ARUANDED
ARUANDED
06 August 2012
KÄSI VALGE.
Olen saanud käe valgeks ühe haapsalu salli ja ühe rätiga.
Täpselt näpuga raamatust järge vedades, aga ikka läks ühtteist valesti või lihtsalt imelikuks.
Ja ma ei oska jätkuvalt õigesti nuputada. Minu nupud on lihtsalt lödid, üksteise otsa laotud aasad ja üldse mitte armsad, väiksed tihked pallikesed.
Imelikul kombel klappis äärepitsi silmade välja arvutamine salli puhul imeliselt hästi, samas kui rätikule kudusin väikse jupikese juurde. Oli küll soss-sepa tunne, aga aega uuesti tervet kuuesaja silmalist pitsirida kududa polnud: tahtsin sõbrannale pulma kingiks valmis saada ja mõned tunnid vajab rätt ka venitamist, eks. Jäi loota otse hingest tulnud heatahte energiale, mida rätt kindlasti endas hoiab. Ehk nivelleerib see ka algaja apsakad?
Nii hiigelsuur, kui ta sai. Leia võrdhaarse kolmnurga pindala, kui selle alus on 250 cm ja kõrgus 150 cm?
Ju ta võtku vajadusel (milline see küll olla võiks?) oma värske abikaasa sinna alla varju.
Sall, mis valmis juba mineva aasta oktoobris ema juubeliks, õnnestus paremini. Noh, välja arvatud nupud muidugi. Nähtavasti algaja õnn.
Lõngad olid erinevad: Merinos Extra ja teine, mida pakub Rees oma blogis.
Üldmulje on päris hea. Iseäranis kaugelt vaadates.
Ja tegelikult ka ülilähedalt, täpselt enda seest.
Juba täna võtan uue räti käsile.






Sall, mis õnnestus tänu algaja õnnele väga hästi.




Minu veidrad lapikud ringid nuppude asemel.


Poleks uskunud, et mu telefon mõistab selliseid pilte teha.

» kylmjalg posted @ 16:24 » - Link - kommentaarid (4)
13 November 2011
EPU JA KARINI KINDAD.
Minu laste vanaemadel on mõlemal on oktoobris sünnipäevad. Mõlemad on võrdselt armsad, mõlemad said võrdselt kaks maavillast kinnast. Muster on pärit 2010. aasta "Käsitööst". Vist oli sealt.





Teine jutt.
Maavillane lõng oli nende kinnaste jaoks 8/2. Sellisega koo või muhu kindaid, mõtlesin. Ostsingi teisi värve ka juurde ja vardad numbriga 1,25. Kõik nagu "Meite Muhu Mustrites". Aga kui proovilapi silmad üles loodud said, oli selge, et midagi on päris ebaselge. Proovi järgi tuleks, kui tahta teha autentseid 170 silmaseid muhu kindaid, minu omad hiiglaslikud. Kas siis vanasti oli 8/2 lõng tükk maad peenem ja 1,25 vardad nagu nõelad? Ja kust tänapäeval selliseid saada?

» kylmjalg posted @ 16:21 » - Link - kommentaarid (9)
04 Mai 2011
KUS ON SEE LOODETUD TÄIUSLIKKUS, RAHULOLU JA LEPPIMINE EHK MIDA VANEM SEDA ROOSAM...
Kas see, et ma ei jõua oma väärt mõtteid enam kinni hoida, kuna tuhat muud tähtsat asja nõuab toimetamist; kas see, et mitte miski ei meeldi mulle enam lihtsalt väga-väga-väga ja alati tuleb lisada kas või kõige väiksemgi „aga“; kas see, et ma muutun päev päevalt järjest rumalamaks ja küündimatuks ja tihti tuleb tõdeda: õigupoolest on mul ka selles või tolles asjas teadmised üsna pinnapealsed, ongi vanadus?
Ja kui mõelda, kui palju on veel tegemata, avastamata ja õppimata ning palju uut ma ei jõuagi proovida, sest aega ju selleks niikuinii ei jätku. Kas see vaikne alistumine tunsidele ja päevadele, mis on tunduvalt lühemad, kui nad kunagi olid, on vananemise paratamatu kõrvalnäht?
Millega ma peaksin asendama armsa ja sileda näokese, mis tükkhaaval minult „röövitakse“, kui ma loomult olen depresiivselt vastu maad litsutud olevus, kibestunud kurrud suunurkades. Nüüd juhtub see ka minuga... Ma olen keskealine, või tänapäeva keskmiste vanuste juures kohe-kohe sinna jõudmas.
Usun, et ma olen alati vana olnud, ainult nüüd jõuab ka keha mu tõelise vanuseni ja kurat, kuidas ma ei taha seda. Piinlik on. Justkui oleks välimuse aastate survel muutumine häbiasi. Kelleks ma ennast õigupoolest siis pean?! Et ei, ei, mitte mina, aga tegelikult ei heida ma kellegile vananemist ette, kuna see on ilus ja loomulik. Milline ülbus. Milline ülbus.
Aga ülbust ega künismi pole vaja, hoopis lõõgastunud rõõmu ja vaba voolamist. Nooruslikku hinge, mis kompenseeriks vananeva ihu.
Kui see loomulikult ja seest poolt ei tule, eks siis tule mehaaniliselt kaasa aidata! Näogümnastika ja nii pimestavalt ere kevadine päike, mis kõik ebasobivad kortsud ja voldikesed näost kaotab : )
Üks õpetlik blogi.

