Minu müts Mis polegi minu müts

Nagu blogis näha,siis ei ole ma mingi suur kuduja. Nipet-näpet saan ikka valmis,aga sellist peenemat ja pitsilisemat kudumist pole teinud
Õhksilmade kudumisega on see lugu,et unustan nad kudumata ja järgmisel real siis avastan.
Kuna ma tahan ikka ühe Haapsalu salli valmis kududa,siis pean veel vaeva nägema just nende õs kallal. Tegelikult vist iseendaga pean tööd tegema ja mälu treenima et need õhksilmad ei ununeks.
Aga katsu sa midagi meelde jätta kui ühel 3aastasel põngerjal just siis, kui kudumisel kõige tähtsam rida käsil on,on kohe kindlasti abi vaja. Südametunnistus ei luba enam öelda ka et oota natukene,ema koob rea lõpuni.
Lubasin endale,et sellel aastal ütlen seda võimalikult vähe ,aga raske on lubadust pidada. Kui just ööinimene oleksin ja ainult öösel kooksin,siis saaksin vast hakkama,aga ma vähemalt püüan Teiste blogides kauneid salle ja muid kauneid kudumeid vaadates ja kadestades kudumisoskust mõtlen tihti,et kuidas on see võimalik? Kas te harutate ka? Või valmivadki kõik kaunid kudumid öösel?
No igastahes võtsin ette ühe mütsiraamatu ,otsisin sealt ühe mustri kus õhksilmad sees ja hakkasin kuduma. Mütsi sain valmis ilma harutamata (olin üksinda kodus) Kõik õhksilmad olid olemas ja muster tuli nii kena. Kahju on vaid sellest,et müts tuli natukene väike.
Selle vea parandan paksema lõnga ja nr suuremate varrastega.