Kui saabusid külmad ilmad ja sadas maha lumi, teatas ka poeg, et tal pole kindaid (huvitav, kuhu kõik kindad , mütsid ja sallid ja sokid on talve jooksul kadunud?) Et kindaid oli vaja kiiresti ja mingit nikerdamisisu mul parasjagu polnud, siis võtsin jämeda lõnga ja paksud vardad ja valmisid sellised kindad. Valmis said tõesti väga kiiresti.




Kuna ka noorema tütre eelmise-talve kaelussall on kusagile jäljetult kadunud, oli tarvidus talle uus kududa. Seekord sai kootud Sokikese õpetuse järgi. Algul tundus see olevat hirmus keeruline, kuid kui mõned korrad süvenenult läbi lugesin,võtsin vardad ja hakkasin kuduma. No mõne vea tegin ka, hakkasin liiga "hoogsalt" kasvatama, ehk siis igal real, mitte üle rea. Ja kolmnurgad ei saanud ka ideaalselt ühepikkused ja esimestel ridadel kasvatamise kohtades on näha väheke "õhku" ehk siis oleks pidanud väheke tugevamini kuduma. Aga pole viga, seda salli oli kohe vaja ja seepärast jäi ta selline, iluvigadega (lõpetasin salli kodumise kell 3 öösel, sest järgmiseks päevaks oli kindlasti salli tarvis). Hobune kolis sallile teisel päeval, sest nii on lapsel kergem eristada paremat- ja pahemat poolt.

Pildid tehtud hommikul. Laps oli just äsja ärganud. Kui ma seal fotokaga klõpsisin, siis ta teatas resoluutselt, et aitab nüüd kah!





Ühele tütarlapsele oli kingitust vaja. Tegin siis märkmiku, võtmehoidja ja kaardi.
Veidi on ka näha märkmiku kaanepaberi struktuuri, selline roosidega kuldne paber. Ostetud Edu Keskuse Knopkast. Kaks viimast paberit sain.





Kaardi tegin sellise hästi lihtsa ja tegelikult nägi see parem välja kui siin pildil. Kuldsest krepp-paberist kuused.



Seespool väiksem kuusk



Kinkekoti õmblesin ka ise, riidest. Sellest pilti pole.


Elutoa lauale oli ka lina vaja. Algul mõtlesin, et teen midagi lihtsamat lapitehnikas. Kuid siis läksin kergema vastupanu teed ja kasutasin ära ühe jõulumustrilise riidejupi, kantisin selle tumerohelise kangaga ja ääred kantisin samast jõuluriidest ülejäänud kangaribadega. Esimest korda elus proovisin teha mitte- diagonaal-kanti ja jääb täitsa norrmaalne. Selline ta siis laua peal on. Vahele pandud puuvillane vatiin.
Lapsed küll küsisid, et kas selle teki panedki laua peale või???



Väikeste lisanditega pilt, ärge pöörake tähelepanu



Proovisin teppimisel kasutada omale muretsetud ülasöödutalda. Minu arvates (vähemalt selle töö puhul küll) oli see pigem takistuseks kui abiks. Töö ei liikunud eriti talla all edasi. Vahetasin oma tavalise talla vastu välja ja asi sujus palju paremini.


Ühe piparkoogivormi-linnukese olen ka viltinud


Ja ühe kala ka


Samuti olen õmmelnud veel 3 südant vanast villasest jakist





Ja kõik need asjad ripuvad hetkel sellise "pärja" peal.



Kaardi võttis tütar omale ja kirjutas sinna oma käega teksti


Ja siis olen veel ühed pajakindad õmmelnud


Peopesa tumeroheline.


Osadest tehtud töödest veel pildid tegemata. Püüan ennast parandada.

Sain õe kätte ununenud digika tagasi, seega saan mõned tegemised üles tähendada.
Õel oli sünnipäev ja otsustasin kingituse ise teha. Kaalusin-vaagisin mitmeid variante, lõpuks otsustasin diivanipadjad õmmelda. Kuna õel sinakashall diivan, otsisin ka padja tarvis siniseid-hallikaid kangaid. Esimene padi sai tehtud palkmajatehnikas. Esialgse idee sain ühest soomekeelsest raamatust Tilkkutyö ja vanutikkaus / Guerrier, Katherine; Helsinki : Tammi, 1993. Laenutatud raamatukogust ja tänaseks tagasi viidud, seega lehekülge ei mõista ütelda. Sarnane tehnika on ka Lapitöö eesti kodus raamatus lk.239- volditud ribadega palkmajaplokk. Õmmeldud aluskangale. Osad kangad taaskasutus- mingid meeste triiksõrgid, mis ongi selle otstarbega poest(kaltsukast) ostatud, et nii nunnu kangas, mõnus lapitehnikas kasutada. Padi sai päris nunnu, pildilt ei saa arugi. Need mõlemad on küll ptegelikult padjakatted, mõeldes sellele, et õel on väike beebi ja patju on tunduvalt keerulisem hooldada. Kuid katet on lihtne eemaldada ja puhtaks pesta. Tagumine kangas mõlemal padjal sinakashall triibuline mõnuspehme flanell. Sisemised padjad tegin otseloomulikult ka ise. Mõõtudeks sai 52x 53 umbes, täpselt ei mäletagi ja kirja ei pannud. Tuttavalt saadud vatiinijäägid kulusid siinkohal superhästi marjaks ära. Aitäh veelkord, Helina!
Aga pilt padjast ka.