Kampsun on kootud lõngaga Bergere de France Lima. Lõige ajakirjast "Käsitöö". Venib päris korralikult. Kududes kartsin, et saab liiga väike, aga nüüd tundub, et mõningase kandmise pärast on ta mitu numbrit suurem.
Roosa linane pilutatud mustriga kleit oli kunagi mu vanaema jagu. Temal oli see sirge lõikega ja lihtsate varrukatega. Taasakasutus ja võib-olla liiga pretensioonikad varrukad.












» kylmjalg posted @ 21:17 » - Link - kommentaarid (10)
26 Aprill 2011
KOLMESELE.
Juhtus nii, et sel aastal Ester sünnipäevaks minu tehtud kleiti ei saanudki. Kleite on juba liiga palju, eriti viimase poolaasta jooksul tekkinud-õmmeldud.
Sünnipäevaks sai ta hoopis palitukese. Väga vanast kalasabamustrilisest villasest kangast. Kuigi ma seda Estri jaoks vähegi vastuvõetavamaks, see tähendab roosamaks, kõhnukese paeldetailiga püüdsin muuta, ei olnud mu hea tahe piisav. Palit on suur ja saab ehk päris parajaks järgmisel kevadel. Võib-olla siis on ta leebem ka teiste värvide suhtes ja nõus vabatahtlikult kandma. Sünnipäevaõhtuseks fotosessiooniks Tamula järve ääres oli Ester nõus siiski suure veenmise tulemusel selle pruuni õuduse selga ajama.
Aga mina olen tulemusega päris rahul! Tegemiserõõm ju ka.
Täna käisime poes ja ostsime suvise jakikese jaoks riidetüki, mis tõesti roosa on ja mida sünniks ühel roosatõbe põdeval 3-aastasel selga panna.










» kylmjalg posted @ 21:10 » - Link - kommentaarid (5)
21 Jaanuar 2011
LIHTSAD TALVISED MÜTSID.
Millal teie viimati päikest nägite?
Minu peale ta tol pühapäeval detsembri algul Kadriorus viimati paistiski.
Igatsen.







Aga mütsid on kootud ehtsate maavillaste lõngadega, kõrvuti pehme, peene ja karvase KID MOHAIRiga. Lõng oli küll liiga jäme ja mustrikordus jäi seetõttu napiks, aga mütsid said siiski meeleolukalt värvilised. Ja kui mõnus oli kududa! Bambusest ringvarrastega. Nii hea, et lausa kahju, kui töö otsa saab. Ja see juhtub ju kiiresti selliste jämedakoeliste asjadega.
Keegi ei keela muidugi uut alustamast!

» kylmjalg posted @ 20:22 » - Link - kommentaarid (14)
14 Jaanuar 2011
KUIDAS ME LAPSI 2010.AASTA AUGUSTIS KARNEVALILE SUNDISIME.
Tegelikult tahtsid nad ikka väga-väga minna. Olid elevil, kes kelleks hakkab ja kas sabad ikka tulevad.
Aga nad on häbelikud ja pinges, kui mitte igapäevaseid inimesi ka seltsis on, mis on muidugi raudselt eeldatav ühel sünnipäevapeol. Loomateemalisel karnevalil.



Tundub, et ka teistel on kohanemisprobleeme.







Karu ja Jänes vastandavad end teistele. Kahekesi koos - alati.




Koos küll, aga tülisid see ei välista, eks.




Sabad.






Taaskasutus.




Lihtsalt ilus ja meeleolukas suvine loojang.


Ja see on see kingitus, kaelaehe 7-aastasele tüdrukule. Tegelikult odav ripats Tallinna Kaubamajast, mille väärtust võiks tõsta isetehtud pakend. Tõstab siis või?


» kylmjalg posted @ 21:31 » - Link - kommentaarid (8)
08 Jaanuar 2011
FLASHBACK.
Lõputule lumesajule vahelduseks, on ehk hea ja hingekosutav meenutada, et kunagi on olnud aegu, mil lumi ei tungi uksest ja aknast, silmist ja hingest sisse.
Kuigi minu hing on sageli külm kui jää ka südasuvel ja isegi 30 kraadine palavus ei ole võimeline seda üles soojendama. Sellest ei avatse ma pikemalt praegu kirjutada, aga see on mind pannud arvama: tühja sest ilmast! Muuseas, suure saladuskatte all võin avaldada, et suurt tähtsust pole ka võimuloleval parteil : ) Hea- ja rahulolu sõltub ikkagi eelkõige inimesest endast. Õige meelelaad, hästi arenenud sotsiaalsed võimed ja kõrge emotsionaalne intelligentsus ning ongi teil soe süda, mis ihu kütab. Kui on...
See selleks.
Väga palavatel päevadel keset suvel kerkis meie suvekoju välikäimla. Tubli töö, Abikaasa!







Ja üks kleidike. "Tiiu Talutütreke!" kommenteeris vanaema.








