Projektidesse pole ma ennast julgenud registreerida, kuna pole kindel, kas ma üldse midagi teha oskan või õigeks ajaks valmis jõuan. Kuid tinglikult saab neid kahte valminud kotti liigitada projektidesse küll.
Esimene siis vast anna teksadele uus elu. Millalgi tegin vanadest teksadest (kulus 2 paari) ühe poekoti, inspireerituna siin teie kotivahetustest. Kuid ei kukkunud hästi välja. Kott sai väike ja kitsas. Ei mahutanud suurt midagi ja nii ta lõpuks kappi jalust eest ära tõsteti. Täna otsisin selle taas kapisügavustest välja, kuna pikemat aega kummitab mind mõte poes käies iga kord neid kilekotte mitte osta. Nii rahaline kokkuhoid, kui ka ökoloogiline (loodan, et väljendusin õigesti) võit. Siilud külgedele vahele ja palju mahukam sai.
.
Hakkan seda kindlasti kasutama ja millalgi plaanin teha veel mõne kaunima koti. Praegune sai lihtsalt praktiline, ilma kaunistusteta.

Teine projekt võiks siis olla vanast uus. See asjandus oli kunagi püksipaar, ostetud kaltsukast. Mulle lihtsalt niivõrd meeldis see värvide kooslus ja muster. Ostes olid püksid mulle veel suured, kuid parajamaks saades lasin õmblejal (mul polnud siis veel õmblusmasinat) kõhuosale kaarja trikotaazist osa ette õmmelda. Raseduspüksid noh. Kuid pükse kandsin suht vähe, kuna nad ei olnud eriti mugavad, ikka kuidagi suured olid ja tundus, et mul polnud neid millegagi eriti kokku ka sobitada. Lihtne, kuid kapriisne (minu arvates) muster.
Ükspäev võtsin püksid lihtsalt kapist välja ja konstrueerisin ühe ammu nähtud märsi põhjal lõike. Ja vaatasin, et saaks ikka mahukas kott.
Õmblemise käigus tekkis idee ka veidi tikkida. Midagi lihtsat. Kuna olin näinud Käsitöö ajakirjas seelikule tikituna neidsmu lilli ja need väga meeldisid mulle oma lihtsuses, tegin mõtte teoks. Erivärviliste mulineedega tikkisin. Eelpistes. Maailma lihtsaim tikkimispiste, nagu ajakirigi ütles. Sisuliselt ma traageldasin need lilled kotile ju. Klapi ja voldiga tasku idee sündis ka õmblemise käigus. Metallrõngad ühelt vanalt hingusele läinud kotilt.
Algselt õmblesin ülaäärde siksakiga kummid, mida on siit veidi aimata. Kummiga hoidis ülemine äär paremini küll. Ja lukk oli ka peidetud, kuid tänu kummile lokkis lukk tugevalt ja seda oli väga ebamugav käsitseda. Seega harutasin luku lahti ja katsetasin mitmeid variante. Algselt nii, et kumm oli ikka seal, kuhu ma ta õmblesin. Kuid ei saanud head nahka. Harutasin kummi ära. Lukk jäi kenasti hoidma. Nüüd on mõnus lukku avada-sulgeda. Ja juhuks, kui iga kord ei viitsi lukku kinni panna, sai õmmeldud ka nööp ja väike nööpauguga klapike (aasake?).
Vooder paksemast siidist, esmakordselt õmblesin voodrile sisse tasku jaoks luku- väljanägemine ei kannata kriitikat, ma tean. Aga esimese korra kohta päris hea, ma arvan. Telefonide tarbeks jälle hunnik taskuid.
Sangaga oli selline lugu, et tahtsin selle teha üleni pikitriibulise ja samast riidest, millest kottki. Kuid võta näpust, riiet ei jagunud niipalju. Kasutasin siis musta turvapaela. Kuid polnud niisugune, nagu mulle meeldinud oleks. Kuidagi võõrkehana mõjus. Siis tekkis idee, mille teostus on selline. Kohe sai asi sobivam. Ja ka õlal pehmem ja mugavam kanda.

Siin veel kummiga ülaosa



Üks kehvake pilt õlal ka, saab koti suurusest veidi aimu.


Lõppkokkuvõttes näeb kott välja selline


Aga hea ja mahukas kott on küll!

Algatuseks üks vana võlg. Nimelt müts, mis tehtud tükk aega tagasi ja pildistatud ka sama kaua aega tagasi. Kuid tookord oli töökorras aparaat kodust väljas ja katkise ekraaniga aparaat kodus. Pildi sain umbes-täpselt tehtud küll, kuid ega suurt siit näha pole. Tegelikult on müts ilusat tume- ja heleoranži värvi.



Teine tegemine pesulõksu kodu, kott, hoidja või kuidas soovite seda nimetada. Äkitsi tekkis vajadus taolise asjanduse järele ja tehtud ta saigi. Inspiratsiooni sain Susa blogist, temal hiljuti tehtud taoline kuid kümme korda kuulsam...ma tahtsin öelda kenam kott. See oli kõige ilusam kott, mida ma näinud olin. Ja minu arvates praktilisim ka. Aitäh, Susa, sulle hea idee eest.
Kasutusse läksid kodusolevad puuvillase lõnga jäägid. Mõni sai päris otsa, mõnda jäi veel. Kasutatud heegelnõel oli 2,5. Motiiv pärit raamatust 200 heegeldatud ruutu ja kandis nime kolmevärviline ruut (vist, päris kindel pole aga ei saa ka raamatust vaadata, kuna raamat oli laenutatud). Susa kasutatud motiiv (vesiroos, ma arvan) on muidugi palju ilusam, kuid ma ei saanud ju üks-ühele maha viksida.
Voodrit ma ei teinud, kuna ei näinud selle järele vajadust. Tagumine osa üleni sinakas-roheline, välja arvatud alumised ja ülemised triibud, need korduvad ka tagumisel osal.




Ahjaa- eelmises postituses olnud koti voodri tegin ikka ümber. Taskutele õmblesin peale takjapaelaga kinnituvad klapid ja tegin voodri nö "äärest ääreni", st. ka ülemiste kolmnurkadeni, kuna kott kippus muidu väga välja venima.Ja võtmed said omale paelakese külge kinnitatud haagi. Sai kohe palju parem ja praktilisem. Kuid avastasin, et see kott on mulle ikka veidi väike, niisiis töötame uue ja mahukama kallal. Seekord siiski üleni õmmeldud variant.