Sai käidud ämma juures maal ja seda kotti nähes kohe pidin tegema omale fotokaga ka pildid sellest (eelmine sai ju moblaga tehtud.
ja sees jälle tasku
ja lõppu lisan oma sellepühapäevased emotsioonid, lihtsalt, mälestuseks endale...
**pühapäev tõi mõtteid**
pühapäevasest poeskäigust sai
vallatu romantika
märja t-särgi konkurss kesk-linna...
vihma kaela saada
ei ole õnneks paanika
kui on puhkepäev.
kui koosolek ei oota, kuhu minna...
kui võid sooje piisku nautida
seistes keset mistahes linna
poolest säärest lombis
mõõta lombi sügavust
ja tunda,
et just selles võlu ongi
et su salkus juustest
niriseb vesi su kehale
nigu jugala jäga
mis tähtsust on teksadel,
olgu nad kuivad või märjad
mis tähtsust on päikesel või vihmal
kui ma saan koos TEMAGA käia ja olla
nii harva, kui see võimalik on,
MINA JA TEMA
paduvihmas, keset rapla linna
käsikäes läbi lompide
uskuge või ei,
aga selles oli oma vallatu romantika
mida ei suutnud rikkuda mitte miski
ei märjad riided ega vihm
ja kõige vähem veel
kollane krõbisev säästuka kilekott
nii hea, on lasta vabaks see vallatu hing oma sees
ja olla MINA ISE
vanus ei loe
kui su sees on pisutki vallatust peidus,
siis tuleb see välja lasta