» kylmjalg posted @ 18:28 » - Link - kommentaarid (7)
18 August 2010
TIIGRIKOTT.
Huberti koti idee jõudis minuni 2009. aasta septembris.
Kott sai valmis jõlekõledal jaanuaripäeval.
Pildistasime ootusärevalt heledas maikuus.
Presenteerimise aegu leiab puude alt juba küpseid õunu ja ploome.
Kauavalminu.
Siiski enne tiigriaasta lõppu.






» kylmjalg posted @ 13:25 » - Link - kommentaarid (5)
11 August 2010
KÜBARMÜTS KLEIDIGA.
Tegelikult ongi ju tõde selles, et naistel kulub välimuse sättimiseks enamasti rohkem aega ja ruumi kui meestel.
Minu tütreke hakkas juba õige varakult riietust ja välimust tähtsaks pidama. Imetleb end peegli ees ja nõuab päevas mitu korda kleidivahetust. Paljud feministid süüdistavad vanemaid, et nood suunavat tüdruklapsi naiselike (loe: kergekaaluliste) toimingute juurde. Samas kui poisid saadetakse ikka millegi asjaliku kallale nokitsema. Enne Estri sündis uskusin, et selles jutus on mingi iva. Nüüd enam mitte. Me ei ole Estrit kuhugi suunanud: lubame tal ehitada ja ronida kus iganes. Hubertiga võrdselt. Ta lööb rõõmuga kaasa kõigis nö poisilikes mängudes. Ja Hubertile meeldib kodu mängida. Ester tahab kõige selle juures veel ka hea ja sätitud välja näha. Vot see on see naisterahva traagika - kõike ta tahab jõuda, aga ka tema jaoks on minutis vaid kuuskümmend sekundit.
Tegelikult on ta ikkagi 2-aastane. Kõik dilemmad ja paradoksid alles lahendamata.


Las kepsutab


vennaga võrdselt


juuli päikeses,


kuni iga lill leiab oma.
(Etaloniks \"Iirised Monet' aias\". Claude Monet. 1900)

» kylmjalg posted @ 19:05 » - Link - kommentaarid (5)
10 August 2010
IMELIHTNE SÄRGIKE.
Puhtast siidist, millel kortsukesed sees nagu seenel eoselehed.



Nagu kukeseenel.



Mänspäe abikirik kolletas Hiiumaal Hubertiga võidu.

» kylmjalg posted @ 15:05 » - Link - kommentaarid (8)
28 Mai 2010
AUGUSUKAD JA NATURAALVALGE KLEIT.
Ester sai 2-aastaseks just niisugusena. Kevadiselt heleroheliste sukkade ja kollakasvalge kleidiga. Roosad pärlid on tegelikult minu jagu. Ester näppas nad omal algatusel. Ma juba peangi oma "ilu" temaga jagama. Paratamatus, eks.





Minu ema vanast seelikust tehtud kleit seljas ja augulised nuppudega sukad jalas. Selliseid sukki kududa on imelihtne ja mõnus. Soovitan teistelegi, kel haapsalu sall südamelähedane on.




» kylmjalg posted @ 20:22 » - Link - kommentaarid (18)
24 Veebruar 2010
"POPE."
Seesinane jope on juba pikemat aega valmis ja Ester nimetab teda popeks. Kahe, ei, peaaegu kolme kuu jooksul olen veel lõpetanud seljakoti Hubertile, mõned kindad, paar mütsi ja küllalt uhke vintage kleit isiklikuks otstarbeks. Lihtsalt pole tuju olnud piltidega tegeleda....





Pildistatud Võrus külmade ilmadega, siis kui vanaisa veel õues lund rookis ja pärast teise tuppa pikali heitis lehte lugema. Aga mitte enam.


» kylmjalg posted @ 00:06 » - Link - kommentaarid (11)
04 Detsember 2009
KIIRELT TULNUD... KIIRELT LÄINUD...
Sele kleidi teg langes mitmete tähtsate sündmustega ühte, mistõttu peaks temas olema äkiline energia (kiirelt tehutd) ja aastatega salvestunud esivanemate jõud. Kleidi materjaliks on minu, kunagi ikka valge olnud, heegeldatud pulmakleit ja minu vanaema Eha Marie roosidega kleit. Kui vanaema suri, jäi temast lisaks armsale mälestusele, ka kapi täis riideid alles. Mõnda olen mina jõudu mööda ümber teinud ja päästnud ta igavast pimedast kapist. See sama roosiline elab uut elu ka minu seelikuna. Ja siis veel mõned kohandatud pluusid ja kampsunid. Oma ette story on veel karakullkasukaga, aga tema nõuab eraldi postitust.
Aga see kleit sai valmis päevaga ja tipnes tumedate varjudega minu silme all, kui me Fotopesas nn aprillimuffinitega pildistamas käisime. Ah, muidugi pole silmaalused kõige tähtsamad. Lihtsalt sellises teatud eas naisterahvas - nagu ma olen - täheldab kriitiliselt iga vananemismärki.
Aga lapsed on armsakesed ja nende üürikesi lapsepõlve hetki me tegelikult jäädvustamas käisimegi.
Noorus kaob kiirelt, aga kangas ja foto jääb.