Teise padjaga on selline lugu, et sain kord ema käest kangaruute ja ka valmis lapiplokke, millede õmblemist seesinane õde oli kooli ajal alustanud (jube väike õmblusvaru oli jäetud, muist plokke pidi "üle õmblema"), kuid töö oli pooleli jäänud ja õde ei avaldanud soovi ega tahtmist seda lõpetada. Vaatasin siis neid lapiplokke, mis selles mõttes sobisid hästi, et olid ju samuti palkmajatehnikas ja sobilike värvidega samuti. Õe tehtud töö austamiseks tegin neist plokkidest padja. Raamistasin kokkuõmmeldud plokid tumedama kangaribaga (sama kangas leidub ka esimese padja koostises).



Kaks patja kõrvuti.



Loodan, et õeke jäi kingitusega rahule, sest seda esimest patja ma ikka õmblesin päris kaua, seda enam, et olin pikki päevi tööl ja kohutavalt väsinud kogu aeg. Aga ma andsin endast parima

Kuna digikas oli vahepeal õe käes, siis on ta ka mõned pildid klõpsinud papudest, mis ma tema beebi-Oskarile kodusin. Pilt pole just kõige ülevaatlikum, kuid vähemalt arhiivi mõttes jäädvustatud. Papu ninadele õmblesin mõmmikujulised nööbid. Ja hästi kõvasti kinni, et laps neid "süüa" ei saaks.



Lähenevate jõulude eel tegin pagarilapsele saia ehk siis õmblesin ka omale kööki ühed jõulusemad pajakindad- ikka Ossu õpetuse järgi. Muidu on nii, et teistele teen, ise kogu aeg ilma. Kinnaste põhimaterjal-see tumedam punane on pärit ühtede minu vanade tööpükste "küljest" ehk siis taaskasutus. Pits ka kunagi kusagilt harutatud. Peopesa tumeroheline, läbitepitud, kant samast riidest. Vooder heleroheline. Neid oli juba täitsa mõnus õmmelda. Huvitav, kui kaua Ossu neid õmbleb? Mina alla 3-4 tunni kohe kuidagi ei saa hakkama. Ma vist koba õmbleja.
Aga tulemusega jäin rahule tegelikult. Juba tuli paremini välja, kui eelmisel korral.



Peopesa-pilt sai udune, vaatamata korduvatele katsetele (aku hakkas tühjaks saama).

Ükspäev tekkis vastupandamatu tung midagi "kõva ja suurt" teha, võtsin siis oma kaltsuribad ja heegelnõela ja heegeldasin kööki uue vaiba. Eelmine sai koridori pandud. Sai selline väheke kõvver, kuid täitsa armas muidu.



Meil on tore naabritädi. Õmblesin-tikkisin tema välisuksele sellise uksekaunistuse. Õmmeldud vanast villasest jakist, tikitud peenvillase lõngaga ja mõned pärlid lisatud. Oli mõnus teha.


Naabritädi ise ütles selle peale, et tal on päkapikud käinud. Oli rahul.

Eile pärast põlvakate kokkusaamist viltisin kodus kaks piparkooki. Enne punane, hiljem väikesele tütrele mõeldes mõmmi.



Kaardi küll tikkisin valmis, kuid veel ei jõudnud liimida. Sellest pilti pole.

Pisitütar nõudis juba mitu päeva, et küpsetaksime piparkooke. Taigen oli juba ammu valmis ostetud. Ütlesin talle, et enne ei saa teha, kui sul on väike põlleke. Õmblesin talle täna siis selle põllekese. Materjal kodusleiduvatest varudest- riie emalt saadud, selline suht kange ja hargnev, lapitööks ebameeldiv riie. Põlleks sobilik. Pitsi sain ühe tuttava vanaproua käest.
Lõike konstrueerisin (nii peen nimi) ise. Lisasin ohtrelt pitsi ja tegin ka kaks pisikest taskukest. Kuklapaela tegin seotava, mitte nööbiga, mõnusam lapsel reguleerida. Kuklapaeleks panin kodusleiduva pehme mõnusa atlaspaela, sest põlleriidest õmmeldud paelad oleks kaela vastas kanged ja karedad jäänud. Tema kriipsukest kuju arvestades oleks võinud põll küll vähe satsilisem ja krousilisem olla, oleks talle natuke "kogukust" juurde tekitanud.



Tööhoos.



Õed koos.



Niipalju sai siis kirja, pooleli veel palju asju.