Trio ja sõbrad
Trio ja sõbrad
kuldsed teod
26 November 2013
Trio blogi on pikka aega olnud varjusurmas, kuid pole siiski veel päriselt hinge heitnud. Lootuses, et pikapeale võiks elu taas tekkida, annan sel korral teada rõõmsast ja täiesti isetegelisest uudisest - nimelt olen valmis saanud oma esimese raamatu.
Vormilt on tegemist kokaraamatuga, kuid sisult mitte ainult. Raamatus on 51 koogi- ja desserdiretsepti, millega tehakse ring peale tervele aastale. Muile meeltele pakuvad rõõmu iga kuu kohta käivad mõtisklused ja meeleolud. Kõik pildid ja tekstid raamatus on mu omalooming.

Pikemalt saab raamatu sisuga tutvuda selles blogipostituse kaudu.

Toimub ka raamatuloos



Frieda
trio posted @ 17:36 - Link - kommentaarid (2)
14 Mai 2011
Vahepeal on otse uskumatul kombel siiski kevad kätte jõudnud ning nüüd näib kõik edenevat liiga kiiresti - kõik tundub õitsevat korraga ja liiga kiiresti, nii et kaunist kevadet nautida justkui ei jõuagi. Käsitöö vallas ka just eriti millegi üle rõõmustada ei ole. Mõned värvitud-kaunistatud-krakleetatud asjad on valminud, aga see on põhimõtteliselt kõik. Isegi järjekordne Haapsalu sall seisab juba nädalaid varrastel, ilma et teda aega kätte võtta oleks.

Kõigepealt sai puhastatud, üle värvitud ja kaunistatud saunahari. (Ikka põranda pühkimiseks, mitte selja pesemiseks. )



Seejärel said uue kuue kaks ammu ostetud võrdlemisi igava väljanägemisega valget kruusi. Lehmamuster viitaks justkui sihtotstarbele piima joomise näol, aga mina kasutan neid lillevaasidena.



Ja lõpuks karp. Igasuguse kraami riiulisse panemiseks on kogu aeg karpe vaja, aga lihtsalt üks tavaline kingakarp on ju väljakannatamatult igava välimusega.

9_z.jpg" />

Kohvikusse!

Lõpetuseks on mul aga hea meel kutsuda kõiki 21. mail Tartusse Tasku keskusesse, kus kell 12 avab uksed pop-up kohvik Blogi 2, kus oma küpsetisi pakuvad 9 toidublogijat. Kohvik on avatud kuni kauba lõppemiseni ning kõike pakutavat saab maitsta koha peal ning kaasa osta. Pikem jutt kohviku kohta asub siin.



Frieda
trio posted @ 14:31 - Link - kommentaarid (1)
31 Märts 2011
Järjekordne Haapsalu sall

Mõni nädal tagasi lõpetasin oma neljanda Haapsalu salli. Iga kord (nüüd vist võib juba nii öelda küll) kirun ma äärepitsi õmblemise juures, salli venitusest võttes aga ei suuda ära imestada, et midagi nii kaunist on valmis saanud (H a a p s a l u sall ja mina olen selle teinud...) ning kibelen otsekohe järgmist alustama. Ilmselt ei pea siin nüüd täpsustama, et ka vol. 5 on juba alustatud (pidin selle jaoks isegi uue lõnga ostma sest tahtmine kuduma hakata oli nii suur, olemasolev lõng aga kerimata).

Vol. 4 sai selline:


Lõng: Titan Wool merinos extra
Muster: Ingrid Rüütli kiri
Vardad: sallil nr 5 ja nr 3, äärepitsil nr 6 ja nr4



Karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort "Kirikindad"

Mulle näib, et oleks patt jätta käsitööfoorumis jagamata kindakujulist torti, mille valmistasin Nami-nami kokandusportaali isamaalise tordi võistluseks. Leivapõhja, kohupiima-mustikatäidise ja Eesti kindakirjadest inspireeritud martsipanikattega tort tunnistati ka peaauhinna vääriliseks

Täpsemat kirjeldust ja retsepti näeb Toiduteos.





