sibulaplixi asjatamised
kes ma olen, kus ma teen
vanus: 25
mantel ripub ja saapad selle all: lasnakal
tähemärk: vähk
meeldivad
roheline värv, kirjud lehed, vihmasabin, jäätis, soojad sokid, lai lumesadu vaikses talveöös


Minu sõbrad

murphy seadus
kui miski peab untsu minema siis ta ka läheb
ajalugu




sibulaplixi asjatamised
393751x2 silma sibulat tundnud
10 Mai 2008
Sel aastal tuli emadepäev teisiti.

Teisiti tuli see päev meie lasteaiarühmas nimelt. Ei teinud me tavapärast kontserti lasteaia saalis, vaid kutsusime emmed kenasti rühma kohvile ja koogile ja koosmeisterdamisele. Koogid tegid lapsed hommikul teise õpetajaga koos valmis ja õhtul olin mina nö ringijuhendaja ja teine õpetaja sai vanematele infot jagada jne..
Saabudes said emmed kõik kaela kee, mille otsas rippusid pärlid. Mõni emme sai lausa kaks, sest meil on rühmas erivanuselised lapsed ja mitmest perest käib rühmas kaks last.
Järgmisena palusime emmed töölaua taha. Värvidest olid mul varutud põhivärvid-Punane, kollane ja sinine ning roheline.igaksjuhuks lisasin ka omad põhivärvid ja oranzi ning heledama sinise.
Sallitoorikuid jagasime laste arvu järgi, seega sai mõni emme ka kaks salli või siis jagasid sõbralikult, et kaks tütrele ja emmele ei ühtegi näiteks
Koos hakati kõrsi lõikuma, lepiti kokku värvides ja värviti sallid ära. Mõni emme oli kohe eriti elevil ja vahva oli vaadata kui süvenenult tööd tehti.
Sallid kõrtest läbi aetud ja värvitud, asusid emmed kohvile ja sallid jäid kuivama. esimesed tegijad said omad sallid juba õhtul kaasa võtta, aga enamus jäid lasteaia kapile hommikut ootama.
Kooki maitstes selgus küll, et poiste kook oli saanud normist ainult mõned teelusikatäied rohkem soodat aga emmed nosisid ikka omad tükid ära süüa. Mu meelest nii armas ja samas õpetlik. küllap järgmisel korral kooki tehes ollakse tähelepanelikumad, sest nüüd nad teavad, et kui ei kuula ja suvaliselt teha, võib natukene nässu minna
Järgmisel hommikul rühma astudes hakkasid kohe värvilised siidisiilid silma. Suur soov oli hakata kõrsi ära võtma, et tulemusi näha, aga ma suutsin end ikka talitseda ja lapsed said sallid ise lahti nokkida ja mitte ainult nemad. Nimelt varusid mõned emmed järgmisel päeval pisut rohkem aega ja tulid ka rühma tulemust vaatama ja oli mida vaadata. sallid olid I M E L I S E D.
Kõik sallid koos.


ja üks paljudest



ja minul valmisid ka kaks salli


Tagasiside on üritustele hea olnud ja mina jäin rahule päevaga. Isegi väga.

Ilusat emadepäeva kõigile emadele.


Emasüda
Lydia Koidula

Üks paigake siin ilmas on,

kus varjul truudus arm ja õnn;

kõik, mis nii harv siin ilma peal,

on peljupaika leidnud seal.



Kas emasüdant tunned sa?

Nii õrn, nii kindel! Muutmata

ta sinu rõõmust rõõmu näeb,

su õnnetustest osa saab!



Kui inimeste liikuvat

au, kiitust, sõprust tunda saad,

kui kõik sind põlgavad, vihkavad

kui usk ja arm sust langevad-



siis emasüda ilmsiks läeb!

Siis veel üks paik sul üle jääb,

kus nutta julged igal aal:

truu, kindla emarinna naal!



Mõnd kallist südant kaotasin,

mis järel nuttes leinasin,

aeg andis teist mul tagasi:

ei emasüdant- iialgi!

06 Mai 2008
Kui displei ei tööta....


....siis võib valminud mütsist näidata vaid selliseid pilte.




