Sain Petsukeselt kingituse. Selle kauni
padjapüüri.
Meil nüüd postkontor toidukauplusega ühes hoones ja toidukaupa ostmast tulles viipas tuttav postitöötaja mind näpuga enda poole ja ütles, et mulle on pakk. Imestasin- mulle? Pole nagu küll kusagilt midagi tellinud, et mis pakk siis? Kui pakk käes ja saatja nime nägin, muigasin, et aa, Petsuke. Pakki avades vaataski vastu seesama imekena padjakate ja karbitäis minu lemmikkomme. Suured-suured tänud Sulle, kulla Pets! See oli tunduvalt enam, kui ma oleks oodanud ja ausaltöeldes ka lootnud saada. Minupoolne teene oli ju imepisike. Aga see pakk tekitas sees nii hea tunde! Nüüd vaja veel aeg leida ja sellele sobiv padi sisse õmmelda. Minu lemmikvärv ja minu lemmikokolaad- mis sa hing veel oskad tahta! Pildi teen ehk siis, kui padi püüril sees, Petsukesel on nii ilusad pildid tehtud.
Aega vähe, kogu aeg on nii kiire- tööl, aina tööl ja vabal ajal olen nii väsinud, et tahaks aiva magada.
Midagi olen ikka vahepeal teinud ka.
Õmblesin valmis teise sarnase tulbikoti. Voodri taga asi vaid seisiski. Õmblesin esimesel korral veidi valesti kokku ja isu läks üle.
Kahed sangad jälle. Seekord lühikesed ikka lühemad, nii nagu peab.
Sees samasugune vooder, nagu eelmisel kotil ja kaks taskut ka pudipadi tarvis.
Otsustasin, et jäädvustan ka kevadel Käsitööpäeval tehtud setu pitsiga helkuri. Ongi juba pisut karvaseks kantud.
Elutuppa õmblesin uued kardinad. Punased on linased- Kreenholmi lõpumüügilt soodsalt hangitud kangast õmmeldud. Enne õmblemist leotasin kangast kuumas vees, et kokku tõmbaks ja näha värvikindlust. Kokku tõmbas 6 meetri kohta ca. 0,5 meetrit ja värvi andis ka, kuigi mitte kõige hullemini. Jupike kangast jäi alles, nii poolemetrine tükike.
Valge kardin vuaalkangast õmmeldud. Ma tahan, et aknad oleks vabad, mitte üleni kardinaga kaetud, niisiis sellina variant mulle sobivaim.
Häid pilte ma veel teha ei jõudnudki. Siin välguga ja välguta variandid.
Mulle kohutavalt meeldib linase kanga struktuur.
Ja lihtsalt statistika mõttes- õmblesin ühe tuunika suurusele 145 ümber suurusele 100. Käised otsast ja lühemaks, kaelaauk väiksemaks, rindkereosa kitsamaks. Alumine äär ja käiseotsad jäid puutumata.
Pilt pole kõige parem, sest lapsel vaja kogu aeg eputada.
Kaelus oleks tegelikult võinud vähe suurem jääda siiski. Aga nüüd on lapsel ilus kleit-tuunika.
Niipalju siis tänaseks. Üks väike tegemine tahab veel näitamist. Kuid sellest mõni teine kord, täna vaja ära magama minna, homme pikk tööpäev.
