka minu tänusõnad teie ilusatele arvamustele ning vastused küsimustele ja mõttemõlgutustele.

Nende aatate jooksul olen algatanud ja läbi viinud neli koostegemist:
TK Pitsiline päikesevari 2013
TK Voodipesu 2013
TK Ehime Mehi 2014
TK Prillitoos 2016

Olen osalenud Isetegija viies aastaprojektis (Värvispektrites 2008, 2012 ja 2016; Käsitöös läbi aastaaegade; Õmblemise aastaprojektis 1-2-3), ühes käsitöö-vahetusprojektis (TKV Romantika), teinud sokke viiel Soktoobrikuul, heegeldanud hoogsalt Äärepitsidesse ning kaasa löönud kuues TK projektis (Pildi ja kaardikogud korda; Pesulõksud särama; Romantika; Pitsitame koos; Käterätt; Ole nähtav ja särav).

Ning suuresti just tänu teile olen üles tähendanud ja siin esitlenud 12 tööjuhendit/heegelmustrit:
‘ Pitsiline ajanäitaja
‘ Heegeldatud beebipapud
‘ Pitspõll nõudepesuvahendi pudelile
‘ Salvrätikut hoidev liblikas
‘ Pitskübar pühademunale
‘ Õmmeldud sokid
‘ Heegeldatud vanker ja kleidike katsikukaardile
‘ Käterätikleit
‘ Õmmeldud pitsiline päevavari
‘ Traadist heegeldatud ehe
‘ Ühekommiuisud ja -sokid
‘ Sõrmus-nõelapadi

NÜÜD TEEN KNIKSU, SÜGAVA KUMMARDUSE JA ÜTLEN TEILE KÕIGILE NING OMA ARMSALE PERELE SIIRAD TÄNUD TOETUSE JA TÄHELEPANU EEST, HEADE JA INNUSTAVATE MÕTETE NING SÕNADE EEST. TE OLETE IMELISED!
AITÄH! AITÄH! AITÄH!

RÕÕMSA JÄLLENÄGEMISENI!

PISIKESED VÄRVILISED TEOD

Kuigi palju asju tean –
kõike ikkagi ei näe…
Väga vähest meeles pean,
alles hoides eluväe.

Lõuendile kõik ei mahu,
osa jääbki pildi taha…
Ette võtan riidetahu,
millelt värvid kulund maha:
maalides ja meisterdades
täpselt nõndapalju teen,
kui on tarkust antud hetkes…
Kõige muu loob pintsel peen.

Kaotsi kunagi ei läe
värvid, mis paletti sean –
kuid kõike ikkagi ei näe,
kuigi palju asju tean…

"Pildi taga" Mary Lauk

Nende kaunite luuleridade saatel võtan kokku oma möödunudaastased tööd ja tegemised aastaprojekti Värvispekter 2016. Ikka kombekohaselt ja nõndaviisi, kuis uue aasta alul peale värvilistes suurprojektides osalemist minul tavaks. Värvispektrist 2008 tegin kokkuvõtte jaanuaris 2009 ja Värvispektri 2012 võtsin kokku jaanuaris 2013. Nüüd siis kolmas ülevaade (seekord koos viidetega postitustele, kus pikemad lood tehtust ning pisike pilguheit värvide ilule ja positiivsele mõjule).

Jaanuar - valged vallatused


Veebruar - punased paradiisiõunad


Märts - müstiline violetne


Aprill - kevadrohelised kroonid


Mai - romantiline roosa


Juuni - kollane suvesära


Juuli - sinise lummuses, 1. lugu


ja 2. lugu


August - bee˛ külgkardin


September - oran˛ äärepits


Oktoober - kohvpruun käterätimõmmike


November - väikesed halli-mustakirjud varesepojad (kes lendasid isetehtud tahvli äärele ja ehk tulevad peagi ka blogipäeviku lehele)


Detsember - hõbevalge ingel käterätikleidile




Valgega alustasin ja valgega panin punkti oma selle aasta värvispektrile. Lumivalged lumehelbed heegeldasin koos inglikesega, mõeldes ikka valge värvi võlule, ilule ja muinasjutulistele tunnetele.

Oli taas hästi ilus projekt! Aitäh, triinu112!

VÄRVIKÜLLUST MÕTETESSE JA TEGUDESSE!

UUDNE LÄHENEMINE

Unistustes uitamine on üks ääretult meeldiv tegevus. See on hinge kosutav, vaimu rikastav, meeli tervendav ja maailma avardav, see on justkui teekond imeliste uute ideedeni või hoopis rännak ammustes, unustuse hõlma vajunud heades mõtetes. Unistamine on muinasjutuline!