Pole suurem asi, aga väikese pildi ikka saab. Müts ootab veel kaunistust, aga head ideed ei ole


Sild läbi elu


Igaüks meist läheb läbi elu sammudes justkui nähtamatul sillal, mille raam on meile ette antud ja meie, liikudes selle silla ühest otsast teise, kujundame seda. Raamiks nimetaksin ma siinkohal elu ettemääratust, sest iga inimene areneb sünnist kuni ajani, mil surm ta endaga viib. Me ju hakkame haarama, keerama, istuma, käima rääkima jne. Suure osa sillast kujundavad ka meie vanemad. Olles eeskujuks ja suunajaks meie maailmavaadete väljakujunemisel, andes meile edasi omad väärtused ja hinnangud elule. Meie saame valida, kas järgida neid või teha
risti-vastupidi.
Minu sild on üsna suures osas kivine, mullane ja villane. Kivise ja mullase poole loodan lähiaastatel kenasti jõuda. Kiviseks ja mullaseks nimetan siinkohal oma tulevast kodu-maja, aed, paekividest kiviktaimla ja õueteed, muld millesse lillesibulaid pista ja kirsipuid istutada. Mulla peal on loomulikult muru. Ahh, kui saaks juba joosta oma aias paljajalu pehmel murul ja veesõda mängida...
Villane on aga see osa, mis on mind koguaeg saatnud, ehk käsitöö. Ei, ma ei ole käsitööliste klannist. Vähesed minu ümber tegid asju ise. Aga vahel piisabki ju ainsast inimesest sinu lähedal, et nakatuda käsitööpisikusse.
Mäletan ennast laua ääres uudistamas, pilk vaevalt ulatumas üle laua serva. Laual seisis pruun lillemustriga kaunistatud agregaat, mis tegi kummalist häält ja mille alt ema väikesi kummalisi riidetükke läbi lasi. Neist riidetükkidest said mulle uued sussid. Pealt sinised ja seestpoolt punased ja punane kant oli ka servades. Mitte kellelgi ei ole nii ilusaid susse olnud-mu ema lihtsalt tegi sellised ainult mulle.

Mäletan ennast emalt heegelkonksu lunivat. Ema oli tulnud töölt. Terve öö oli ta aidanud laudas üht pisikest vasikat ilmale tulla, valvanud vissimuude und ja kohendanud asemeid. Nüüd istus ta kušetil väsinud näoga ja mina muudkui lunisin, et palun anna mulle natuke lõnga ja heegelnõel, ma tahan heegeldada. Lõpuks andis ema järele. Selgus, et ega see konksuga lõnga taga ajamine nii lihtne ei olegi. Tüki aega üritasin ema juhendeid hoolikalt täita, aga välja ei tulnud miskit. Lõpuks andsin alla ja jooksin õue mängima. See oli ésimene ja viimane kord, kui ma ise vabatahtlikult seda konksu oma kätte saada tahtsin. (no mitte päris alatiseks viimane) Lõngakerasid tahtsin muul ajal ka, sest lõngaga sai siduda asju kokku ja kinni jne.

Esimese klassi karnevalil olid minul kõige ilusamad riided. Ma olin punamütsike. Kandsin ema õmmeldud punast mütsi ja pisikese lillemustriga tumesinist seelikut. Mul oli must vest, valge pluus ja seeliku peal oli pisikene pitsidega kaunistatud põlleke.