Fotograaf: Anno Proosvelt.

» kylmjalg posted @ 13:44 » - Link - kommentaarid (8)
02 Detsember 2009
SEBRAKINDAD.
Sattusin kogemata Freddy blogi otsa, kus lisaks muule võrratule olid ka võrratud sebramustrilised kindad.
Minu variant Hubertile nii suurepärane ei tulnud. Oleks tulnud validasobivam lõng. Mitte nii jäme, mitte nii karvane, mitte nii toon-tooniline. Kohendasin mustrit väiksemaks ja hiljem tikkisin heledama lõngaga üle. Muidu oleks sebra nähtav ainult väga hea tahtmise korral. Lühidalt, mitte nii väga peen lahendus. Hoopis minu moodi pusserdatud. Huvitav, et mul nii vähe asju õnnestub, mis ei vaja järeltöötlust...


» kylmjalg posted @ 08:37 » - Link - kommentaarid (9)
11 November 2009
ÕNNELIKUD PÄEVAD.
Need õnnelikud päevad, mille vahel Ester rahulikult magas...
Kell 3:59 ja ma pole ikka veel aknast välja hüpanud.








» kylmjalg posted @ 02:01 » - Link - kommentaarid (7)
09 November 2009
POJAKE.
Näib, et Hubert on siinses blogis teenimatult vähe tähelepanu pälvinud. Ester on ikka põhistaar, aga minu pojake sai juba kevadel mütsi, mis sobitub rubriiki VANAST UUS ja TAASKASUTUS. Algselt oli see mingi vilditud hiigelsuur jakk. Nüüd siis müts Hubertile, kes 3-aasta ja seitsme kuuselt tahab saada koristajaks, sest juhtus kord hambaarsti juures puhastustöölise tööd lähedalt jälgima.



Hubert unistab sibi ametist, sest just selline auta käis, meil Võrus oma tööd tegemas. Sõdurita küll. Aga, et mütsil on kerge sarnasus punaarmeellase "täitorniga", siis las ta olla.



Hubert on nõus saama ka laevajuhiks, sest koos oma isaga on ta sage külaline Meremuuseumis.


» kylmjalg posted @ 13:01 » - Link - kommentaarid (6)
05 November 2009
PLAADIÜMBRIS.
Lõpuks viitsisin lõpetada.
Lõpuks on teada ka filmi esilinastuse aeg:

18.11.2009.aastal kell 18.00 kinos SÕPRUS

Selline kribu-krabuline tundub nii väikselt vaadates. Aga originaalsuuruses peaks hea küll olema. Eriline on ümbris see tõttu, et on kokku lõigatud lugematul arvul leieritest, kuna meil (rezhissöör-ajuhiiglastel) ju ei tulnud pähe õigel ajal pildistada nukke ja taustu.


» kylmjalg posted @ 12:30 » - Link - kommentaarid (2)
31 Oktoober 2009
KINGIIDEE.
Unenäopüüdja. Minu meelest väga mõnus, nutikas ja armas idee kingistuseks. Mõte "Käsitöö" suvisest numbrist. Tundmatu kala lõualuu leidsin kuskilt rannast. Sobib hästi oma teravate hammastega luupainajaid kinni krabama. Tehke ka!


» kylmjalg posted @ 20:12 » - Link - kommentaarid (4)
30 Oktoober 2009
MUSTAST SAMETIST SEELIK.
Tütar sai kahekümnekolmandal poolteist aastat vanaks. See on muidugi rõõm, aga kahju on emapalgast, mida meie vaene riik enam mulle ei maksa. Ei, ega ma nurise. On nagu on. Kusjuures on ju suhteliselt hästi. Käed-jalad terved ja mõistus peas. Õmble ise, kui raha pole, et uut kleiti või seelikut osta! Õnneks on mul aastatega teatav kanga tagavara siginenud.
Et siis mustast sametist. Maaliline aplikatsioon peal. Seeliku a-lõikelisuse ja kõrge vöökohaga olen väga rahul.





» kylmjalg posted @ 22:47 » - Link - kommentaarid (9)
26 Oktoober 2009
KASSID.
Meie perre on juba kuus aastat kuulunud Manna. Kellega koos on enamasti väga tore koos elada. Välja arvatud neil paljudel kordadel, kui teda tabab jooksuaeg. See on tõeliselt tüütu. Päriselt. Steriliseerida poegi saamata, ei tundunud õiglane. Nüüd ongi meil kolm nunnut väntsu. Alates 12. septembrist.

Eriliselt armas isane olevus. Loomult tagasihoidlik. Kasvult väike.




Tõeline kõutsihakatis. Vapper, suur ja tugev.




Ja pesakonna rõõm ja uhkus, kurbus ja häbi - KOLETIS.
Muidu on tavaline kassike. Rõõmsameelne, uudishimulik ja sõbralik.




Nii et kui teie pere vajab kassi, siis meilt saab.

» kylmjalg posted @ 09:40 » - Link - kommentaarid (8)
24 Oktoober 2009
GRAFOMAANIA.
Tundub, et mul on millegipärast huvi ja vajadus mõnikord rohkem kirjutada. Ja võib-olla midagi sellist, mis käsitööblogisse pole paslik. Selle kalli esimese jätan muidugi alles, aga see teine on siin.