Aga nüüd pole muud kui jälle kevadet ootama! Päevad lähevad pikemaks, pikapeale ehk tuleb ka elu sisse tagasi ja siis ehk muutub ka loometöö taas viljakandvamaks.

Frieda
trio posted @ 18:49 - Link - kommentaarid (7)
24 Veebruar 2011
Kõik roosid ma kingiksin sulle...

Kuidas tuua õrnu lilli veebruarikuise külmalaine ajal sünnipäeva tähistavale heale kolleegile? Kui tegemist on käsitöönippidest siirast rõõmu tundva inimesega, kes lapselikku vimkat pahaks ei pane, vaid pigem hindab, võib vabalt lilled ise kokku keerata. Seda ma shenilltraadist ja paberiga kaetud traadist tegingi.

Tinglikult võiks neidki roosideks pidada, kuigi ega okasteta roosi ju olemas pole.
Töö oli lihtne ja kiire, ainult sõrmed said teravatest traadiotstest pisut kannatada.

Meenus ka, et olen palju pärleid traadi otsa lükkinud. Osa neist valminud esemestest on jäädvustamata kingiks või müügiks läinud, osad siiski ka pildile püütud.

Tellitud kee:




Juubilari kee:




Tilgakee:


Kalakee:


Poolvääriskividest komplekt:



Päikesekillukee:


Ja mõned kõrvarõngad:


Ja kuigi ma olen raudpoltkindlalt veendunud, et kohe, kui see külmalaine lõpeb, saabub mõnus ja kauaoodatud kevade, on endiselt õhus küsimus - millal ometi see küll juhtuda võiks?! Veidi veel, kuid ainult natukene!

Seniks aga kena kevadeootust ja kaunist vabariigi aastapäeva õhtut!


Liselotta
trio posted @ 18:23 - Link - kommentaarid (3)
23 Detsember 2010
Krapsakas kassrebane

Täna pikalt jutustada ei jaksa, kuna pühade-eelsele päevale kohaselt oli palju tegemist ning unigi varnas.
Tahtsin juba ammu rääkida ühest viltloomakesest, kelle mõni aeg tagasi avastasin Amy Blackwelli blogist (sinna jõudsin tänu Indie Fixxile). Tema on teinud küll kasse, aga minu meelest on nad kangesti rebase näoga. Vist sellised kavalad kassid. Inglise keeli võiks teda kutsuda ehk foxy cat või siis, kui tõesti on tegu rebasega catchy fox.
Aga kuna mul oli just rebast vaja, valisin värvid üsna rebasjad.



See loom tekitas mõtteid ka järgmiste vildist või fliisist või riidest lelude loomiseks, aga need on esialgu olemas vaid mu mõtetes.

Praegu aga lubage soovida rahulikku ööd ja pühadeaega!



Liselotta
trio posted @ 20:43 - Link - kommentaarid (1)
21 Detsember 2010
Ümberringi vaadates hakkab kuidagi kurb. Kõik koristavad, kaunistavad, küpsetavad – ja minul ei ole ikka veel selleks kõigeks aega. Elamine on endiselt koristamata, jõulukaunistusi minimaalselt, söödavate kingituste valmistamisest, milleks mul veel mõni aasta tagasi aega oli, võib ainult unistada. Blogides kajastatakse küpsetisi ja oma tehtud šokolaaditrühvleid… Mina unistan sellest, et ma lõpuks ometi saaksin toad koristatud ja siis paar päeva lihtsalt rahus olla, kiirustamata ja kuhugi minemata, suhtlemata (st suheldes ainult nendega, kellega ma tahan seda teha) ja oma päevadesse seitsetteist erinevat tegevust planeerimata.

Haapsalu sall vol 3

Siiski olen vahepeal valmis saanud oma kolmanda Haapsalu salli.



