Vahepeal on valminud nii mõnigi asi, kuid selle va pildistamisega on kehvad lood. Mõningad asjad siiski kuidagi sain pildistatud.
Õmblesin pisitütrele õhukese jaki/jope. Õmmeldud kodusolevatest-kättesaadavatest materjalidest. Ei jõudnud ära oodata, millal poodi saan, et mõni ilusam- sobilikum kangas muretseda.
Pealmine riie puuvillane (sits), vooder puuvillane trikotaaž (minu vana pluus, kapuutsivooder suurema õe vana suvetop).Taaskasutus seega. Selle jope õmblemine on nö. katestus, kas ja kuidas ma saan hakkama voodriga riietuseseme õmblemisega. Kolm päeva lõikasin-klapitasin-õmblesin teist. Mitte hommikust õhtuni muidugimõista. Õmblesin, panin kõrvale ja järgmisel päeval jätkasin. Sest ma pole õmblemises eriti "kodus". Lõige pärit Ottobre 2007 kevadest. Ajakiri sai laenatud tuttava käest juba aasta tagasi, kuid alles nüüd leidsin endas julguse, et õmblemist proovida.
Muidugimõista tegin asju veidi enda moodi. Originaalis olid taskud ja kapuutsiäär kanditud. Kuna mul kanti kodus polnud ja ei viitsinud ka ise kanditegemisega jännata, jäi kant ära. Jope allääres kahel pool pidi olema kummijupike, mis aitaks jopel paremini ümber keha püsida ja vormi hoida. Sobiliku kummijupi puudumisel õmblesin hoopis aasad ja vöö. Hoiab seljas päris nunnult. Kuna mu piiga 80 cm pikk, siis lõige sai võetud 86, kasvuvaruga. Käised said üleskeeramise jagu pikemad. Trukid panin roosad, sest uue jope jaoks said need just ostetud ja vooder ka roosa ju, nii et sobivad küll.
Mõned pildid ka.










ja siin jope täitmas oma ülesannet- maal õues mängides lapsel seljas



Ta on meil selle jänesega suur sõber- armastab õues temaga ühes aedikus istuda üsna pikalt. Ongi hea, ei ole vähemalt ohtu, et ta sõiduteele või Peipsi järve vudiks.

Siis olen veel heegeldanud Gobelääni juhendi järgi veel ühe soni. Tahtsin ikka kobedamaid pilte, aga kus sa sellega- kui mul on kobe nägu ees, siis aparaat pole kodus jne. Pistsin siis mütsi hädaga suuremale tütrele pähe. Muidugimõista üritasid ülejäänud kodused minu fotosessiooni segada, vehkides kätega ja üritades pildile ronida



siin näha sügisel muretsetud pits natuke lähemalt.



Eelmisel mütsil kukkus mütsinokk paremini välja, selle mütsi nokaga ma väga rahul pole. Kuid ei harutanud üles ka (veel...)


Ja veel- mees kinkis mulle ilusa, uue mobiili. Nii nunnu teine, et tahtsin seda hästi hoida, kaitstes teda mustuse ja kriimustuste eest. Otsustasin mobiilile koti heegeldada. Katsetasin mitmeid mustreid (k. a. "isetegija mobiilikotti"), kuid lõpuks otsustasin lihtsalt kinnissilmustega heegeldada. Materjaliks Capri. Sama värv, mis sonimütsilgi. Koti ülaäärde heegeldasin pitsi ja ääre sisse heegeldasin ka pärleid. Kotisuud saab kokku krookida paelaga, mille otstesse panin üleheegeldtud puumummud. Kaunistuseks veel üks lilleke pärlisüdamikuga.
Ja alles hiljuti olin mina see, kes vaatas teiste blogides mobiilikotte pilguga, et- no on ikka võrratult kaunid küll, kuid kes tänapäeval enam selliseid asju kasutab?





Päriselus näeb see kott ikka parem välja, ausalt. Valge pael, mis paistab, on randmepael, mis oli mobiiliga kaasas. Selle asemele peaks ka midagi tulevikus välja mõtlema. Minul kasutusel see pael vaid mobiili kotist välja õngitsemiseks.

Ja lõpetuseks õnnestus pilt teha ka lihtsast poekotist. Projektist ei teadnud ma siis veel midagi. Võtsin lihtsalt oma kirstust kanga ja õmblesin. Lihtne, ilma kaunistusteta kott. Kangas on päriselt erksamate värvidaga. Tegelikult on see kott enne pildile jõudmist juba kõvasti poes käinud ja raskeid asju tassinud, pesuski juba käidud.
Lihtne, aga praktiline. Mulle hakkavad need isetehtud poekotid üha enam meeldima.



Ja rohkem ma pilte ei leidnudki, kuigi tehtud on asju rohkem.

Nautige ilusat ilma!