See oli juba ammu, 5. detsembril, kui põlvakad said kokku, et valmistada pärlitest ingleid, küünlarosette ja lumehelbeid. Teiste põlvakate blogides on see teema ammu kajastatud, seega väga pikalt püüan mitte jutustada.

Esimene (ja seni ainus) pärliingel sai selline.



Küünlarosette tegin hiljem kodus 2 tk kingituseks, kuid pildistada ei jõudnud ja lumehelbekest pusisin ka, kuid es tulõ vällä.

Väike tütreke oli ka kaasas, talle meeldis seal väga. Järgmistel päevadel nõudis minult kogu aeg, et lähme tädide juurde, lähme tädide juurde!

Siin ta mängib.



Siin näha meie seltskonna pärleid täis laud.



Kokkusaamisel osalesid ka võrukad, kes kinkisid sellise ilusa kompositsiooni



Pireparm oli aga õmmelnud sellise vapustava lapiteki. No on alles ilus töö! Vaadake ja imetlege! Tegelikkuses on see palju-palju ilusam! Selles mõttes et pildilt ei paista kogu hiilgus välja kahjuks.



Igaüks tõi kaasa midagi suupärast. Meie jõululaud sai päris uhke.



Siia lisandus veelgi maitsvat ja kõvasti mandariine.

Mina omalt poolt viisin Soolase Ampsu Heeringast Väikese Vitamiiniga.



Selleks kulus 1 vormileib
400 gr heeringafileed
1 karp sulatatud juustu (või toorjuustu)

Peale rohelist sibulat ja astelpaju marju- need ongi need vitamiinid!

Leival koorikud eemaldada. Heeringas köögikombainis purustada, lisada juust, lasta veel köögikombainil käia, kuni segu muutub ühtlaseks ja seejärel määrida segu leibadele. Leivad lõigata kolmnurkseteks, asetada salatilehtedega vooderdatud kandikule, puistata üle hakitud rohelise sibulaga ja kõige tipuks väike marjake igale võileivakolmnurgale.
Üldjuhul söövad ka need, kes muidu väga heeringast lugu ei pea.

Väga-väga lahe päev oli!


Jõuludeks valmistasin kinkimiseks mõned mõmmikesed, millede tegemisõpetust olen netis ennegi kohanud, kuid lõpliku tõuke andis Lena3 blogist leitud karukeste õpetus.Oh, oleks ma seda juba varem katsetanud! Nii nunnud karud! Käed-jalad punusin ühe agregaadiga, mida ma pole veel pildistada jõudnud, kuid mille ostsin kunagi kaltsukast mõttega, et ehk läheb kunagi vaja. (8 aastat tagasi, kusjuures. Muig.)

Siin esimesed 3 valmimise järjekorras, vaadates vasakult paremale.



Kolmas sai kõige nunnum.



Teine karu sai tehtud paksemast lõngast, seega sai ka pea hiiglaslik. Ja üleüldse-paha oli sellest lõngast ka jäsemeid punuda. Aga kahjuks mul polnud kodus väga pruuni lõnga valida. Kehvad varud, sest pruun pole just mu lemmikvärv.

Ja pisitütrele tegin ka päkapiku, milliseid eelmistes postitusteski nähtud. Kuid seekord karusnahast tukaga, kuna mul õnnestus jupike karusnahka kodust üles leida. Päris nunnu sai selline karvatukk.



Suurusevõrdluseks kuuseokstel istumas koos karudega.



Kuna meil korteris oli nende külmade ilmadega ikka väga külm (enne akende vahetust), siis kudusin kiirelt pisitütrele paksud soojad sussid. Ei mingit ilotamist, lihtsalt ja kiirelt. Pilt pole kõige parem, sest modell polnud nõus poseerima.



Sellel pildil koos isale kootud samalaadsete sussidega.



Ja siin sussid üksinda.



Sussid 100% lõngajääkide kasutamine, sellest tingituna ka sussidel punanina.

Ja mehele kudusin kalalkäimiseks paksud kahekordsest villasest lõngast sokid. Kanna-ja tallatugevduseks kasutasin seda vene-ajast pärit nailonlõnga, teate küll, seda venivat. Mujale ta ei kõlba, kui tugevduseks. Aga tugevduseks on ta just ideaalne. Saab varsti otsa, ei tea, kust küll sellist juurde peaks tänapäeval saama?



Lõngad pärit kõik vanadest varudest, seega nimedki teadmata.

Selline pisike postitus siis.

Asju olen valmistanud veel, kuid, nagu ikka, pildid tegemata või mõni ese viimistlemata. Nii minu moodi