Just sedasi, natuke unistades, jõudsin iseenda jaoks isemoodi lahenduseni prillitoosi lilltikandi osas. Sedamoodi lähenemist ongi väga tarvis näituseks siis, kui on olemas küll suur soov teha ise (nüüd ja kohe!) prillipesale kaunid tikitud õied, aga selliseks tegevuseks vajalik peen tikkimistehnika pole veel briljantselt omandatud. Olukorra lahendus on triigitav aplikatsioon!
Olen seda nippi ka omaõmmeldud sokipaaride juures kasutanud ja mäletan, et siis sellele mõttele tulles tundsin suurt ja siirast rahulolu ning triikisin rõõmuga masintikitud ilu sokkidele.
Nüüd oli sama lugu. Lausa lust oli kokku panna prillitoosiks volditud ja sämppistes kokku tikitud paksem vildileht ja liimiga lill ning hetkega imelist tulemust nautida.







Kalli kaasa päikeseprillidele tegin samuti oma pesa. Mehise prillitoosi. Lipsust. Selle megalaheda idee ja õpetuse järgi, mida ma õige pisut oma mõtete järgi kohendasin. Takjapaelast kinnise asemel lisasin hoopis magnetkinnise.







Igatahes - auto kindalaekas on päikeseprillid nüüd ilusti ja hästi hoitud ka talvisel ajal ja nii mõnigi kaelaside ootab sarnaseks prilliümbriseks saamist.




IMELIST TALVE, MUINASJUTULIST JA MEELEOLUKAT AASTAVAHETUST TEILE KÕIGILE!

ÄÄREPITS TEEKANNU JA TASSIDEGA (oran˛)

Oran˛ on äärmiselt positiivne värvitoon. See värv kiirgab energiat, soojust ja päikesepaistet, aitab kaasa heade emotsioonide tekkele, aktiivsusele ja iseseisvusele, on tegutsemise, entusiasmi ja vabaduse värv. Oran˛ sümboliseerib leeke, soojust, rõõmu, sõbralikkust, kombelisust, julgust, luksust ja hiilgust ning oran˛iga seostatakse sõnu nagu edukus, jõud, veetlus ja sarm, autoriteet ja ilu.

No ja kui TK Värvispektri septembrikuu ning minu pere köök, teekann, kruusid ja tassid on nii uhkelt head ja rõõmsat värvi, siis olgu ka minu tuttuus köögirätik ühes äärepitsiga samuti. Pealegi kui pitsis on justkui seesama teekann ja tassikesed.





Äärepits valmis selle mustri järgi iirisniidist ja sõbrannalt saadud heegelnõelaga (1,25mm).

Rätiku teises ääres on pisike pitsirida


ja väikeseks romantiliseks edevuseks punusin mõlema pitsi sisse peenikese valge atlasspaela ning sidusin selle otstesse pisikesed lehvid.



Mõistagi võib mõnusat kuuma jooki nautida nii väikesest oran˛ist serviisitassist


kui suurtest ja mahukatest kruusidest.


SOOJUST, SÕBRALIKKUST JA HÄID EMOTSIOONE!

RISTPISTES TIKITUD SULG

Ma olin seda tööd alustades pisut nostalgiline. Meenutasin esimestel kooliaastatel väikeses armsas maakoolis õpitud tikkimispisteid, tööõpetuse tunde ja õpetajat. Meenutasin hiljem suures linnakoolis tikitud linnuga patja ja neiupõlves pisikeste rispistetega jutele tikitud kauneid kevadõisi, millest veel veidi hiljem ilus seinapilt sai. See oli siis, kui mu kallis äiapapa oma kuldsete kätega pildile sobiva raami tegi.
Ristpiste meeldis mulle ilmselt just väikeste ja täpipealt ühesuuruste x-tähekeste pärast ja neid tähekesi tikkisin aja ja aastate jooksul rõõmuga nii mõnelegi õnnitluskaardille.
Nüüd tundsin, et tahan seda jälle teha, tahan ristpistes tikkida. Pealegi olin foorumis algatanud ja käima lükanud TK Prillitoosi projekti ning mu mõtetes hõljus midagi natuke erilist.
Sulg!
Prillitoosile tikitud ristpistes sulg, sest on ju ilus, kui saad tähtsale toosile tikkida oma perenime.
Kui muster leitud, tõstsin lauale ajahõngulise (oma kooliaegse) niidikarbi. Karbi, millesse on lisandunud ka minu tütre kooliaegsed tikkelõngad. Valisin viis värvitooni ja peen töö (ühekordse mulineega) võis alata. (Ühekordsega seepärast, et peale proovipisted kahekordse niidiga tõdesin ühekordse niidi õrna ja mulle sobivamat tulemust.)
Tikkisin mõnuga.











Kui sulg valmis sai, lõikasin välja ja õmblesin kokku tikandiga riide ja voodririide ning kaunistuseks ja kinniseks lisasin stiilse elemendina kotirauad. Ma jäin väga rahule!



