Juba sügisel õmblesin tütre soovil kott-tooli ja samast kangast diivanile padjad. Mööblikanga valisid tulevased omanikud ise välja, Abakhanist.
Padjad läksid kohe kasutusse (suurus oli vist 45x45, kui õigesti mäletan). Patjadel on sees sisupadi täidisega, pruunist mööbliriidest katted on lukuga avatavad-suletavad ja seega pesuks eemaldatavad.



Kott-tool seisis tänini sisutult, kuna uued omanikud ei leidnud piisavalt sobiliku hinna- ja kogusega graanuleid kusagilt. Nüüd siis graanulid ostetud ja ka sisuks pandud. Olid päris palju katsetanud- lisanud ja eemaldanud seda sisu, et ikka mugav oleks. Tagavaraks (kokkuvajumisejagu) jäi veel alles ka.
Kott-tooli lõike leidis tütar mingist vanemast Nipiraamatust (kus muidugi olid veidi valed mõõdud antud, pidime ise ümberarvutusi tegema). Toolil sees voodilinadest õmmeldud lukuga suletav sisu, mille sisse käivad penoplastigraanulid, selle ümber teine kiht ehk siis mööbliriidest samuti lukuga suletav-avatav kate.



Istumisalusena näeb välja sedasi. Ise pole istunud, ei tea, kas sai ikka mugav.



Pildil noormehe jalas olevad sussid ka minu õmmeldud. Peaaegu aasta tagasi talle sünnipäevaks. Jäidki jäädvustamata toona

Pildid tehtud tütrel telefoniga, seega kvaliteet pole kõige parem, kuid mingi ülevaate annab ikka. Mina ei satu niipea neile külla ja pealegi- meie digikas läks katki! Ja pole veel niipea lootust uut asemele saada kahjuks

Lapitehnikas tekikott.
Lõpetasin lapitehnikas tekikoti, mille tegemist alustasin u. 2 aastat tagasi. Esialgu plaanisin selle kinkida mehele pulma-aastapäevaks, siis sünnipäevaks, siis järgmiseks pulma-aastapäevaks. Nüüd mõtlesin, et uut sünnipäeva ootama ei hakka, õmblesin sõbrapäevaks valmis.

Kui õigesti mäletan, siis lapid said lõigatud 32x32, äärmised 1 cm. suuremad ühest servast ja alumised-ülemised sentimeeter suuremas kahest servast. No tegelikult poleks vaja olnud nii keeruliseks asja ajada, vabalt oleks võinud kõik tükid ühesuurused lõigata.





Koolitööks oli tarvis kududa sokid. Mina kudusin Leedu villasest lõngast Teksrena 100gr. 350 m. varrastega 1,75 (need olid hetkel olemasolevad vardad, mida mul juhtus ka 2 paari olema; 1,5 oli vaid üks paar, kuid mulle meeldib kahte sokki korraga kududa, siis on lootust, et sokid saavad ühesugused).

Sokid kootud lapsele, 66 silmusega ringil. Muster raamatust A. Praakli, Eesti sokikirjad ilma laande laiali, Elmatar 2010, lk. 139, Karksi .
Mina kudusin originaalist veidi erinevate värvidega ja lisaks soonikuosas olevale mustrile sai kootud muster ka labaosale, muidu tundus sokk kuidagi igav jäävat.

Algselt muster pärit ERM-is olevatelt sokkidelt. Ja kusjuures- hiljuti muuseumi külastades nägin neid originaalsokke ka ise! Päris vahva oli.



Proovisin ka mustrit lähemalt pildistada. Ilma välguta jäi liiga tume, välk valgustas tugevalt üle, kuid muster jäi veidi näha.



Koolitööks oli ka Kihnu vardakoti õmblemine. Kooliks vajalik kott õmmeldud (pildistamata veel), jäi valmislõigatud lappe kõvasti üle ja kuna tekkis konkreetne vajadus sellise koti järele, siis õmblesin ühe koti veel. No tegelikult sai kotte kaks, sest õmblemise käigus tõstsin lappe ümber ja kahte lapipaneeli ühendades avastasin, et punased ja sinised lapid jooksevad külgedelt kokku. Niiviisi ma päris ei soovinud, seega õmblesin veel 2 paneeli.
Punaste ja siniste kangastega, sekka valget ja kröömike rohelist.

Mõlemad kotid on küll valmis, kuid pildistamise hetkel polnud ühel kotil veel paelu, seega fotod vaid sellest ühest, esimesena valminust.

Ühelt poolt.



Teiselt poolt.



Heledal taustal tühjana. Paelad tegin hiljem veidi lühemaks. Paelad muidu keerutatud iirisniidist, lihtsad ja kiirestivalmivad keerupaelad.





Vooder sai tehtud mingist puuvillase kanga tükist (taaskasutus, kellegi käest saadud, ei mäletagai enam).



Tegelikult sain nende kottide õmblemiseks tõuke Ossult, vaadates tema punasetäpilist- mummulist-triibulist kotti. Ole sa tänatud, Ossu, inspiratsiooni eest.

Lapid 10X10 cm, kuigi originaalõpetuses on 9X9. Sai parajalt mõnus ja mahukas kott. Paljud kasutatud kangatükid veel minu vanaema- aegsed. Üritasin neid võimalikult palju koti sisse sobitada. Nostalgia või nii...

Ma ei saa aru, miks on nii, et pärast asja valmisõmblemist vaatan eset ja mõtlen, et selle lapi oleks võinud hoopis siia panna ja tolle sinna jne...tüüpiline.

Kui üks tuttav nägi seda karpi, andis ta suurema karbi tellimuse sisse. Kingituseks ühele prouale.
Tegingi siis suurema karbi, teadmata, kas lõpptulemus üldse tellijale meeldib. Pusisin selle karbi kallal ikka üsna kaua, ükski kaunistus ei tundunud sobivat.
Lõpptulemus sai selline. Mõõdud üsna suured, 30 cm pikkus, 20 laius, 12 kõrgus.
Värvid soliidne punane ja hall.





Võrdluseks kõrvuti veinipudeliga.



Sisu mõnushall.



Mulle meeldis ja õnneks tellijale ka. Pabistasin küll kõvasti, et kas ikka sobib.