» kylmjalg posted @ 18:01 » - Link - kommentaarid
15 Oktoober 2009
ESIMENE SÜGISPÄEV.

Selle aasta esimene sügispäev Võrus tegi Estri millegipärast murelikuks.


Kes saab kala?


Estri kalanööbid.


Teate, ma soovitan kõigile silmuskoe huvilistel saada endale 1957. aastal ilmunud Claire Halliku "Silmuskudumine".

» kylmjalg posted @ 08:42 » - Link - kommentaarid (9)
13 Oktoober 2009
SUVEJUTUD. 5.osa
Kaks joonistust suvest musta auku, kuhugi Skopje Rahvusvahelise Joonistusnäitusele. Keegi pole neist enam midagi kuulnud. Nagu ka mustmiljonist teistest joonistustest. Millegipärast oli “korraldajatel” vaja tuhandeid tasuta joonistusi, mida kunstnikud neile kogu maailmast saatsid. Lollid ja ahned kunstnikud, kes lootsid ei tea mida (ka. Girlin Bassovskaja). Siuke äriidee neil seal Makedoonias.

MAAMIIN.


SAJAJALGNE.



» kylmjalg posted @ 10:41 » - Link - kommentaarid (1)
23 September 2009
SUVEJUTUD 4.osa
Kleidi tegi Estri vanatädi oma tütretütrele mõni aasta tagasi, kes millegipärast keeldus seda kandmast. Õnneks kinkis tädi kleidi Estrile. Mina hindan selle riidetüki lihtsat elegantsi ja kanga nostalgilisust. Ei mingit liigset pusserdamist ja trikitamist.
Pildistatud on Viljandis. Minu kolmas Folk..., kuigi ma ühelegi kontserdile pole erinevatel põhjustel jõudnud.
PS. Ester on jüripäeval sündinud.
















» kylmjalg posted @ 12:43 » - Link - kommentaarid (2)
07 September 2009
TÕBRASTE PARAAD.
Tahtsin paar sõna rääkida ühest filmist, kuigi rangelt võttes on ju tegemist käsitööblogiga. Aga lihtsalt vahelduse mõttes või nii.

