Vanem tütar soovis kiiresti pajakindaid. Tema, kes ta muigab alati mu pajakinnaste- õmblemise üle, soovis nüüd ise, et ma need õmbleksin. Päris huvitav.
Enne kokkuõmblemist nägi kogu kupatus välja selline:


Kihid laotud siis altpoolt üles loetuna: vatiin 1x, põhikangas 2x, paremad pooled vastamisi, seejärel veelkord vatiin 1x ja vooder, paremad pooled vastamisi, 2x. Lõige joonistada voodrile, õmmelda kokku ja alles seejärel välja lõigata. Pöörata ümber, siluda kaared seestpoolt, võtta kinnas lahti nii, et vooder jääb ilusasti sisse, kantida. Nii jääb kinnas ka seestpoolt korralik, ilma õmblusteta.
Sedasorti kokkuõmblemist õpetas Pireparm ja see mu üks lemmikmooduseid kinnaste õmblemisel. Õmblen neid vaheldumisi Ossu õpetatud kinnastega. Nii, kuidas parajasti tuju on ja materjali jagub.

Näppu jäi selline tumepruun lilledega kangas, sellest sai pealmine pool.







Peopesapoolsel osal sai jälle kasutatud vanade tööpükste materjali, musta.



Riputusaasad õmblen alati piisavalt pikad, sest poekinnastel on need nii väikesed, et näiteks kapinupu külge pole võimalik kindaid riputada.

Voodri õmblesin mingist vanast veneaegsest kummalise lõikega pluusist, mis oli liiga pude, et seda kusagil väljaspool kasutada, kuid värv on ju ilus ja kangas oli voodriks mõnus, pehme.



Olen poes huvi pärast paljusid pajakindaid proovinud ja enamus on ikka väga ebamugava lõikega, mõned ka ebaloomulikult pika pöidla ja lühikese labaosaga. Need kindad on küll käes mugavad. Tütar jäi rahule.