Sulgi on selles loos aga veel. Prillitoosi pildile püüdes võtsin riiulilt ühe vana raamatu.



Seda avades leidsin armsa üllatusena oma isa raamatumärgi. Eksliibrise. Mäletan väga hästi, kui väike olin ja isa neid kunstniku juures tellimas käis. Ühed oli tehtud isale kui numismaatikule, teised kui tulihingelisele kollektsionäärile ja kolmandad kui kirglikule ehitusmeistrile, aga sulg oli vist küll igaühel neist.


Isale helistades sain just teada, et selles raamatus oleva eksliibrise tegi kunstnik Riho Lahi. Mõned eksliibrised tegi kunstnik Eino Kõiv ja kokku on isal kaheksa erinevat ja temale kujundatud raamatumärki neljalt kunstnikult.

Ja veel sulgedest. Kord tikkimisest pausi tehes ja kööki tulles leidsin seinalt imelise pildi - sule. See oli valguse mäng, mille ühe köögis põleva hõõglambi valguskiir hõbedasele nõule langedes seinale joonistas ja see lummas mind.



Tänase nostalgilise heietuse lõpetuseks kutsun teid, armsad käsitööhuvilised isetegijad, kaasa lööma TK Prillitoosi projektis. Tulge julgelt oma ilu looma või mõtteid ja ideid jagama, sest prillid, need meie silmade abilised, väärivad kindlasti oma kohta või pesa, kus nad (puhkehetkel) ka vääriliselt hoitud on.





IMELIST ADVENDIAEGA!

LUMEST LUMENI
PARADIISIÕUNAD VÕI KIBUVITSAMARJAD VÕI…

See oli aasta alguses, veebruarikuus, kui maad kattis lumi ja TK Värvispektrit valitses punane. Mina vaatasin siis mõtlikult või suisa pisut hajevil pilguga oma pärlikarbis olevaid suuuri punaseid pärlipalle. Ilusad, ühest küljest justkui nii küpsed, aga samas nagu veel veidi küpsemist vajavad… või aega… isegi helmekapslid ja koonused ning ehete ühendusrõngad ning konksukesed olid kuidagi segadusttekitavad.
Pärlitest kõrvarõngad said valmis, pisut erisugused ja kenakesed küll, kuid jäid oma aega ootama.



Õige tunne (või aeg) kõrvarõngaste lõplikuks valmimiseks ja kandmiseks tuli! Tuli suure äratundmisrõõmuga, tuli hilissuvel, roosipõõsaid ehtivate kibuvitsamarjade aegu





ning muutus lausa magusaks paradiisiõunte valmimise ajal.









Paradiisiõunapuu leidsin teel vanematekoju, teeveerest. Ma olen niiii palju kordi sellest puukeset mööda sõitnud, kuid nii kütkestavana polnud ta mulle miskipärast kunagi varem silma jäänud. Nüüd näen teda iga kord.







Lumest lumeni ongi aeg ehete loomisest esitluseni või valmimisest küpsemiseni. Nime võib anda neile aga vastavalt tujule ja kõrvas võib kanda neid nii kibuvitsamarjadena, paradiisiõuntena või hoopis energiapallidena. Jaa, sest punane on armastuse, tule ja jõu sümbol ning põnevuse, energia, aktiivsuse, kiiruse ja kire värv. Värv, mis omab tugevat puhastavat toimet, mõjub ergutavalt ja elustavalt ning õhutab tegudele.

ÄRATUNDMISRÕÕMU!

PRUUN
KÄTERÄTIMÕMMIK

Pruun on tugev, usalduväärne, tumeda puukoore ja viljaka mulla värv, mille ajatus seisneb loodusläheduses. Selle elegantse ja hingelise värvitooni mahedus aitab maandada pingeid ning koondada mõtteid.

TK Värvispektri pruun töö sündis siuh-säuh. Vaja oli vaid kohe peale videoõpetuse vaatamist leida kummutisahtlist sobiv froteerätik, käsitöökarbist atlasspael ning peeglilaualt kolm patsikummi, siis rätik kokku keerutada, kummid ja lehvid külge siduda ning imearmas pruun käterätikaruke oligi olemas!



Muidugi paelus käterätukunst mind veel paljuga ning lisaks ammustele jänkudele ja armsatele mõmmikutele ootavad nüüd valmimist kaunid luiged ja suursugused elevandid.












RAHULOLU JA RÕÕMU KA PISIKESTEST ASJADEST!