Lõng: ikka Titan Wool merinos extra
Muster: lihtne hagakiri
Mõõdud: suurushullustusest ajendatud (ma ikka ei harju ära, et meriinolõng nii palju venib )
Vardad: sallil nr 3 ja 4, äärepitsil nr 4 ja 6

Mare kootud

Ja siis on ka Mare vahepeal käsitööd teinud. Esialgu oli eesmärgiks kududa kampsun-tuunika. Poole kudumise pealt hakkas tunduma, et lõnga vist ei jätku. Parimate tavade kohaselt polnud sama partii lõnga enam ka poes, tuli Tallinnast tellida. Kampsun sai valmis, lõnga muidugi üle.



Teeme kindad ka. Lõnga ikka veel pisut alles, aga salliks vähevõitu. Eks siis tuli jälle juurde osta. Lõpp hea, kõik hea. Salli ja kindad sain omale.



Frieda
trio posted @ 09:02 - Link - kommentaarid (4)
17 Detsember 2010
Seepi ei ole ja seepi ei tule
ehk lugu sellest, kuidas väikeettevõtlusega 1:0 tehti

Loodame, et sellest kirjatükist on abi kõigil ettevõtlikel inimestel. Meie igatahes saime tüki maad targemaks.

Poolteist aastat tagasi hakkasime kolme inimese koostöös valmistama naturaalseid käsitööseepe ning juba poole aasta pärast oli selge, et huvi sellise toote vastu ei piirdu vaid lähemate sõprade ja sugulaste ringiga.



Ausate kodanikena pidasime iseenesestmõistetavaks, et enne toote turule toomist tuleks kindlaks teha ja täita asjaomased seadusega ette nähtud nõuded. Terviseameti (TA) vastavast osakonnast me kuigi palju abi ei saanud, kõigile pärimistele vastati lakooniliselt väljavõtetega seadustest, mida igati kirjaoskajate inimestena juba lugenud olime, ning linkidega 150-leheküljelistele eurodirektiividele, täpsustamata, millega täpselt peaksime sealt kursis olema. Samasuguseid viiteid seadustele ja EL määrustele on täis TA kodulehekülg. Nõudeid lahti seletama ega oma jutule inimkeelseid lauseid lisama ükski ametnik ei vaevunud.

Ilmselt muutus lõputu linkide saatmine igaühele eraldi ametnike jaoks siiski liiga tüütuks, sest 6. detsembrist alates ilutseb ameti kodulehel päris põhjalik (aga siiski ebatäpsusi sisaldav) info rubriigis “Kosmeetikatoote valmistajale”. Meile on teadmata, mis takistas ametit vastavat infot sinna panemast aasta tagasi või veel varem, kuid kogu selle teabe kättesaadavus oleks meid säästnud aja-, raha- ja närvikulust ning idealistlikest mõtetest.

Niisiis lähtusime omaenese tarkusest (või lollusest, nagu hiljem selgus) – teavitasime vastava vormi abil TA-d tootmisest, kujundasime märgistamise nõudeid silmas pidades pakendi, lasime TA laboris teostada mikrobioloogilised analüüsid (tõsi, esialgu mitte kõikidele sortidele, kuna iga sordi analüüsid maksavad 750 krooni) ja arvasime oma ääretus naiivsuses, et oleme ausalt ja korralikult käitunud.

Olgu, punkt “kosmeetikatoote terviseohutuse hinnang” jäi esialgu ebaselgeks, kuna arvasime, et laboratoorselt tõestatud mikrobioloogiline puhtus peaks olema ka terviseohutuse tõenduseks.



Suvel müüsime oma seepe laatadel, kliendid olid rahul, meie samuti ning kui oktoobris teatas TA järelvalveosakonna ametnik oma kontrollkäigust, olime üsna kindlad, et meil pole tarvis midagi karta. Ametnik näis telefonikõnes küll esimest korda kuulvat, et keegi oma koduköögis seepi teeb, kuid kinnitas et tootmisruumide kohta seadusandlust ei ole. Lähetasime ametnikule elektrooniliselt kogu nõutava dokumentatsiooni – laboratoorsete analüüside protokollid, toodete kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed koostised, valmistamismeetodi kirjelduse, tootemärgistuse näidised – ja olime kindlad, et kontroll kujuneb vormitäitmiseks.