Tuli uus kool ja neljas klass. Kavas olid muude meisterduste kõrval ka liniku tikkimine ja salli kudumine. Seda kõike pidid tegema kõik klassi lapsed. Kõik 10 poissi ja 2 tüdrukut. Ilmselt arvate nüüd et lihtne eks, tüdrukud teevad siuhti asja valmis ja aitavad poisid järele. Tegelikult oli aga nii, et minu ristpistega tikitud linikuke oleks ilmselt senimaani pooleli, kui klassivend Heiki poleks seda valmis tikkinud ja sallikudumises jäin ma suvetööle. Õpetaja ei pahandanud ega midagi, aga palus sügiseks omale valmis salli ettenäitamiseks viia.
Selsamal aastal sai klassiga sügisel käidud pirita rannas ja korjatud sealt väikesi merekarpe. Nende karpidega kaunistasime me lillevaase. Võtsime ühe purgi, katsime selle vana plastiliiniga ja surusime karbid plastiliini sisse. Õpetaja lakkis kõik vaasid üle ja kuumutas ahjus laki kinni. Kinkisin selle vaasi koos eelpool mainitud linikuga oma vana-vanaemale mammale. mäletan selgesti kui ma seda pakikest paberisse keerasin. Sai nagu suur komm. Mamma elas kopli tänaval ühes pisikeses korteris. Külalisi oli sünnipäeval palju, sest tegu oli juubeliga. Kui ma ei eksi, siis sai sel aastal mammal täis 85 eluaastat. Igatahes seal ma siis istusin mamma pisikeses köögis mamma põlvel ja lugesin talle "vanaema helde lahket" ja ulatasin talle omatehtud nutsukese. Mammal, nagu mammadel sellistel puhkudel ikka, olid silmad vees.
Aga salliga jäin ma hätta. Ema polnud ka nõus seda minu eest kuduma. Ütles, et tema minu kooliasju ära ei tee. Mul olla omal käed ja parajalt mõistust, et vajalikud asjad ära teha. Nii ma siis pusisingi reakaupa.
Ühel päeval saabus aga väljapääs. Teismeline plika Maarika, kes tuli meite lauta suvist rahakopikat teenima. Nimelt käis ta lehmakarjas. Kuna mind väikest plikatatti vend alati omale sappa ei tahtnud, siis lubati mind vahel Maarikale koplisse seltsi. Nii juhtuski, et Maarika sai minult ülesande minu salli kududa. Kuduski hoolega.
Siis aga tuli päev, kui ema pidi Maarikat asendama. Maarika kapist elektrikarjusele tiksutit võttes avastas ta muidugi ka minu pettuse. Rohelise salli, mis oli juba peaaegu valmis kootud.
Sel päeval kuulsin ma esimsest korda sõna keerdsilmus ja sain esimest korda tunda, mis tähendab harutamine. Sügisel kooli minnes polnud mul aga ikka salli, mida esitada.
Uuel õppeaastal hakkas aga käsitöö kuidagi iseenesest minema. Sai valmis tehtud üks soonikkoes hall sall, otstes kollased triibud. Said valmis minu esimesed sokid-hullud ohukolmnurgad oleks saanud kui oleks punasega vajalikud elemendid joonistanud.
Veel sai tehtud sõbranna beebinukule ja ka sõbrannale kindad ja sokid. Samuti hallid kollaste triipudega. Nukk sai lisaks veel mütsi ka. Kui beebinuku kinnastele tegin lõpetuse nagu kord ja kohus, siis sõbranna omad said lõpetatud sokinina moodi ümaralt. Sokid sai omale ka noorem õde, needsamad mida kudusin haiglas, siis kui mulle sai osaks kududa sokikannad 93 aastase memme kootud sokkidesse.
Kui heegelvõtted selgeks sain, siis üsna pea tegin vanaemalt saadud liniku järgi tervelt 6 samasugust. (esimene nö pildi järgi tegemine) kandilisi asju servast serva teha ei meeldinud, kippusid lainetama. silmad kadusid ja jälle tulid.
Kui ma 7 klassi oma kodukooli tagasi tulin, siis pidin vaeva nägema, et käsitööõpetajale selgeks teha, et ma teen oma käsitööd ise. Ka ema käis seda talle selgitamas. Õpetaja oli aga jätkuvalt veendunud, et minu tööd teeb ära ema. Ema oli koolis oma tegemistega tuntud. Kui venna klass tantsupeol käis, siis oli just meie ema see, kes poole klassi rahvariided valmis tegi.
Lõpuks pani õpetaja mind proovile. Andis mulle tunni algul ülesande ja jälgis mind ja tunni lõpus kontrollis. Talle sai ilmseks, et ma sain oma töö üsna ruttu tehtud ja aitasin ka klassikaaslasi. Vabandama ta muidui ei hakanud. Küll, aga hakkaski mulle plaanipäraste asjade kõrvale muid ülesandeid sokutama. Nii valmisid ühed armsad pajalapid näiteks.
Kui pitssalli kuduma hakkasime, otsustasin mina, et mis piklik sall, õlarätti tahan. Ilutegijast valisin välja omale mustri ja siis alles jant algas. Õpetaja ei saanud mitte aru, kuidas sellest kolmnurkne sall tuleb. Saladuskatte all või teile öelda, et kudumist alustasin ülevalt kekselt nagu seda paljude rättide puhul tänapäeval tehakse. Minu vaidlus õpetajaga viis sinnamaani, et ajasin sallisse kolm paari ringvardaid, et saaks selle laiali laotada ja talle asja selgeks teha.
Mu esimesed mustriga käpikud-oi nad olid ilusad rohelise ja punase kirjud.
Öösärki keeldusin tegemast õpetaja antud lõike järgi. Tegin satside ja passega. Õpetaja kiitis, et mu öösärgil on niipalju juppe, et isegi tema ei oska neid kokku sobitada.
Pluusi õmmeldes ei saanud ka lihtsama variandiga piirduda. Valisin pluusi, milles olid kolmnurksed heegelmotiivid. Assa kurat milline reaktsioon õpetajalt jälle. Vesti kudumise asemel kudusin kaks kampsunit. Mõlemad nooremale õele. üks oli roheline pitskoes kampsun ema värvitud maavillasest lõngast. Teise kudusin Estvikingist. sel ajal meie majapidamises esimene nn poelõng. Käitus ettearvamatult. Kudusin väikese varuga kampsuni beebiõele, sai aga kampsun esimeses klassis käivale.