JUSTKUI MUINASJUTT

Täna hommikul ärkasin justkui muinasjutus. Jaa, see oli lumine muinasjutt.
Nii puhas, selge, helge ja kerge on valge värv, mis sümboliseerib veatust ja absoluuti, on vaikne ja terviklik, on lihtsuse, aususe, õigluse ja lugupidamise värv ning ühtsuse sümbol.
Jah.
Mulle meeldivad kõik aastaajad (ja kõik hommikud muidugi ka ). Igaühes neis on midagi väga erilist ja lummavat, mida endasse hingates ja vaadates hing ilust helisema hakkab ja heliseb, heliseb ja heliseb…







Valge on ka minu tänane käsitööprojekt. See on täiskuud meenutav, suuur ja ümmargune ... lambikuppel!
Lõngast töö oli kui mäng neljal käel, kus minu loominguliseks kaaslaseks armas tütar. Õpetusi nöörist palli tegemiseks kogusime siit ja sealt. Lõnganööri läbi liimipoti tõmmates (minu töö) ning ümber rannapalli kerides (tütre töö) mõtlesime ka loomisel oleva lambivarju kaunistamisest. Selles osas inspireeris mind Pisilinnu pesas nähtud idee – liblikad! Seni, kuni meie liimine kunstiteos kuivas, lõikasin tavalisest valgest kirjapaberist välja erineva suuruse ja kujuga liblikaid. Hiljem liimisin suure osa neist lõngapalli ühele poolele, kaks liblikat lendasid aga teise poole pääle ja nõnda sai kõik täpselt nii, kuis olema peab ja meile hästi meeltmööda on.





Hõõglambi valgus teeb justkui võluväel lumivalged liblikad kaunikirjalisteks liblikateks.












MUINASJUTULISI HETKI IGASSE PÄEVA!

PS
Leidsin eile väärt õpetussõnadega loo lambivarju tegijatele, soovitan seda vaadata.

KORSTNAPÜHKIJA AMETIRÕIVAD

Ühel ilusal päeval leidsin oma töötoa laualt, õmblusmasina kõrvalt, kaks joonistega paberilehte. Mulle märkamatul hetkel ja veidi salapärasel moel oli need sinna poetanud mu armas katustel kõndiv kaasa. Valgetel paberilehtedel olid joonised 1930. aastate korstnapühkijate ameririietusest, ühel talwekuub-ülikond, teisel pluus-ülikond. Jah, ühest küljest nii ajahõngulised, teisalt aga aegumatud.
Niisiis olid lehed mu laual kindla põhjusega - tarvis on uusi rõivaid!







Rõõmsalt tegudele asudes ostsin esiti suveülikonna tarbeks süsimusta linase riide. Siis kombineerisin, mõõtsin ja modelleerisin sobivaks erinevad meesterõivaste lõiked ning õmblesin suveülikonna ja peakatte (ka see oli joonisel) valmis. Kuldsed nööbid andsid tehtule väärika ilme ning tundsin hinges uhkust. Uhkust oma töö ja ennekõike kaasa ning tema ameti üle!

Ülikonna jäädvustamise osas oli mul selge ja kaljukindel visioon - korstnapühkijaga, katusel ja korstna juures! Ära tegime! Kaasa tugeval toel, sest ma tõttöeldes pelgan pisut kõrgust ja redelist üles ronides pigistasin silmad kindluse mõttes kinni ning pidin veel kahe käega kõikuvat katust paigal hoidma. ;D Selleks, et pildid otsemaks ja paremini nähtavaks saada, kallutage end pisut või kasutage kujutlusvõimet.


















KULDSET (NAGU KORSTNAPÜHKIJA KUUENÖÖBID) SÜGIST!

KÜLGKARDIN (õrn ja bee˛)

Bee˛ on rahulik ja soliidne värv. Bee˛id toonid on pehmed ja mahedad, loovad heleda, valgusküllase ja avara ruumitunde ning elegantse ja rahuliku keskkonna. Ühtlasi aitab bee˛ teistel säravatel värvidel enda kõrval esile tulla ja seda nii ruumis kui rõivamoes. Ka Coco Chanel hindas bee˛i kõrgelt ja disainis 1940. aastal oma lemmikvärvi järgi isegi lõhna, mis kandis nime “Beige de Chanel”. “Ammutan inspiratsiooni bee˛ist värvist, kuna see on nii loomulik,” on ta öelnud.

Jah, minule ka bee˛ meeldib ning nüüd õmblesingi aastate eest omandatud tarkuseterade (ja soovitatavate sentimeetrite ) järgi bee˛ides toonides armsalt lihtsa ja lihtsalt armsa külgkardina. Pealegi aitab see, nagu eelpool mainisin, teistel värvidel särada ning on seega väga sobiv meie kodu köögi ja söögitoa värvidemängu.

























Kokkuvõtteks võin öelda, et seda kardinat oli väga mõnus õmmelda ja pildile püüda. Bee˛is on justkui vaikne veetlus, mis mind salapäraselt köidab.



RÕÕMU ILUSATEST HETKEDEST JA TUNNETEST!

