Mummumüts nokata
Tšernobõli siil
Üks barett
Kõrvarõngaste alused
Kott pisihaldjale
Koti sees on vormiks muide üks poiss 
'Üks heegeldatud mütsike
Puuvillane mütsike Ib-le
Mantliga, mille juurde müts sai tehtud
(mantel on kahjuks väike meile kevadeks nüüd...)
Siimu luguOli päikeselene hommik. 12 mai. Väiksed olid lasteaias, suurem koolis ja mina tegin väikest mõnusat iluund. Äkki helises telefon. haarasin selle pihku ja silmitsesin...Ingrid.. Mis siis nüüd lahti, keset koolipäeva oli esimene mõte... Vastasin, järgnes vist oma poole tunni pikkune mangumine,,,
Meil oli olnud juttu, et kui suuremasse korterisse kolime, siis mõtleme kassipoja peale. Hetkel oli käimas kolimine. Ehkki telefon äratas mind minu uues kodus, olid enamus minu asju veel vanas. Ma ei pidanud aega soodsaks, nii ütlesingi manguvale neiule, kes lunis, et võtaksime omale kassikese, kes on jäetud tewma klassiõe maja koridorri. Kuuldes aga kuda kassike kräunus, et ta on ilmselt alles silmad avatud ja et talle söögiks on ette antud hapukoort ja sekka jälle mangumist ja hala sai haledus võidu ja nõustusin kassikese oma koju lubama. Nii tulid kaks tütarlast, õilsal eesmärgil koolitundidest ära lubatud, kräunuv kassike süles meile kiisubeebit tooma. Ma pidin nutma hakkama, kui ma teda nägin, selline väeti ja armetu olemisega kriuksuv ja kräuksuv vaevalt ringipaterdav näugu.
Vaatasin teda ja ei kujutanud täpselt ikka veel ette, millesse ma ennast mässinud olin. Küsimusi oli palju, alates sellest, et kas ta sööb ikka ise, kas ta pissib juba ise... Lisaks polnud mul kodus mitte midagi, mida talle süüa anda, rääkimata liivakastist. Rahustasin teda siis natukene, kui piigad olid kooli tagasi suundunud ning otsustasin siis osturallile minna. Jah vaene kiisuke oli sunnitud minuga ühinema, sest ma ei suutnudraatsinudjulgenud teda üksi koju jätta. Panin ta siis oma kandekotti koos pisikese rätikuga, et tal pehmem ja turvalisem oleks ja asusin teele. Lähimas loomapoes polnud võtta midagi, siirdusin teise ja sealt sain õnneks kõik mis tarvis. Seni kuni mina valikut uudistasin magas kiisuke lastele mõeldud istmel kotist vaid pea väljas... ta oli rahunenud ja tundus, et ka rahul
Hirmud olid asjatud, kiisuke sai hakkama. Ta pole kordagi põrandale pissinud. See, et ta ise pisstud saab selgus kui avastasin ostetud kandekorvist rätikult märja pleki, mis just eriti meeldivalt ei lõhnanud. Antud rätikust lõikasin selle pleki igaksjuhuks välja ja panin kassiliivakasti, et äkki instinktid jms meelitavad siis kiisukese sinna kastile. Aga oh häda, kast oli meie kiisule suur, ehkki kõikse pisem, mis leidsime
. võtsime siis pealmise serva maha ja olime kiisule igati abiks sinna saamisel. Lausa nii abiks olime, et kassil tekkis tunne, et ta mujale ei tohigi minna ja keeras ennast käntsti sinnasamma siruli ja jäi magama...Olles aga söönud ja joonud tuli lõpuks ka see, mis tulema pidi ja sinna õigesse kohta
Söömine oli kah alul naljakas, aga kõht sai silmanähtavalt täis, kõhnast kasasikesest sai jalgadega piusike pallike Kassikonservi õppis sööma nii, et niikui kräu tegi, sai killuke toitu suhu pandud. Tihti juhtus muidugi, et limbsimise ja ampsamise asemel kassike hoopis lutsis läbi hammaste, samal ajal käpakesed masseerisid põrandat või piimakaussi Aga kassike muudkui kosus, kuid nime polnud. hästi nagu aru ka ei saanud, et kas on poiss või tüdruk, aga nagu ikka, emmed teavad
selliseid asju instinktiivselt nii juhtus, et iga päevaga sai kassipojast rohkem Siim, Siiam Siim Õnneks ei vedanud instinktid alt ja me ei pidanud teda ümber ristima hakkama 
Küüsi teritas loomulikult minu uue diivani küljes... mitte et tal selle tarbeks oma kraapimispuud poleks soetatud...
Teadis ja teab väga hästi neid kõige paremaid kohti
magamiseks ja olemiseks ja muidugi sedagi, et kust oleks võimalik äkitse öösel näkrata 
Keegi ei näe, tähelepanu, valmis olla...
hops
nii kuhu ma ennast sisse sätin?
võibolla siiapoole
uups, vahele jäin...
(juulis)
Putukad olid laes
ei anna rahu need sumisejad
Ja natuke värskemat valikut piltidest.
Kui ainult saaks kuskilt lõnga
siis võib kiskjat mängida Mida rohkem villa, seda ahvatlevam lõng 
Ma ei kahetse sugugi, et Siimu oma koju lubasin. Ilmselt oleks ma muidu senini tema pärast muretsenud, et mis tast saanud on. Meil on tal aga tore ja hea olla
Ja ta läheb iga päev järjest nunnumaks. Jah muidugi, miinuspooled on ju mõned ka, narmendav Diivan, kadunud uksetõkked ja pisut kriibitud seina, ning vussis lõngatokid aga see kõik on parandatav (seina vastas kusjuures ei teritatud küüsi, mänguhoos hüpati mööda uksepiitasid üles, selline asi on välditav, kui temaga ise tegeleda ja mängida)Üks aparaadisoe võrdluspilt ka siia lõppu veel.
Muide üksi kodus on ka palju toredam ikka olla, kui keegi sulle vahel küljealla poeb ja nurru lööb