“Inglorious Basterds” kubiseb tõbrastest: mõni on naljakas, mõni on otsekohene, võluv, rumal, õnnetu. Kõik nad satuvad esmapilgul seosetutesse juhtumistesse, millest Tarantino paneb kokku tervikliku filmi nagu ikka. Mis seal rääkida. Kõnelemisväärt on aga, et film on eelkõige väga õnnestunud psühholoogiline draama. Nii et, kui teid ei ole tüüdanud juudi temaatika, mis seekord, tõsi küll, on hoopis teistmoodi esitatud: juudid ei ole ainult ohvrid ja kannatajad. Nüüd on nad koos oma kohutava ja kättemaksuhimulise Golemiga. Julmad verestseenid on garanteeritud. Aga see on ju Tarantino, eks.
Kui tahate ainult verd ja surma näha, siis pole mõtet tingimata just seda filmi vaadata. Kuid kui tahate näha meisterlikke näitlejatöid, siis minge, minge kindlasti, sest neid on hulgim. Isegi, kui oleks ainult Christoph Waltz ja teised kõik teeks viletsa või keskmise ülesastumise, tasuks minna. Waltz on uskumatult peen tõbras ja manipulaator. Loodetavasti mitte mees ise, vaid tema tegelaskuju Hans Landa. Aga kui keegi kedagi nii hästi mängib, siis kas see pole ka natuke tema ise, kui vaid sobivad olud tekiks. Samas tundub uskumatu, et nii libedaid, veenvaid, tarku, sarmikaid, osavaid manipulaatoreid päris elus leidub. Ja kui neid on ja kindlasti on, sest maailmas elab uskumatult palju inimesi, nii et mõni ikka vist, siis ju ei oota temaga kohtumist. Eriti kui sa tead, et tegelikut on ta üks koletu inimene. Ta võib ohtlik olla, ta võib oma nutikusega iga hetk kelle tahes lõksu meelitada. Temaga oleks õudne koos olla, iseäranis, kui tal on võimu ja mida ta kõhklematult ka kasutab. Aga turvaliselt pimedas saalis istudes, ma lausa igatsesin Hans Landat taas ekraanil näha ja ma olen kuulnud, et teisedki (Waltz sai ju Cannes'i festivalil parima näitleja auhinna). Miks? Kas ainult selleks, et näha ta hiilgavat rolliesitlust või oli roll nii tabavalt kirjutatud, et äratas minus selle, kes võiks ise õigeid nööre ja kange tõmmates ja šarmantselt naeratades saada mida tahab? Kõigil on ju oma asi ajada ja nii me kõik seda ajamegi, vähem või rohkem veetlevamalt, suurema või vähema mõjuvõimuga, otsekohesemalt või rohkem keerutades. Kõigi sõda kõigi vastu....
Selles sõjas on koht ka lõpuni ja üdini murdmatuteks jäävatel kangelastel. Missioon tuleb täita ükskõik mis oludes. Selliseid leidus hulgaliselt Nõukogude Liidus ja kindlasti on neil koht USA teatud sorti mängufilmides. Kui Hans Landa oli rafineeritud tõbras, siis Brad Pitti kehastatud leitnant Aldo Raine aga ameeriklasest tõbras ja seda kuni lõpuni. Loomulikult koomiline ka, aga eks jäigalt muutumatud mõju ikka kasvõi natukenegi naljakana uutes ja nendega mitte kokku minevates oludes. Pitt sobis hästi just seda sorti trafaretseks ameeriklaseks – lihtsakoeline, üheplaaniline, missioonile pühendunud. Imelik ainult, et Hans Landa kogu oma nutikuse juures seda läbi näinud ja lasi end leitnant Aldo Rainel igavesti natsiks teha. Haakrist otsaette lõigatud ei ole ju erilist lootust olla või saada kellekski muuks. See omakorda seab tema inimhingede mängule mõningad piirid. Hans Landa peab muutuma Aldo Raine'i sarnaseks. Väline kustutamatu märk sunnib teda edaspidi olema siiram ja otsekohesem. Ikka parem kui Juudikütina sõjakohtu alla minna. Tegelikult, kui järele mõelda oligi Hans Landal ainuke võimalus ellu jääda, anda, usaldada end oma vastandi ja vaenlase Raine kätesse. Põlevas kinoteatris hukkumiseks oli ta liiga tark. Hoida ära häving kinos – milleks? Mõne kuu pärast oleks niikuinii häving ja kaos Hitlerile ja kõigile tema kaaskondlastele. Seega ainuvõimalik lõpp, lihtsalt nii ootamatu ja esmapilgul mõistetamatu.
Kindlasti peaks rääkima veel kahest sakslasest: nutikast major Dieter Hellstromist (August Diehl) ja veidi infantiilsest, kuid julmast Fredrick Zollerist (Daniel Brühl). Viimane meenutas Michael Haneke filmist “Funny Games” Peterit (Frank Giering). Mõlema puhul tundub, et tegemist on “pehmekesega”, sellega, kes on sattunud “halbade” mõju alla ja võiks murduda ning olla inimlik. Peter ju oli see, kellelt söandati armu paluda. Ja ka Fredericki puhul võib tekkida lootus, et ehk on ta lihtsalt juhuse tahtel kangelane, ligi kahesaja sõduri tapja. Võib-olla on ta võimeline sõduris nägema ka inimest. Eriti, kui Joseph Goebbelsi heroiseeritud film temast kogu alasti tõe näkku paiskab. Aga see on minusuguse rahuaja inimese lootus. Sõdurina sõjas ei saa lubada nõrkust ja inimlikkust. Jumal teab, kuidas tõlgendatakse... Desertöörlus või midagi.
Kuigi üks hetk tundub, et ka see natsist sakslane võib teha suure muutuse. Filmi esilinastusel hakkaks Fredrickul justkui paha, kui ta oma tapatööd suurelt ekraanilt jälgib. Võib-olla ta mõistab, et ka sõdurid, isegi vaenlased on inimesed. Võib-olla ta kahetseb. Sõdurina ta tegi muidugi, mis tuli teha, aga inimesena võiks ju 200 hinge võtmine olla ju ränk kogemus. Võiks ju loota, et kui ta ise ei saa endale nõrkust ja “ei” ütlemist lubada, siis ei keela ta seda vähemalt teistele. Aga ei! Tegemist on lihtsalt režissööri ja monteerja meisterliku manipulatsiooniga. Midagi ta ei kahetse, kui siis ainult seda, et ei suutnud piisavalt hästi filmis esineda. Võim on talle pähe löönud. Naine, kellele tema suvatseb tähelepanu pöörata, peab talle alistuma! Jah, aga see naine, õige nimega Shosanna Dreyfus (Mélanie Laurent), pole sõdur ja ei allu aukraadile. Kui umbkaudu tsiteerida Hans Landat, siis juut on väliselt orav, aga sisuliselt rott. Ainus, mis armsat oravakest rotist eristab on kena saba. Aga valdavalt ei meeldi ju rotid inimestele, küll aga oravad. Niisiis Landa järgi orava nahaga rott. Nurkaaetud rott. Seda saab Fredrick Zoller tunda, mida tähendab rünnata meeleheitliku loomakest. Seda saab teada ka saalitäis natse ja nende sabarakke.
Major Dieter Hellstrom, see teine sakslane, kes õigupoolest mingi tõbras polnudki, kuigi valel poolel olemine vist on nii ehk naa vääritu tõpruse üks vorme. Tema tegelaskuju on eelkõige oluline süžee arengu poolest. Oma nutikuselt sarnaneb ta Hans Landaga. Võiks isegi öelda, et filmi kulg on üles ehitatud kahe sakslase taiplikusele ja mängulisele tahtele. Eriliselt andekas uurija Hans Landa taipab, et juudi perekond varjab end talumehe põranda all. Perekond tapetakse, kuid Landa laseb juuditar Shosanna Dreyfus'l (Mélanie Laurent) minna. Hiljem korralab see sama tüdruk juhuse tahtel oma kinoteatris põrgu, kus hukkub kogu Kolmanda Reichi koorekiht. Major Hellstrom juhtub olema õigel ajal õiges kohas ja tema taiplikuse tõttu satub Vääritutele Tõbrastele usaldatud Goebbelsi plaan ohtu, samuti ka tõprad ise, kuid annab samas võimaluse Hans Landal põgeneda ja film vägagi ootamatult lõpetada. Seda saksa mõistuse täpsust küll... Puhas klišee ju, aga väga omapäraselt esitatud.
Filmis esindatud rahvused on groteskselt harjunult äratuntavate omadustega, välja arvatud juudid, kes tegelikult on ameeriklased ja muudavad nii välja kujunenud kuvandit endest. Pole siis imestada, et prantslastele on jäänud emotsionaalsus, teadagi. Mis muidugi ei anna neile immuunsust alatuse vastu. Alatult reeta võib ka kibedalt kahetsedes ja käte värinal, vaevumärgatava tuksatusega näos ja teadmata, kas ära andmine päästab oma kallid lähedased. On ainult lootus. Oh, kes ei tunneks kaasa Denis Menochet' kehastatud Perrier LaPadite'ile? Paratamtus, mis teeb inimesest tõpra. Menochet'il filmis väike osa, ometi suudab ta minimalistlikult ja vaevu tajutavate nüanssidega selle meeldejäävaks mängida.
Nii et meist kõigist võivad saada tõprad sobilike juhuste kokkusattumisel ja siis tuleb otsustada või otsustab seda meie loomus: kas varjata või tegetsuda otse.








