LIHTNE MÜTS TRAMMART'i RAAMES.
„Balti Jaamast Kopli poole mõeldes olen ikka inimeste seas teatud ksenofoobiat täheldanud; inimesed justkui pelgaks kõike seda, mis Kalamajast Sitsi ja Kopli suunas jääb. Tegelikult jääb palju huvitavaid, häid ning ajalooliselt ja ka tänaselt põnevaid asju“.
(Juku-Kalle Raid).
Meie perel viimastel aastatel Kalamaja, Pelgulinna ja Kopli kandiga head suhted. Nii et meie foobiast vabanemas ei käinud, aga midagi põnevamat oleks oodanud küll. Meie trammis oli üks mikrofoniga tädi ja tüdruk, kes lasele lutsukat jagas. Naine, kellel on häälevõimendi võiks paljugi korda saata. Ma ei mõtle, et tingimata nalja ja naeru - see eeldab teatud isikuomadusi, aga ka kuivikuna annaks ühtteist ära teha. Põnevad faktid või midagi. Meie saime teada, et paremat kätt jääb Metodisti Kirik ja vasakule Viru Keskus.
Tegin siis vähemalt mõne pildi Estri mütsikesest, mis on lihtne, aga samas otstarbekas. Ja tüdrukute riiete puhul pole iialgi küllalt litritest, satsidest, pitsidest. Mõnus on südamerahuga lihtne mütsike pärlitega üle puistada.
TrammarT´ist veel nii palju: võimalik, et meile lihtsalt sattus kõige igavam tramm. Ühes möödasõitvas kunstitrammis võis näha
setokesi laulmas. Atraktiivne! Samas, mis neil Tallinnaga pistmist. Ja võib-olla oligi eesmärk üles loetleda teele jäävad muuseumid ja keskused. Hästi järgi mõeldes, polnud sel trammil häda midagi. Puhtaks kasitud ja madalapõhjaline, mida näeb Kopli trammi puhul harva. Lausa lust sõita! Eriti veel kogu perega. Mis on iseenesest haruldane.