Kui nabapluuside aeg saabus, siis mina tegin selle omale ise. Põhivärv oli kollane, põhimotiiv oli vanaemaruut ja põhimaterjaliks olid ema sokinõelumise niidid. Hiljem sain vennalt ühe musta särgi, millelt jupi maha võtsin ning sain veel ühe nabasärgi. Selle särgi peal kandmiseks heegeldasin ühel ööl enne kooli omale ploomipunase fileevesti. Ees oli südame kujutis ja all tolknesid narmad-põltsamaa linnas täielik pilgupüüdja.
Esimese effektlõngast kampsuni kudusin vanast kaltsukakampsunist. Oi oli jube seda pehmet ja karvast üles harutada, aga hakkama sain. Mustvalge kampsun sai kui jupike malelaua nurgast.
Siis tuli aga kirju hullus. just sellise ebakorrektse triibu juti jne hullus. Sai majapidamise kõikvõimalikke lõngajääke, aga ka ema tuttuusi õmblusniite kokku keritud ja suht jämeda heegelnõelaga omale suur lötakas kampsun tehtud. Lõige täielik omalooming. Oma tegemiste kohta sain kommentaare ala nii vinge, aga ma ei julgeks sellist kanda.

Vahepeal tuli käsitöösse paus. Ajad olid keerulised. Vaja oli tööl käia ja rase olla ja. Siis tuli muidugi avastus, et beebile võiks miskit kududa või heegeldada. Saigi kuskilt oma uude koju vardad soetatud ja kõik oma kampsunid üles harutatud, et lõnga saaks. Hakkasin heegeldama siksakmustrilist beebikombekat. Ilus sai, aga selga panna eriti tihti ei saanud. Beebiga koju saanud hakkasin siis ükshommik vaatamata sellele, et liikumine sutsu vaevaline oli ennast õue sättima. Kuna aga ilm oli tuuline, siis oli õhuke trikotaazmüts liiga õhuke pähe panna ja muud mul polnudki. Võtsin siis vardad pihku ja kudusin. Kuna istumine oli keerulisemgi, kui kõndimine, siis kudusin püstijalu. Valmis sai puuvillane sokikanna põhimõttel kootud müts. Nö kanna nurkadesse panin veel tutid ka ja esimene õueskäik võis alata. (Minu ema muide kudus mulle minu kodusolemise esimesel ööl kombeka, et mind järgmine päev sellega õue viia)
Nüüd sai alguse ka teistele tegemise ja kinkimise aeg taas. Töökaaslastele sai tehtud paar suvemütsi ja paar mobiilikotti ja siis veel üks talvemüts ja. Omale kudusin ka sooja talvemütsi. Kirju ja palmikutega ja palmikutest said edasi palmikuks punutud paelad. Ilus oli ja soe oli ja kellelegi meeldis veel, sest kui saapaid proovides mütsi pingile panin, siis kadus see sealt selle hetkega kui mina saapa lukke kinni tõmbasin küürutades. :S

Esimese kaelusmütsi kudusin piigale kui ta oli 1,5 aastane. See oli eelpoolmainitud malekampsuni lõnga kolmas elu. Tegin selle siis valgest effektlõngast. Ja see oli ka minu esimene loomamüts-kassimüts kui täpsem olla.
Kui poiss sündima hakkas, sai talle tehtud mesimummikombekas ja kampsun ja papukesed. Kampsun sai tehtud eelmisest lapsest alles jäänud beebipluusi järgi ja sai nii tilluke, et 4600 kaaluvale ja 58 cm pikkusele poisslapsele selga ei mahtunudki. Papud olid ka väiksed. Nagu ka kõigepisemad beebimähkmed, mida olin varunud kaks suurt pakki.