SINI-MUST-VALGE

Ma võtsin oma käsitöökoja kapi riiulilt ühe erilise karbi. Karbi, milles kenasti tallel aastal 2008 ostetud ilusad, kerge ruudulise koega ja õrna siidise moega riided. Sinine, must ja valge, trikoloori õmblemiseks. Neist kolmest olid saanud mastiviirud juba siis ja mõned valmisid veel aastaid hiljemgi.
Nüüd oli taas aeg sini-must-valge jaoks - vanemate pulma-aastapäev ja Eesti taasiseseisvumise 25. aastapäev väärisid seda kindlalt.

Mõõtsin, lõikasin ja õmblesin.







Esimene viir sai kinnitusaasad vanematekodu õuemasti vanalt viirult,

teine aga uued ja uutmoodi kinnised.


Siis lugesin, mõtisklesin,


mängisin,


vaatasin


ja hinges helises...

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
Johann Voldemar Jannsen

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

SININE
2. lugu

Sinises öeldakse kasvavat loovuse jõud ja inspiratsioon, sinises on iseseisvust ja üksinda tegutsemist. Sinist on peetud ka hingelise tundlikkuse ja intuitsiooni värvuseks ning teadus, kunst ja leiutised liiguvad siniste võngetega.
Jah, lummav!
Justnagu sinine roosiõis, mille liitsin liimi abil kokku hõbedase sõrmusetoorikuga ning mu sellle suve lemmikkleitide (siniste, mõistagi) juurde sobiv suur sõrmus valmis kui võluväel.





Jätkuvalt sinise lummuses olles keerlesid mu mõtted ringiratast edasi kuni jõudsid mandalateni - maagiliste kujunditeni, mis viivad rännakule teadvuse avarustesse...
Valisin meelepärased sinistes toonides heegelniidid, säädisin end päikeselisele terrassile lillede keskele mugavasse tooli, piilusin silmanurgast kauneid pitse ja mustriskeemi ja heegeldasin, heegeldasin, heegeldasin puhta ja sulaselge rõõmuga.





Ja kuna olen seda suviti ikka ja jälle teinud (jalakesi ja jalanõusid kaunistanud) ning mind inspireeris Gabriela värviküllane ja ilus looming, said värvilised heegeldised edevateks eheteks - suvisteks jalakaunistusteks (ühes paelte, pärlite ja sulgedega).



Saadjärve ääres jalutamise päeval sadas küll vihma, aga ilus oli astuda sellegipoolest.






Ja mõnikord tasub pilk sinitaeva poole tõsta, sest elu ja ilu on ka seal.









IMELIST SUVE JÄTKU!

SININE
1. lugu

Sinine sümboliseerib rahu, harmooniat ja tasakaalu ning on vaikuse, ustavuse, konservatiivsuse, tõe ja truuduse värv. Sinine sisendab ülevust ja vabadusetunnet, selgust ja vaimsust, sest sinised on ju ka meri ja taevas.

Vaid sinisel taustal võib kõnelda jumalikest asjadest.
Michelangelo

Sinisele värvispektrile mõeldes laotasin töölauale rohesinised pärlid ning tahtsin need juba samades toonides rannajalatsitele kinnitada,


kui mõtted hoopis mujale jooksid...
ja võtit hoidva kiilini lendasid.



Lihtsalt ja kibekiirelt valmisid üksteise järel ilusa ja selge videoõpetuse järgi sõlmpitsilised õrnad iludused.







Ülesvõtted looduses:






Sinine aga innustas mind veel ja veel ja... sellest teen juttu juba järgmises loos.

RÕÕMU!



PS
Teist lugu kirjutades lisan siia oma esimese makrameekiili, mille ülalmainitud videoõpetuse järgi päris tugevast nöörist punusin. Oli teine nii üksi pildialbumisse jäänud ja tõin ta nüüd siia, teiste kiilide seltsi.

SUVESÄRA - KULDNE KOLLANE JA ROMANTILINE ROOSA

Kollane on päikese ja suve, kulla, õnne ja rõõmu, nooruse ja energia, optimismi ja idealismi, kujutlusvõime, inspiratsiooni ja lootuse värv. Kollane sümboliseerib vaimsust ja filosoofiat. Kollane puhastab ja tervendab, ergutab mõttetegevust, aitab olla tähelepanelik ning kergendab uute teadmiste omandamist.

Ja kogu selle rõõmu, inspiratsiooni ja uute teadmiste omandamise tuhinas lähenesingi just kollase atlasspaela ning pärlitega põnevale Kanzashikunstile.





Kanzashilille meisterdamise videoõpetus ja liblika tegemise pildiõpetus olid mulle selle uue ja kauni kunsti omandamisel suureks abiks. Innustust olen saanud ka isetegija Tsunaami Hobilaekast, ikka tema ilusaid lilli imetledes. Aitäh!