Paraku mitte. Nädal hiljem oli ametnik üles leidnud kosmeetikatootmise hea tava standardi, mille kohaselt kosmeetikatootmine eramaja köögis on tõsine rikkumine, kuna ei ole tagatud toote mikrobioloogiline puhtus ja terviseohutus. Kui oleksime taibanud selle ülimalt salastatud standardi, millele ükski ametnik eelnevalt isegi mitte ei vihjanud, standardikeskusest osta, siis oleksime kohe teada saanud, et üritus seepi turustada on ette läbikukkumisele määratud, kui teil ei ole 20 m2 roostevabast terasest tööpinda, liitrite viisi desinfitseerimisvahendeid ja tõmbekappi.

Samuti saime pika pinnimise peale teada, et seda salapärast toote terviseohutuse hinnangut on Eestis õigus anda ühel inimesel ja temaga kontakti saamiseks tuleb pöörduda hoopistükkis Eesti Keemiatööstuse Liitu. Pöördusime. Saime teada, et terviseohutuse hinnangu saamine Soomes maksab 900–1600 eurot toote kohta, hiljem selgus siiski ka, et Eestist saab praktiliselt ilma, u 2000–5000 krooniga toote kohta (meil on 13 toodet, korrutustehte võib igaüks ise sooritada). Paraku osutus ka see imeodav teenus meie tootmismahu juures üle jõu käivaks.

Palusime nõuete täitmiseks ajapikendust 2011. aasta lõpuni, kuid TA-d see ei veennud. Nagu ka mitte lubadus kohandada köök ümber ainult seebi tootmiseks. Tootmine võivat toimuda ainult eluruumidest täielikult eraldatuna, kuna tooraine ja valmistoodangu liikumisel läbi teiste ruumide võib toimuda tehnoloogiline ristsaastumine, samuti pole selge, kuidas takistatakse teiste majaelanike pääs tootmisruumi.


Otsus: tootmine peatada, kuni nõuete täitmiseni, see tähendab terviseohutuse hinnangu saamiseni ning eraldi tootmisruumi sisustamiseni.



Ametnik sõnas, et tema peab seadusi järgima ja et seadused on kõigile ühesugused, ükskõik, kas tegemist on suur- või väiketootjatega. Üpris küünilisena mõjus tema väljaütlemine kontrollkülastuse lõppvaatuses: idee on teil muidu hea, aga tehke paberid korda ja täitke nõuded – olemata ise päris täpselt teadlik selle rahalisest küljest, püüdmatagi väiketootjate olukorda mõista, vähimatki ametkondlikku abi osutamata ja minimaalsetki paindlikkust rakendamata. Lisaks anti meile mõista, et 2013. aastast ei ole enam üldse mõtet mitte midagi toota, kuna siis jõustuma hakkav kosmeetikatoodete määrus kehtestab väiketootjatele niikuinii üle jõu käivad nõuded.

Jah, seaduse järgi vastutab toote terviseohutuse eest tootja, aga see ei ole põhjus, miks peab tootja kogu info kaudsel teel hankima, ametnikelt tangidega sõnu välja kiskuma ja püüdma tõlgendada eurodirektiive, mille kodanikele arusaadavaks tegemine peaks siiski olema ametnike ülesanne. Nii mõnestki kõnealusest dokumendist jäi mulje (mis võib loomulikult olla ekslik, kuna mina ei ole peast ametnik ega suutnud kõiki neid määrusi läbi lugeda, rääkimata aru saamisest), et see jätab siiski ka liikmesriikidele endale teatava otsustusvabaduse, aga muidugi pole mingit põhjust kahelda, et Eestis järgitakse kõiki selliseid direktiive rohkem kui täht-tähelt, jäigalt ja vastutulematult nagu siinsetel ametnikel kombeks. Parimate tavade kohaselt, mille sõnastas keegi raadiosaates esinenud Veterinaar- ja Toiduameti bürokraat, öeldes et nende ülesanne ei ole selgitada, vaid ettekirjutusi teha. Ja näib, et igaks juhuks ka kohelda tootjaid potentsiaalsete kurjategijatena, kes valmistavad oma tooteid antisanitaarsetes tingimustes, saastunud vett kasutades ja valmistootesse tuberkuloosibaktereid köhides.

