Käsitöölaat, lille tegu, vildidtud seebid

Kõik on oodatud käsitöölaadale 11. detsembril Rae Kultuurikeskusesse:



Nägin poes müügil lilleprossi. Kuna aksessuaare pole kunagi küll, siis sai ka üks sarnane valmis tehtud.
Kõigepealt lõikasin kangast üle viiekümne kroonlehe ja kõrvetasin küünlaleegiga servad:



Seejärel ajasin kroonlehtedest niidi läbi ja õmblesin kokku:



Ümargusele papirõngale peale pandud kangas on krousi veetud ja sellele liimipüstoliga liim peale:



Kroonlehed liimisele alusele ja prossinõel paika:



Valmis oligi:







Eile said mõned seebid kaunistused peale ja karpi päkapikke ootama:

Veel kindaid ja mantlile tikand

Pimeda ilmaga on võimatu pildistada. Isegi valgeid asju. Kinnaste kudumie käib nii möödaminnes, ühed valged mis päeval olid veel pooleli said nüüd õhtuks valmis. Ikka sama muster:





Kinnaste pahupidi pööramine on tüütu töö. Lõbustasin end lõpetuseks ühe pildiga:



Kevadel sai mantel kannatada. Uut sobivat ka kuskilt ei leidnud. Ei oska täpselt kirjeldada, mis juhtus. Kangas hakkas lihtsalt krousi kiskuma. Pressimine ei aidanud - materjal väga tehis... Sirutasin pahupoolelt liimiriidega, läks paremaks aga päris hea ikka polnud. Ostsin niiti ja tikkisin. Nüüd meeldib, saab näha kas tikin kogu mantli.

Kindad ja servad

Tegelikult vastupidi, kõigepealt servad ja alles siis kindad või hoopis muud asjad. Mulle hirmsasti meeldib, kui kinnastel on pööratud serv. Olen sokkide puhul ka sama serva kasutanud. Ja mütsidel samuti. Täna kindaid ja mütse viimistledes kuhjasin servad kokku:



Tuli meelde kunagi kusagil nähtud lill. Kudusin mõned.
Nii käib:

Heegelnõelaga kokku:



Nagu näha moodustub lille äär kaks kokku ja õhksilmast, sama kui kinnastel randme serv.
Peenemast lõngast kujutan sarnaselt kootud lilli näiteks ehtena kaelas või prossina:



Päkkapikkudele mõeldes valmivad praegu pitskindad. Veel pesus ja pressimisel käimata:



Ja ikka ühed kindad koguaeg pooleli kah: