Ma olen alati olnud suurte käe/õlakottida austaja. Mõnus ju, kogu elamine kaasas (sest nii, kui kotist midagi ebavajalikuna tunduvat välja tõstad, läheb seda kohe vaja) ja mahutab palju.
Kuid on ette tulnud ka olukordi, kus suure koti kaasatarimine on ebavajalik/ebamugav.
Vajadustest lähtuvalt õmblesin ühe väikese üleõla-koti, millesse mahub rahakott, mobiiltelefon, võtmed ja taskurätipakk. Ka väike poekott kokkuvoldituna või siis isegi väike fotoaparaat.
Siinkohal tänud Kajale, kes mulle sellise kauni kanga hankis. Lehva!
Koti sanga pikkus reguleeritav.
Lukukelgu otsa panin ripatsi, et oleks lukku mugavam avada.
Kott tugevdatud triigitud vatiiniga, nagu mul ikka kombeks.
Sissevaade. Voodriks panin linase helerohelise kanga. Teistkordselt siiski ei paneks, liiga pehme ja elastne. Kantisin seestpoolt roosa puuvillase iselõigatud kandiga.
Siin näha veidi paremini see kaunis kangas. Sellist on veel tumepruunil, sinisel ja punasel taustal. Mustal taustal kangas sobis paljude riietega kenasti kokku, seetõttu valisingi kotivalmistamiseks selle. Kangast kulus peaaegu pool meetrit, väike jupp jäi üle ka.
Igapäevaselt ma sellist kotti muidugi kasutada ei viitsiks, liiga palju jahmerdamist. Kui võtmeid vaja, võta rahakott kõigepealt välja, kui rahakotti soovid tagasi kotti panna, õngitse võtmed ja muu kraam kõigepealt välja, et kott ära mahuks jne. Ma olen mugav inimene- kõik peab kergesti käsitletav olema. Kuid on olukordi, kus see kott on hädavajalik. Sellistel puhkudel siis kasutangi
Sain nüüd õige lõike ja proovisin õmmelda rättmütsi. Aitäh
Kerstile! Käsi peseb kätt!
Esimene katsetus sai selline.
Kaks rätti olen veel õmmelnud, kuid neist puuduvad pildid.
Kunagi ammu olin omale salvestanud
selliste rahakottide pildi, nüüd oli tarvis teha üks kingitus ja tegingi esimese katsetuse. Kanti õmblesin vahetult enne sünnipäevale minekut ja pildid said ka kole kiiruga tehtud, seega mitte just kõikseparemad.
Kokkuvoldituna.
Seest.
Lahtisena pealt.
Selle koti juurde saigi õmmeldud pealuudega rättmüts, millest puudub foto.
Neid rättmütse on täitsa mõnus õmmelda. Nüüd ma saan aru küll, kuidas suutis Kersti neid sadade kaupa teha
Koolis oli tarvis teha käsitöötarvikute hoidik. Kunagi nägin Diana blogis
sellist vardahiodikut, mis hakkas mulle väga meeldima. Inspireerituna sellest tegin omale käsitöötarvikute hoidja. Mulle väga meeldis see lukuga tasku, kaval minu arvates.
Kuna eelmise aasta kotiteost oli järel veel mõni jupp linast kangast ja ka fuksiaroosat voodrikangast oli veel piisavalt alles, kasutasingi neid materjale.
Kott kinninööbituna.
Kott lahtiselt pealtpoolt.
Seest näeb välja selline.
Asjad ka sees.
Lukuga taskusse saab väikeseid vidinaid panna
Klapil olevatesse taskutesse samuti (nõelad jms)
Mõne asja teeksin ehk teisiti, kuid muidu on mugav hoidik. Nööbid taaskasutus- need tunduvad olevat sarvedest lõigatud seibid. Kandi õmblesin väljast masinaga, seest käsitsi salapistega.
Veel tegin Maaja vardahoidiku eeskujul sellise hoidiku. Paks kumm ja otstes naturaalne nahk. Sõrmeotsad olid lõpuks õmblemisest valusad
Vardad sees- siis saab ehk paremini aru, millega tegemist.
Lihtsam moodus varrastele pesad teha on jopestopperitest ja ümarkummist- mul käsitöötarvikute hoidikus ka paistab üks taoline isend.
