Veel kirikindaid!

Puhja kirikindad, Aino Praakli Kirikindad II raamatust:







Üks punase jopega tuttav noormees soovis kindaid. Kudusin viuhti ühe talvesõrmiku valmis, kui selgus et ikka käpikuid oli mõelnud. Naljaviluks ütlesin, et teen jänestega. Ja-jah! Hea lõõpida aga mismõttes jänestega, kõik jänesemustrid on nii titekad. Hakkasin mina siis kuduma, ise koguaeg nuputades, jätsin lõpuks kinda keskele tühja pinna, et ehk tuleb mõte... No pea täitsa tühi...
Kindad sellised:







Nagu näha on keskel vaid jäneste jäljed



Siin tasub meelde tuletada üks vana lugu. Minu blogis on käimas mõned, kes järgnevat lugu teavad: Umbes viisteist aastat tagasi talvel, kui meie tirts oli nii kolme või poole neljane läksime naabritele külla. Naabri maja tagant läks jõgi ja laps läks jõe kaldale patseerima. Käis oma käike ja järsku tuli õhinal tuppa, et tema nägi kümmet rebast. Et maja juures oli ka paks mets, siis ei üllatanud rebaste nägemine kedagi. Aga, see arv korraga nii palju näha üllatas küll, võinuks arvata, et terve rebaste parv oma maja ümber piiranud. Lapsel silmad särasid. Mõni täiskasvanutest nihkus isegi tagaaknast vargsi välja vaatama. Küsisime ta käest, et kuskohas täpselt siis. Tüdruk võttis riideid ja kumpse jalast ja ise seletas kuidas tema rahulikult kõndis ja kõik kohad olid rebaseid täis, no päris kümmet ei olnud aga kuus-seitse oli küll. Pinnisime ikka seda kohtumispaika, kuni rebaste arv jäi järjest vähemaks. Kolm ja kaks... Lõpuks tuli välja, et kaldal oli hiireurg, mida tõepoolest oli rebane kraapimas käinud aga tirts nägi vaid jälgi... See on üks hirmus armas lugu ja aasime teda selle tookordse ladusa jutu pärast vahel praegugi.
Ma ei tea, kuidas minu lubatud jänestega käpikud nüüd rebaste looga kokku passivad aga üks on ühine - jäljed
Loodan, et kindad saajale meeldivad ja need ikka kasutust leiavad.

Sel nädalalõpul sain mõned poosiminutid fotoaparaati sellelt mehelt:





Marek Kalmus
3x Fitnessi MAAILMAMEISTER.(2002-2005);
4X Fitnessi EUROOPAMREISTER.(2001-2006)