Nüüd oli õiekobar tarvis kusagile ehteks säädida ning selleks valisin oma kelmikad rannakingad (kollased ja kontsaga ).


Tegelikult jätsin selle, oma esimese lille, aga üksikuks ja rannakingadele meisterdasin hoopis uued õied.


Vahepeal olin tänu hääle sõbrannale saanud vahva kleidikupongi omanikuks,


ning loogilise jätkuna tulid (tegin) kollased kõrvarõngad


ja kollased paelad mustale suvekübarale


ning kompu kollasekirju komplekt oli valmis.







Kui kollane komplekt sai valmis, läks lugu roosaks ja natuke hõbedaseks.
Atlasspaeltest volditud liblikad ning käsitööpoest ostetud pärlikeed kinnitasin (nõela ja niidi abil) roosadele rannajalatsitele (need olid täiesti tavalised ja kontsata).











See idee on armas leid Pinteresti leheküljelt, kuid sarnasel moel olen varemgi oma suvejalatseid meelepärasemaks teinud ning tõde on see, et sammud sellistes jalanõudes on ikka kelmikalt kerged küll.

PÄIKEST, LILLI JA LIBLIKAID, SÄRAVAT SUVE!

ROMANTILINE ROOSA



Roosat kirjeldatakse kui armastuse värvi. Roosa rahustab meeli, tekitab lootustunnet, vabastab stressist, toetab naiselikkust, lõõgastab vaimu, on väga ilus ja turvaline värv ning igati sobilik nii naiste kui meeste garderoobis ja ka kodus. Heleroosa mõjub maheda ja turvalisena, erkroosa seevastu ergutab ja motiveerib tegutsema. Niisiis - ka voodipesu jaoks ideaalne!





Selle roosades toonides lapimustrilise ja roosilise pesu neljal padjapüüril ei ole nööpe, sissepoole keeratud äärt ega rõngastrukke. Kinnisteks on hoopis paelad, mille kauniteks lehvideks siduda saab ja padi sedasi kenasti püüris püsib.













Kassiisand ja Kassiemand on juba seitse aastat meie toanurgas vaikselt nurru löönud, õmblesin nad ju siis, kui kiisu-igatsus kord peale tuli.







ROMANTIKAT SÜDAMESSE!

KELMIKAD EHTED JA KEVADISED KROONID

Kui me Tiinaga ühel mahlakuu õhtupoolikul Milla vanakraamiäri ukse avasime, oli tuba juba tegusate ning interjööri nautivate daamide sädinat täis. Poe perenaine Maigi ja Jaago talu perenaine Inga tervitasid rõõmsalt tulijaid, laud oli kaetud peene portselaniga ja külalistele pakuti hõrku kooki ning maitsvat jooki. Kui piimavahune kohv (tee või kasemahl) joodud, istusime ümber suure laua ja Inga näpunäidete järgi tegi igaüks meist endale kauni soenguehte. Muidugi jätkus ka juttu kauemaks ning Daamde Õhtult lahkudes oli aeg küll hiline, kuid mõnus elevus tehtust ja nähtust tegi koduteel astutud sammud kelmikalt kergeks.







Õige pea tegin sama õpetuse järgi teisegi soenguehte ja tuleb tunnistada, et neid kandes on natuke daamilikum ja ilusam olla küll.



Nüüd Värvispektrisse.
Roheline on looduse värv ja sümboliseerib viljakust, tärkamist, noorust, kasvu, elujõudu, tarkust ja tasakaalu, on uuenemise, kevade, tervise ja õnne sümbol ning lepitav, rahustav ja värskendav värv.
Seega igati sobilik beebile ning jätkates ehete lainel heegeldasin tillukesed kroonid tillukesele printsile ja printsessile ning mõistagi kaunistasin kroonid pärlite, litrite, paelte, lipsukeste ja sulgedega (pildile püüdsin nii enne kui pärast paelte ja lipsukeste lisamist).

















Täna paistnud päike pani krooni särama.


Kroonide ideed ja ligilähedane muster on siin.



NAUTIGEM ILU ENDA SEES JA ENDA ÜMBER!

MÜSTILINE VIOLETNE

Lilla on minu jaoks müstiline värvitoon ja seda kõigis oma erinevates varjundites. Näen seda müstikat nii mustikates, kui neid tordile kaunistuseks säen, nendega maiustan või kevadel mõne marjaga pühademune võluvaks värvin.





Violetse sügavat salapära näen mõnikord õhtutaevasse vaadates, esimestes kevadistes krookuseõites, kannikestes, lavendlis, mõne kanga kaunis mustris või heegelniidikeras.
Lilla sümboliseerib luksust ja kirge, on tugeva energia, võimu, usu, ilu, loovuse ja inspiratsooni värv.
Just lillades toonides otsustasin teha pisikese pesa valgele pitsäärega pisarapüüdjale. Võtsin õhukese vildilehe, sobivates toonides heegelniidi, mõned pisikesd pärlid ning voltisin vildilehest tasku, tikkisin sämppistes ääred ja heegeldasin pitsiread. Kaunistuseks lummavaid õisi, pärleid ning üks initsiaal tuli taskule ka.








