Pärast selle koti õmblemist jäi süda nagu veidi kripeldama. Ei tundunud see kott just päris minu oma olevat. Tahtsin midagi muud. Kasutatud riiete poest sain palaka musta velvetit- sentide eest. Ikka selle mõttega ostetud, et ehk saab uue ilusama koti.
Võtsin siis eile ennast kätte ja hakkasin õmblema.
Ainult must kott tundus sünge. Kaalusin erinevaid variante, küll mõtlesin aplitseerimise peale, küll lillede esiküljele lisamisele. Lõpuks leidsin mustade lilledega kaangatüki. Lõpuks saigi see mustale velvetile õmmeldud, punane pits särtsu andmiseks äärtesse.
Päris sama tehnikat ei kasutanud, idee sain sellelt lehelt parempoolset ülemist kotti vaadates. Sarnaseid pinaleid olen juba kunagi õmmelnud, miks siis mitte seekord käekott?





Voodrile õmblesin taskuteks teksatagataskud- lihtsalt jäid näppu, kuna kaalusin esialgu ka teksadest õmblemist. Mõlemale poole üks.



Voodriks üks naljakas kangas, millest midagi eriti asjalikku teha pole siiamaani mõistnud. Saab kuidagi ära kasutada.

Nii koti välimine osa kui vooder õmmeldud tugevdusele, st. sees topelttugevdused (pealisriidel triigitud vatiin ja voodril kurnariie). Seda ikka selleks, et kott hoiaks normaalset kuju. Tänu topelttugevdustele seisab hästi ka täiesti tühjalt. Jäin selle kotiga seekord väga rahule- värv, kuju, tugevus. Riidetüki suurus enne kokkuõmblemist 59x48.

No ja kui kott juba on, siis tahtsin siiski ka sobivat kosmeetikakotikest.
Kuna mustade lilledaga kangast jäi järgi väga väike tükk, võtsin samalaadse punaste lilledega kanga. (Hiljem leidsin küll mustalillelise kanga ka üles, sest, nagu selgus, oli kangas jalad alla võtnud ja jalutama läinud- pisitütre kaasabil).

Kosmeetikakott sai selline. Riidetükk enne kokkuõmblemist 26x32 cm.



Mahutab parajalt asju.



Õmblused ka kantisin seestpoolt korralikult ära- kuigi oleks võinud ka lihtsalt üle siksakitada. Seestpoolt näeb välja selline.



Musta velvetit jäi veel järgi. Ja tegelikult tellis tütar omale sarnase kosmeetikakoti ka juba- olevat hirmsasti tarvis. Näis, millal aega leiab.