Proovisin teha teise versiooni ajalehtedest punutud korvist. Lihtsam, materjali, töö- ja ajasäästlikum. Selles mõttes et saab kiiresti valmis. Asju saab ka sama edukalt hoida, kuid karp pole nii tugev kui rullitud ajalegeribadest ja minu arvates ka mitte nii efektne.
Aga esimene katsetus sai selline.

Mahutab endas poolikuid asju. Õigemini pooleliolevaid.

Asetseb minu käsitööriiulis, mis asub käsitöölaua kohal. Kõrval jällegi poolikud tööd.


Tellimustööna õmblesin kaks tulbikotti. No tegelikult oleks vast soovitud mingit Lotte- pildiga poekotti, kuid kuna ma pole aplikatsiooni kunagi teinud, ei hakanud ka seda praegu proovima, seda enam, et valmistamise tähtaeg oli väga lühike, st. vabu päevi kottide õmblemiseks vähe. Ja etteteatamise aeg lühike. Tean, et on võimalik ka kuidagi printeriga saada pilt kangale (nagu teeb minu arvates Sokike), kuid seda polnud ka aega katsetama hakata. Oldi nõus ka tulbikottidega.
Kuna mul seekord polnud enam punast linast kangast kusagilt võtta, otsustasime naturaalse kasuks. Läksingi siis Põlva Kaubamajja kangast ostma. Ja seisin seal riiulite juures nõutult ikka üsna jupp aega- naturaalset polnud, oli vaid kolme sorti lumivalge. See ei sobinud plaanidega kokku. Pole eriti praktiline valik ka, arvan.
Õnneks leidus ka sellele probleemile pika mõttetöö tulemusena lahendus.
Hallika linase asemel sai beezikat kasutatud.
Kotid said minu arvates päris armsakesed.



Sees tulpidega kangast vooder ja kaks mahukat taskut.

Ja boonusena tikkisin ülaäärde linase heegelniidiga Lotte rühm 1 lend. No et oleks mingigi vihje, et ikka Lotte- nimeline rühm oli see.


Eile sai ka õelapsele lapipall õmmeldud. Plaanis oli see juba ammu. Mõtlesin, et paar tundi ja valmis, kuid tegelikkuses nikerdasin seda terve päeva. No eks mul oli väike segaja ka. Lõike tegin praetaldrikuga. Tegin omale töö selles mõttes keerulisemaks, et kõik kolmnurkade sisud tegin eri värvi. Kokkupanek oli nagu pusleladumine.




Ta saab selle palli täna kätte ja loodetavasti pakub see ka rõõmu talle.

Kuna tulbikott mulle niivõrd meeldib, siis õmblesin ühe koti veel kingituseks. Ikka linasest materjalist.

Sellele kotile külgedele sissevõtuvolte ei teinud. Ei tegi nüüd, kumb variant ilusam on, ikka voltidega vist.
Vooder jälle seesamune tulpidega ja taskuid ka samuti kaks, nagu teistel eelnevatelgi.

Nägin kord rootsis kasutatud kaupade poes (seal müüakse üldse igavesti lahedat kraami- oleks vaid, millega ära tuua) sellist kapikest ja mul oli seda hirrrmsasti tarvis. Maksis vaid 25 SEK-i. Ära sai see ostetud. Seisis mu käsitööriiulis, mõnus oli sinna igasugu vidinaid sahtlitesse panna. Kuid algusest peale oli mul plaan, et teen selle kapikese kuidagi ilusamaks. Head mõtet polnud.
Kuid nüüd, kui tütre voodi värvimisest jäi värvi üle, värvimistuhin oli sees ja pealegi see värv meeldib mulle, arvasin, et värvin samamoodi rohelise- roosaks. Kuid kapist pintsleid ja muid tarvikuid otsides jäi silma veel üks värvipurk. Kangutasin rõdul lahti- ilus purgitäis hele-heleroosat värvi. Saigi siis kapike kahte tooni roosa.
Kapike enne värvimist.


Pärast pintseldamist ja salvrätikute kleepimist selline.


Salvrätikud olid millalgi eelmisel aastal Võrust ostetud, plaaniga need kusagile kleepida. No lihtsalt nii väga meeldisid need südamed. Näedsasiis- veidi vähem, kui aasta hiljem läkski neid tarvis. Ilma oli kapike kuidagi igavam, kuigi nüüd ehk veidi kirju. Kuid pole viga, mulle meeldib.