Ja muidugi võib sellesse pessa pista hoopis pabertaskurätikud ja pesa võib julgelt töö- või koolilauale jätta ning käekotti seda pakikest peitma ei pea.










KAUNIST KEVADET JA ILUSAID MÕTTERÄNNAKUID!

AEG LENDAB

Või lendame meie ajas?
Alles see oli, kui õues paukus pakane, õhk silleradas karges külmas ning maad kattis valge, kõrge ja kohev lumevaip (see oli möödunud kuul). Mina tegin siis tule pliidi alla, istusin unistades oma kodu mõnusas köögis ning nautisin kohvi vahukoore ja meega. Pisilinnu pesast leitud helkivate kiilide idee oli Leekpea õpetuse järgi juba teoks tehtud, liblikad lisaks leiutatud ning nüüd säädisin õrnad, pimeduse valgusvihus helendavad ehted oma palitule ja käekotile ilusaks ja tarviliseks kaunistuseks.







Kui esimesed kiilid tulid ühevärviliste pärlitega,




siis edasi läks juba lennukamalt erinevaid pärlikesi ritta sättides, kitsamaid ja laiemaid helkurribasid lõigates ning siis tulidki väikese omaloominguna ka mõned liblikad, kes kõik mulle omal moel meeldivad.








Vahepeal tegi ilmataat kannapöörde ning külm asendus soojaga, lumest sai vihm ning läkiläki ja lumesaapad võis välja minnes asendada vihmavarju ja kummisäärikutega. Nüüd on meil siin, Emajõe Ateenas, küll jälle kaunilt talvine, kuid sõbrapäeval sadanud lumi ning paaril järgmisel päeval paistnud päike lubasid teha lumememme ning õhus on natu-natukene kevade hõngu. Ilus on aga igal ajal ja sedasi arvab ka meie Marssal.




Ja alles see oli, kui meie naabrite perre sündis pisike Kaisa, kellele tervituskingituseks roosaroosilise tekikese, pitsilise põlle ja peaehte heegeldasin ning just nende heegeldistega avasin siin, Isetegijas, oma blogipäeviku. Nüüd on Kaisa kaheksane ja käib juba koolis ning minu käsitöine ajaraamat sai samuti kaheksaseks… aeg lendab ja seda aja lendu või ajas lendu on ju ääretult tore kogeda! Sulaselge rõõm ja rikkus!

Selle heietusega vaatasin korraks tagasi ja lähen uue hooga edasi, üheksandasse blogiaastasse. Aitäh teile külaskäikude ja südantsoojendavate sõnade eest, mille ilusa jäljena siia kirjutanud olete! Kniks, kummardus ja kallistused teile kõigile! PÄIKEST SÜDAMESSE!

VALGED VALLATUSED

Seda, mida ma nüüd tegin, saab küll mänguliseks ning vahvaks nimetada. Ma kasutasin selle põneva tegevuse juures nimelt tainarulli, piparkoogivorme, pitslinikut… ja voolimissavi!
Jaa, just sedasi tegin ka jõulude aegu, aga siis oli mu köögilaual valge savi asemel pruun ja mõnusalt vürtsine piparkoogitainas (pealegi päris ise tehtud!).

Ja nii ma siis rullisin, pitsitasin, vormisin ja voolisin, vahepeal pistsin põske mõne valge shokolaadi trühvli (samuti isetehtud ja ülimaitsva ), kuni ühel hetkel olid mu laual armsad valged pitsimustrilised mõmmikud, linnukesed ja südamed, väike kausike ning natuke suurem vaagen (see on muuseas igati sobilik trühvlite hoidmiseks).




















Nüüd, kui kõik valged pitsilised savikausid ja -kujukesed on oma koha meie kodus leidnud, esitan tehtud voolimistööd jaanuarikuu TK Värvispektrisse.



VALGUST JA VALLATUSI!

PUHAS RÕÕM ÕMBLEMISEST (kolmas osa)

Nüüd lasin end võluda roosilistel riietel. Kõigepealt tegin endale kelmika kleidi,



mille esiosale õmblesin (alles jäänud riideribast) volditud kaunistuse ühes põimitud roosiõiga.





Mõnel eriti edeval hetkel kannan seda roosikleiti ehk roosarosetiliste saabastega.


Kui kleit valmis sai, läksin teise roosiriide juurde.



Valgest, punaste roosidega puuvillasest kangast õmblesin tekikoti, lina ja neli padjapüüri (rõngasrtukkidega).



