Pisitütar külmetub meil väga kergesti. Õueskäimiseks olen talle alati villased sokid saabaste sisse pannud. Nüüd aga üks eelmisel aastal kootud sokk kadunud. Müstika, no pole kusagil. Ega midagi, tuli uued kududa.
Põlva Kaubamajast sain kiiruga ühe toki sokilõnga haarata (kiire oli, tahtsima bussi peale jõuda , et mitte sopa sees koju kõndida ja veel haigemaks jääda). Lõngavöö on pisitütar kusagile ära kaotanud, juhul kui leian, lisan nime.
Kahest võimalikust tokist oli see plikalikumate värvidega. Pisitütar pirtsutas küll algul, et sinine ja poistekas, kuid pani ikka jalga ja hüüdis- oi, kui soojad!
Sokilõngade puhul meeldibki mulle see, et lõng on piisavalt peenike, millest kududes ei saa jäigad- paksud sokid. Kuid samas on lõng väga vastupidav kulumisele.

Mõni klõps ka. Tütar on meil püsimatu, raske on teda pildistada. Sokid kootud lapse jala järgi- tal jalad sellised pikad-peened, sokid niisiis ka.
Omale teadmiseks, et vardal oli 14 silma, vardad olid peenikesed, metallist, need "veneaegsed" õiged sukavardad. Suurus teadmata, kuna mul nii peenikeste varraste mõõtjat kodus polegi.





Nüüd võib laps jälle õue möllama minna- jalad on soojas.