Kahjuks ei osanud me ise selle peale tulla, et oma kodus seebi valmistamine on tõsine seaduserikkumine ja erakordselt suur oht kodanike tervisele, vaid arvasime, et valmistame unikaalset ja hingega käsitöötoodet ning puhast ja naturaalset alternatiivi sünteetilisi aineid sisaldavatele pesuvahenditele.

Masendava silmakirjalikkusena mõjub selle taustal jutt, kuivõrd lihtne on Eestis tegeleda ettevõtlusega. Nõudmised, mida väike- ja suurtootjatele sama mõõduga esitatakse, võivad suuremas osas isegi täidetavad olla, aga kui paneme roostevaba plekiga üle löödud ruumis püsti tootmisliini ja valame igaks juhuks kõik ka klooripõhise desinfitseerimisvahendiga üle, siis kuhu jääb looduslikkus ja kuhu käsitöö.

Niisiis, kallid Kameelia Seepide endised kliendid, võite olla rahulikud, teie tervise eest on hoolt kantud ning potentsiaalselt terviseohtlikud seebid teie vannitubadest ja saunadest eemal hoitud.

Ametnikud aga võivad rahuliku südamega oma tulemustasu vastu võtta. Häid jõule!
trio posted @ 07:36 - Link - kommentaarid (13)
02 Detsember 2010
Meenutusi möödunud suvest

Kuna Frieda lootis, et mina meie ühisest pisikesest projektist räägiksin, siis siinkohal seda teengi.
Palaval suvel (mis, ma endiselt ei usu, on juba läbi ja talvgi kohal varem, kui kardetud), mil kõik tegevused peale lõõtsutamise ja enda aeg-ajalt vette kastmise olid normaalsete inimeste jaoks välistatud, valmistusime meie Tartu Hansalaadaks. Nimelt olime terve kevade vorpinud teha kümmet sorti seepi, millest ise vaimustununa neid ka teistele tutvustada soovisime.
Kuna Hansalaat ja -päevad on suur üritus, olime juba suhteliselt varakult valmis end laadal igati ontlikult esitlema. Meil oli ka suur müügilaud olemas, aga kartsime, et sellest võiks väheks jääda, kuna varjulisemasse kohta peitudes olime pool suve ka helmeid lükkinud e kõrvarõngaid kokku keeranud (vaata eelmist postitust Friedalt). Õnneks leidus kuuri all, unustatud asjade seas, üks kena (ja isetehtud) lauake, mille pealt paarkümmend aastat tagasi kevadlilli müüdi.
Pühkisime suurema tolmukorra pealt ja nägime, et tegemist oli kena vineerlauaga, mis oli igati kasutuskõlbulik, aga igavavõitu.



Õnneks oli käepärast suur potsik krakleelakki, akrüülvärvid ja salvrätid.
Kuna pind oli üsna imav, kadus krakleelakk justkui kuumale kerisele (või arvestades ilmastikutingimusi – sama kuumale ihule), kuid pärast akrüülvärviga katmist selgus, et mingil määral ilmutas ka pragunenud efekti.


Kõige lõpuks liimisime peale salvrätist lõigatud veskid.




Pärast päikeselõõsas töötamist otsustasime siiski kõrvarõngad koos seepidega suurele laadalauale mahutada. Aga ega lauakegi raisku lähe, küllap kulub edaspidi ära ja meil on nüüd omanäoline kaunistatud mööblitükk.

Pildid Friedalt ja minult.

Liselotta
trio posted @ 13:07 - Link - kommentaarid (1)
20 November 2010
Nagu Liselotta eelmises postituses kirjutas, pole suurimaks probleemiks mitte tegemine, vaid tehtu kajastamine.
Aga kuna suvest on jäänud vaid mälestused, väljas valitseb juba midagi polaaröö sarnast ja on üpris raske uskuda, et kunagi oli sooja üle 30 kraadi, siis võtsin ennast kokku, et natuke suviseid tegemisi kajastada.



