Ma olen alati olnud suurte käe/õlakottida austaja. Mõnus ju, kogu elamine kaasas (sest nii, kui kotist midagi ebavajalikuna tunduvat välja tõstad, läheb seda kohe vaja) ja mahutab palju.
Kuid on ette tulnud ka olukordi, kus suure koti kaasatarimine on ebavajalik/ebamugav.
Vajadustest lähtuvalt õmblesin ühe väikese üleõla-koti, millesse mahub rahakott, mobiiltelefon, võtmed ja taskurätipakk. Ka väike poekott kokkuvoldituna või siis isegi väike fotoaparaat.

Siinkohal tänud Kajale, kes mulle sellise kauni kanga hankis. Lehva!

Koti sanga pikkus reguleeritav.





Lukukelgu otsa panin ripatsi, et oleks lukku mugavam avada.



Kott tugevdatud triigitud vatiiniga, nagu mul ikka kombeks.



Sissevaade. Voodriks panin linase helerohelise kanga. Teistkordselt siiski ei paneks, liiga pehme ja elastne. Kantisin seestpoolt roosa puuvillase iselõigatud kandiga.



Siin näha veidi paremini see kaunis kangas. Sellist on veel tumepruunil, sinisel ja punasel taustal. Mustal taustal kangas sobis paljude riietega kenasti kokku, seetõttu valisingi kotivalmistamiseks selle. Kangast kulus peaaegu pool meetrit, väike jupp jäi üle ka.



Igapäevaselt ma sellist kotti muidugi kasutada ei viitsiks, liiga palju jahmerdamist. Kui võtmeid vaja, võta rahakott kõigepealt välja, kui rahakotti soovid tagasi kotti panna, õngitse võtmed ja muu kraam kõigepealt välja, et kott ära mahuks jne. Ma olen mugav inimene- kõik peab kergesti käsitletav olema. Kuid on olukordi, kus see kott on hädavajalik. Sellistel puhkudel siis kasutangi