Üks tuttav tellis minult mu mummikombekat nähes mummimötsi. Soov oli, et oleks kaelusmüts. Mütsi üle andes sain talt idee jänkumütsiks. Jänesemütse sai talvejooksul oma 10-11 tehtud. Kevadepoole tegin paar kübarat ja soni ja...

Ja siis, peale seda , kui ma olin kolinud ja olnud kuukese ilma netita ja siis selle uuesti saanud, pani kriuks2 mulle msnis lingi, et vaata mis see on, nii lahe koht. Sinine link viis www.isetegija.net lehele. Blogi sai ka tehtud suuresti kriuksu õhutamisel ja siin ma siis nüüd asjatan teie seltsis.
Oma osa sillast läbi elu, moodustavad ka unistused ja hirmud.
Minu villasemate unistuste seal ootab vapraalt oma kohta kootud mantel ja üks suur suur ilus voodikate või miks ka mite mitu.

Kui noorem olin, siis kartsin, et miski läheb vussi ja tuleb harutada. Natukene olen kartnud oma tehtud asjadega käia, et äkki hakatakse norima, aga sellest olen alati võitu saanud ja käinud pea püsti.
Kui keegi miskit tellib, siis on alati hirm, et kas ikka meeldib ja äkki ta ei julge öelda, et ei meeldi ja varjab seda minu eest.
Vahel kardan, et kui mõtlen miskit välja ja ütlen ka, et minu idee, siis tuleb keegi ja teatab, et valetaja,käisid kuskil poes kopeerimas või netist võtsid või hoopis, aga ka sellest hirmust saab üle. Õmmeldud asjade puhul on millegipärast pidevalt laguemise hirm. Et kotil põhi ei kanna vms.

04 Mai 2008
Tähtis päev.

Tütarlaps istub haigla puhketoas ja koob sokki. Ühe on ta parasjagu valmis saanud ja jupike vaja veel teisest teha. Sokid lähevad jõulukingiks väikesele õele.
Haigla puhketuppa astub memmeke, kes on haiglas oma väikese lapse-lapse lapsega. Põnn on jäänud unne ja memmeke kasutab võimalust uudiseid vaadata. Kohe sisenedes märkab ta kuduvat tütarlast ja jääb teda jälgima.
Ta kõnetab tüdrukut. "Kas ma tohiksin seda vaadata"? ja viitab tüdruku ees laual lebavale sokile. Saanud jaatava vastuse keerutab ta sokki nii ja naapidi ja kiidab. Eriti hoolega silmitseb ta kanda. "Mina nii kenasti kanda kududa ei oska. 93 aasta jooksul näe, ei ole suutnud korralikku kanda kuduma õppida".
Memmeke lahkub sussi sahisedes ning tuleb hetk hiljem tanasi, ning palub tütarlast, et too ka tema kootavatele sokkidele sellise kanna teeks, et väikemehel sokid jalas püsiks . Tütarlaps kahtleb hetke, kuid siiski nõustub. Neid sokikandu koob tütarlaps erilise hoole ja värisevate kätega. Mitte igapäev ei tule ette, et 11 aastane koob 93 aastase tööst jupikese, sest "oskab seda paremini".
See 11 aastane tütarlaps olin mina ise ja ehkki ma tean ju ja teadsin siis ka, et ilmas on palju neid memmesidki, kes absoluutselt sokki kududa ei oska, olen ma siiski uhke, et olen kudunud sokikannad selle memmekese tehtud sokkidesse

Mälestusi ja sillakesi lapsepõlve ja tänapäeva vahel on nii palju, kui vaid mõtlema hakata. Hetkel noppisin selle aegade tagant välja.




Link