Suvise käsitöö võib minu puhul jagada 4 kategooriasse – haapsalu sall vol. 2, kraklee/decoupage, kõrvarõngad ja seep.

Haapsalu sall

Esimese salli juures tehtud viga sai siinpuhul parandatud, aga päriselt rahule ma äärepitsiga siiski ei jäänud, sakk ei ole mitte nõnda ilus, nagu ta peaks olema. Uus sall on ka juba varrastel, nii et täiustumisprotsess jätkub.



Lõng: Titan Wool merinos extra
Muster: viljapeakiri 5 ja äärepits 4 raamatust “Haapsalu sall”
Vardad: sallil nr 3 ja 4, äärepitsil nr 4 ja 5
Suurus: 70 cm x 160 cm

Kraklee ja decoupage

Hunnik erinevaid karpe peamiselt ja mõned toolid-taburetid. Üks laud ka, aga selle tegime koos Liselottaga, nii et ma loodan, et sellest kirjutab tema .







Kõrvarõngad

Neid sai tehtud ikka südamest. Mõnel puhul võiks lausa öelda, et varavalgest hilisõhtuni . Osa leidis uue omaniku juba enne pildistamist ja osa jäi lihtsalt jäädvustamata, sest niisugust hulka kõrvarõngaid ei suuda ükski mõistlik inimene üles pildistada. Väike mosaiik siiski.



Frieda
trio posted @ 07:10 - Link - kommentaarid (3)
18 November 2010
Evea mohäärkampsun

Palju on mett kerre/vett merre ja muid asju mujale voolanud viimasest postitusest peale. Peamiselt küll aega, mis on jätkuvalt üks suur defitsiitkaup.
Käsitööga tegeleme jõudumööda - kootud rida siin, kõrvarõngaks painutatud traat seal. Suurem probleem aga näib olevat oma tegudest aru andmine, kuid lõpuks on meil olemas nii jutt kui pildid!
Lubage esitleda külalisesineja Evea nobedate ja osavate (kuid paraku samuti ajapuuduses vaevlevate) näppude viimast meistriteost - vaarikapunast kampsikut.


Sõna on Eveal:
Dzhempri materjaliks on kasutatud prantsuse lõnga Fonty Ombelle, koostisega 70%
kid mohääri, 25% villa, 5% polüamiidi, tokis 50 g ehk 145 meetrit.
Lõnga kulus vähe, vist 4 tokki, kuna džemper on kootud ühele väikest kasvu
noorele naisele. Täpset suurust ei oska öelda, sest kududes ma lõikeid ei kasuta,
vaid koon silma järgi. Aga ehk 34 võiks see suurus olla. Vardad olid tavalised
alumiiniumringvardad nr 4. Ringvardad seepärast, et siis on mugav pooleliolevat
kudumistööd kaasas kanda. Selleks õmblesin isegi eraldi mustast atlassist kotikese,
mille saab kuldseid paelu pidi elegantselt randmele riputada. See kuldne pael on pärit
Pariisist, Caroni parfüümipoest, kus sellega seoti mu ostetud parfüüm. Kuna pael on
nii ilus, siis ei raatsinud ma seda ära visata, vaid leidsin talle suurepärase rakenduse.




Mustri leidsin ajakirjast “Minu käsitööd” (mai 2008 ) ja see on üsna lihtne.
Keeruliseks osutus algul ainult selle välja mõtlemine, kuidas kududa nii, et pitskoe
alumine laineline äär ei jääks rulli kiskuma. Pidin paari esimest rida mitu korda üles
harutama, kuni taipasin luua algsilmused piisavalt lõdvad, et sakid ikka välja tuleksid.



Nii et - elegants, taaskasutus ja praktilisus, kõik ühes postituses. Ja saladuskatte all võin öelda, et Eveal on juba uus mohäär varrastel. Pöidlad pihku või pigem pihust välja, et see kiiresti valmiks!


Pildid Evealt ja minult.

Liselotta
trio posted @ 08:55 - Link - kommentaarid (3)
190254 läbi astujat