» kylmjalg posted @ 12:35 » - Link - kommentaarid (1)
04 September 2009
SUVEJUTUD 3.osa
Valgetel öödel, isegi haiglas olles, ei raatsi magama minna. Lihtsalt nii rahulik ja ilus on. Mis siis, et kogu ilu on akna taga. Päeval käib ju pidevalt mingi toimetamine. Peaaegu üldse ei ole rahulikku hetke, kuigi tegelikult tuleb istuda oma palatis ja kellegil eriti asja ei tee. Isegi mitte arst. Võib-olla on lihtsalt nii palju paberitööd, et ei ole jõudu teeselda nagu poleks mina ja mu laps lihtsalt “järjekordsed”? Kuigi tegelikult ju oleme, sest meie haigus on kohati küllalt levinud. Meie jaoks ju ei ole. Ma ei tea, millal on mõistlik piir. Kas ma reageerin üle või ei pööra piisvalt tähelepanu? Õnnemängu tunne. Kui oleks natukene rohkem teadmisi ja kübemeke personaalselt suhtumist....
Ma näen, et mu lapsel on paha, aga ma ei saa lihtsalt vajalikku informatsiooni tema ja enda ja kaudselt ka haigla aitamiseks meditsiiniliselt personalilt kätte. Võib-olla ei olegi mingit informatsiooni, võib-olla ei olegi vaja midagi teha. No aga öeldagu siis seda mulle! Räägitagu minuga! Jaa, ma muidugi mõistan, et arst ja võib-olla iseäranis lastearst ei saa ülemäära kaasa elada - võib kergesti läbi põleda. Aga vot, on hetki (neid oleks võimalik vältida), millal ma arsti säästmisele ei suuda mõelda, kui lapsevanem võib minna üle mõistlikuse piiri. Näiteks siis, kui su laps paneb silmad kinni, on kahvatusinine ja ingli näoga. Täitsa Ingel....Pärast ta muidugi muutus lapseks tagasi, aga korraks oli mul küll tõsine hirm.
Vot sellistel hetkedel tahaks vähese raha kiuste saada natuke hoolimist, rahustust ja eelkõige TEAVET. Kuigi see ei ole mõistlik ja läheb üle igasuguse piiri. Mõnikord ma luban endale julgesti ebamõistlikkust.
Need kaks ja pool varasuvist nädalat haiglas olid kurnavad. Aga nüüd on kõik korras. Mitte midagi fataalset, eks. Lihtsalt kogemused....
Kogemused, mis röövisid Estrilt usu headesse inimestesse (õnneks on praegu jälle kõik inimesed head). Siiani oli ta ju kokku puutunud vaid nendega, kes olid head ja hellitasid. Nüüd korraga tehti talle kõvasti haiget ja isegi oma emme ei kaitsenud. Natuke üle aastane saab ju kõigest “halvast” aru, aga ta ei ole võimeline mõistma, miks talle seda halba tehakse. Ta ei suuda mõista paratamatust!
Kogu selle paratamatuse juures ja närvide rahustuseks ma heegeldasin. Kui ma just parasjagu ei hoidnud Estrit süles, siis ma heegeldasin ja pärast heegeldasin veel ja siis vahelduse mõttes jälle natuke. Üks “Käsitöö” number oli ka kaasas, selle aasta suvine vist. Ise ma ju selliste asjade peale ei tuleks.




» kylmjalg posted @ 07:47 » - Link - kommentaarid (1)
01 September 2009
SUVEJUTUD 2.osa
Ma riputan siia veel ühe animatsiooni. Treiler sai valmis mais on. Film ise esilinastub vist oktoobris. No ja siis rohkem teda Eestis ei näidatagi. Võib-olla ei olekski huvilisi. Haibin siis natuke ise.
PS. Väga keeruline ja vaevaline oli tegemisperiood. Jube raske igasuguseid aegu klapitada. Aga vastsündinuga on tõesti suhteliselt lihtne omi asju kõrvalt toimetada. Katsutagu aastasega!
PS 1. Võiks vist rohkem käsitööst rääkida... Näiteks heegeldamisest. Järgmine kord kindlasti.