See riie on efektne. Punaste rooside vahel triibusäbru sees on imearmsad pisikesed valged roosid.









Roosid asendusid mummudega ja rõõmsa õmblusloo lõpetan uhiuue kattega oma töötoa triikimislauale.



Kate on toaga sobivates toonides, pehme fliisist alusriidega ning just üks väike vajalik asi õmblemist ja triikimist armastavale perenaisele.

Kokkuvõtteks: puhas rõõm õmblemisest, mida jagus tervelt kolme blogipostitusse (ja lisaks veel kleit Sügisene Sigrimigri), said minu töödeks Isetegijate õmblemise aastaprojekti 2015 – 2 korda 1-2-3.
Projekti, milles nii paljud tegijad kaasa lõid ja oma võrratuid õmblustöid esitlesid ning möödunud sügisel seda kõike põhjalikumalt vaadates inspireeriski nähtu mind sedavõrd, et otsustasin projektiga liituda ning kaasa lüüa. Ausalt - kõik see, mida nägin, oli lihtsalt niii innustav.



Kui tööd tehtud ja projekti üles tähendatud said, palusin õmblusmasinate hingeelu tundval meistril oma masinapargi üle vaadata ja nüüd pole muud, kui uue hooga vurinal edasi!

RÕÕMU IGAST TÖÖST JA TEOST!

PUHAS RÕÕM ÕMBLEMISEST (teine osa)

Seekord lummasid mind must-valged kangad. Jah, valge, mis sümboliseerib puhtust, veatust, tõde ja süütust ning mis on kerguse, lihtsuse, aususe ja lugupidamise värv ning must, mis on elegantsi, väärikuse ja moodsuse värv ning mis sümboliseerib jõudu, viljakust, tundmatust, salapära, tarkust, rikkust ja sügavust.

Hea tundega südames ja sõrmedes mängisin esmalt lilleriidega, mida oli ühe voodipesu jagu







ning seejärel teise ilusamustrilise riidega, mida oli täpipealt kahe kassi,


poosepilt


peidupilt

ning teise voodipesu jagu.







Siis võtsin kätte ilusa, kerge siidläikega musta kanga ning õmblesin isale täpselt paraja suurusega riidekoti. Täpselt paraja suurusega ses mõttes, et sellesse kotti mahub vabalt A4 suuruses dokumendimapp ja koosolekult või lihtsalt linnast koju minnes armsale abikaasale (ehk minu emmele ) ostetud kommikarp ja lilleõis (vajadusel ka päts leiba ning leivapealset toidupoest).








Nüüd pisike paus ja puhta rõõmuga tehtud õmblustöid jagub blogipäeviku järgmiselegi leheküljele.

PUHAS RÕÕM ÕMBLEMISEST (esimene osa)

Ma olen endistviisi seda meelt, et oma kõige kallimatele õmblen voodipesu ise. Seda ikka seepärast, et usun siiralt sellise pesu erilisse pehmusesse, võlusse ja hea une saladusse. Õmblen neid ju puhta armastuse ja soojusega.
Muidugi lummavad mind kangaste mustrid ning õmblemine ja erinevate riiete kokkusobitamine kulgeb lausa lendleva kerguse ja rõõmuga.









Kui üks komplekt (tekikott, lina ja kaks padjapüüri) on valmis, tuleb teine











ja kolmaski.





Kui kahe esimese komplekti padjapüürid on ühe sissepoole keeratud äärega, siis selle voodipesu püürid on nööpidega



ja mulle nii meeldib, kui päike voodil (ja pesul) mängib.







Minu õmblemise lugu läheb edasi järgmises blogipostituses.


RÕÕMURIKAST JA ÕNNEKÜLLAST ALANUD AASTAT KÕIGILE!

SÜGISENE SIGRIMIGRI

Uue soktoobrikuu sokiprojekti saabumises olin kindel juba möödunud sügisel. Siis soetasingi just selleks puhuks värvilist ja ilusamustrilist pitsriiet. Kui olin kitsukese riideribaga koju jõudnud, ei andnud aga poodi jäänud parajalt suur riidetükk mulle enam hetkekski asu. Sai teine mõtetes üsna ruttu kleidikski õmmeldud. Koos tulema pidavate põlvikutega klappis kogu komplekt mu kujutluspildis sedavõrd kenasti kokku, et peale kibekiiret poeskäiku oli olemas ka kleidikangas.
Nüüd on valmis nii kleit (kapuutsiga, muide ) kui põlvikud – minu selle hooaja hea-tuju-riietus nimega Sügisene Sigrimigri.

















Kleidipitsi muster ja värvid, päeva- ja õhtuvalgus ning erinevad aksessuaarid lubavad loota, et igav seda komplekti kandes juba ei hakka.

VÄRVIRIKAST SÜGIST!