Millalgi sai selle õpetuse järgi(keri allapoole, kvaki postitus) üks ajalehtedest korvike punutud. Plaan oli kogu aeg lisa teha. Nüüd sai suurem korvike punutud. Värvitud Pinotexiga. Algul määris ja tundus, et ei kuivagi ära. Hiljem oli päris hea. Millalgi võiks veel üle lakkida- oleks tugevam ka. Vooder õmmeldud kardinateost üle jäänud linase-puuvillasesegusest kangast. Seekord läks voodri õmblemine nigu niuhti, sest teadsin, millele tähelepanu pöörata.
Vooder.




Võrdluseks kõrval vana korv, mis on aasta aega olnud tihedas kasutuses- lauapealse puldihoidjana. Väsimuse märke veel ei ilmuta.


Kapike ja korv said minu käsitööriiulisse.


Ja täiesti plaaniväliselt sai ära värvitud ka tütre toa kapp.
On meil üks vana kapp, mida ei raatsi välja visata, sest et see on lihtsalt niivõrd mahukas ja vastupidav. Vahepeal on mitu UUT kappi ostetud, mis on juba oma koha leidnud prügimäel- need tänapäeva laminaatkapid ei kõlba ikka kusagile. Uksed kukkusid eest jne. Aga see kapp kestab. Kuid vana värvikord oli väga väsinud. Kapp oli kõvasti ära täksitud.
Enne.


Ja pärast värvimist. Tütar tahtis küll valget kappi, kuid see hele-heleroosa on peaaegu niisama hea. No lihtsalt see värv oli ju juba olemas (sama värviga värvisin ka selle sahtlitega kapikese väljastpoolt). Ega´s head asja saa lasta ju raisku minna Kapp sai kolm värvikihti. Tahtsin kapiustele ka mingeid kaunistusi panna, kuid tütar ei soovinud.

Parem sai igaljuhul.

Kõige igavamad kindad ehk taaskasutus ehk mis vaja, see vaja.
Igavad, sest on üleni sinised, ilma kaunistusteta.
Taaskasutus, sest et tehtud vanadest töövormipükstest (Konsum).
Vaja, sest töö juurde oli vaja hädasti uusi korralikke "pika varrega" pajakindaid. Et naised kiires tööhoos oma randmeid ära ei kõrvetaks.
Kuna ei leidnud õigeid lõikeid üles, siis ei mäletanud, mis sellel lõikel viga oli. Pärast kokkuõmblemist meenus, et pöidlad võiks olla pisut laiemad (käes tegelikult mugavad, kuid pildil paistavad kentsakad). Vanad kindad olid päris läbi omadega.
Õmblesin siis lihtsad, ühe-õmbluse-kindad.



Vooder mingist kodusolevast kasutult seisvast kangast. Papagoidega.



Reaktsioon oli- oi, kui nunnud! Ja võeti rõõmuga koheselt kasutusse. Sobivad hästi vormiga kokku.

Innustatuna Leili33 19 aprilli 2011 postitusest, otsustasin õmmelda ka transformer-koti. Samuti sain innustust Leili33 blogipostituses mitmeid kordi mainitud Sunray 14 jaanuari 2011 postitusest. Huvitav, kuidas mul õnnestus see Sunray postitus maha magada? Nii minu moodi

Kodus oli kusagilt saadud kangas, millega ma ei osanud midagi peale hakata. Arvatavasti polüester, selline kangemapoolne, poolläbipaistev. Ei osanud seda kuidagi kuhugi kasutada. Mõtlesin, et ehk saaks sellest koti.
Tasku õmmeldud kuluvast. Vana teksaseelik, mis just sel otstarbel alles hoitud, vahel tugevduseks universaallapi (no nõudepesulapi, mis näib vildilaadne välja) jupp. Kanditud ka teksariidega- oli selline õhemat sorti riie.

Lahtivõetuna.


Tasku lähemalt.

Taskukinnitusaasaks kasutatud äralõigatud küljeõmblust. Tundus hästi sobivat.

Sangad lähemalt. Kuna see äralõigatud küljeõmblus nii mõnusalt narmendas, õmblesin need ribad sanga kaskele kaunistuseks.


Kokkupanduna.


Mul kipub see kott muidugi pigem rullitaoline välja tulema, mitte nii lapik, nagu teistel piltide peal. Klapitan küll seda nööpi ja aasa nii ja naapidi, et sobiks.

Koti kinkisin mehele (maipühaks, volbripäevaks), et ta hoiaks seda auto peal käepärast ja ei ostaks kogu aeg poest kilekotte. Kuigi siis peaks vist teise veel tegema, et oleks kogu aeg võtta, no kui üks peaks tuppa ununema.

Tegelikult on taolisi kotte valminud juba kaks, lihtsalt esimene- tulbiriidest, rohelise taskuga, sai juba ära kingitud. Enne veel, kui pilti jõudsin teha.
Kes nägi, see teab