» kylmjalg posted @ 20:17 » - Link - kommentaarid (3)
31 August 2009
SUVEJUTUD 1.osa
Kevad hakkab teadagi kohe pärast jõule. Suve algus on liikuv püha. Sõltub kohast, meeleolust, ilmast, valgusest ja inimestest, kes parasjagu on. Hiljemalt maiks on igal aastal suvi minu jaoks saabunud – siis on ta lihtsalt nii käega katsutav ja kohalolev.
2009.aastal jõudis suvi kätte 16.märtsi õhtul Nõmme turu kandis.
G ütles: “Vaata! Nii valge on veel.” B vastas: “Nüüd läheb õhtuti järjest valgemaks. Mõtle, kahe nädala pärast keeratakse kellasid.”
Nii sai suvi Tallinna otse Pärnust, kust GB tuli. Ja Pärnus tuli käia mitu head korda ka läbi lörtsi, külma tuule ja liblikateta, kuni lõpuks jõudsime selleni.
Kohe pärast seda tuli ka esimene lõke ja ööbikud.
Ma tahtsin veel lisada, et see oli tõeliselt tore teatritöö kogemus. Kuigi GB arvas algul, et võib-olla oleks näitlejad võinud nende loodud animatsioonireaga rohkem suhtestuda, siis järele mõeldes, tundub see suisa võimatu. Andres Noormetsa lähenemine, vähemalt selle lavastuse puhul, oli niivõrd impulsiivne ja avatud, et oleks võimalik tahta rangelt mõõdetuid suhteid. Nii jääbki filmiosa kusagile eemale ja kõrgemale tasandile. Nii otseses kui ka kaudses mõttes. Noh, ega nad ju ei seganud, eks. Kunagi loodetavasti saab teoks “Ballettmeistri” animafilm. Annaks aga keegi kõrge jumal suvesid!













Fotod: A.Liigus

» kylmjalg posted @ 21:19 » - Link - kommentaarid (1)
27 August 2009
ESTRI ESIMENE TALV. neljas osa
See on viimane sõnavõtt ja pildinäit Estri esimese talve seeriast. Ühtlasi ka sissejuhatuseks ja soojenduseks suvejuttudele, mis äkki mõne aja pärast tulevad. Noh, hilemalt jaanuaris.




» kylmjalg posted @ 15:01 » - Link - kommentaarid (5)
25 Mai 2009
TÕSISELT. VALUSALT.
Las meil olla üks keha. Ei mees ega naine. Aga võib-olla mõlemad. Pigem vana.
Keha kaotab teadvuse ja kukub.
Maailm tõmbub kokku ja omandab haigetoa mõõtmed
Keha klammerdub kramplikku jõuga maailma külge ja tunneb loomalikku hirmu surma ees.
Kehal puudub nüüd häbitunne. Kõik on avalik. Kõik, mis keha sees võib toimuda.
Sisikonna on blokeerinud kasvaja: kehal on vähk.
Nõrkus ja jõuetus. Tablett, mis äratab pooleldi õgitud keharakud taas korraks elule.
Tursunud kõht.
Kaks liitrit mäda kõhus. Kirurg eemaldab seda, mida eemaldada annab. Keha saab arstide ja tehniliste võimaluste omandiks.
Ajapikendust saanud elav laip, kellele on avanenud uued ja ootamatud vaimsed arenguvõimalused – kes oleks seda võinud arvata. Hoia mind ärkvel. Veel natuke. Keha saab minuks.
Kas nüüd on lõpp? Ei veel, teda on selleks liiga hästi ravitud.
Arstide arvates on mõne nädala, võib-olla mõne kuu pikkune ajapikendus võimalik.
Ära lase mul magades surra. Las ma tean, mis minus toimub. Las ma tunnen metastaase ja vohavat sarkoomi, mis laastavad mu keha seest poolt. Ödeem paisutab mu kudesid, nii et ma enam peeglisse vaadata ei tihka.
Ma kardan viimast krambihoogu, mis rebib mu siit maailmast lahti, kus ma just ju alles jõudsin harjuda. Mis siis, et ma saan varsti juba 80.
Ma ei taha. Ma ei taha surra. Rahunege. Uimastav morfiinisüst.
Üks väike hirm, üks väike surm, üks väike kasvaja.













Piltide autoriks GIRLIN BASSOVSKAJA

(Valik pilte joonistuslikust ballettist METASTAASID, mida esitati esmakordselt
joonistustriennaalil "MANU PROPRIA" 22.mail Eesti Rahvusraamatukogu fuajees.
Osalejad: Girlin Basovskaja, Diana Yanson ja helilooja Malle Maltis, näitleja Üllar Saaremäe hääl. Näitus Rahvusraamatukogus on avatud 8.juunini.)

» kylmjalg posted @ 19:15 » - Link - kommentaarid (2)