leili33 lehvitab
leili33 lehvitab *** vanasti kudusin, nüüd õmblen
24 August 2007
Tegin teise prantsuse topi ka





Esimest korda kudusin nii peenikeste ringvarrastega ja mul hea meel, sest topp tuli kerge ja peen Nõksu pikema tegin kui ette nähtud ja all-äärde ühe lehekse rohkem, muus osas ajasin juhendis näpuga järge.




Lõng: Nika, umbes 150 grammi
Vardad: 1.5mm


Pildistatud on Helsingis ja kuigi ilmad olid augustikuu lõpu kohta haruldased, tuli toppi õues jäädvustada kihilise riietuse praktilise osana:



Olin seekord tubli ja kudusin ka selja ülaosale mustri.



Et mina ei ole viimastel aegadel üldse reisinud, siis jätkub mul Helsingi-tripist - sellest paljude jaoks nii tavalisest, minu jaoks aga tähtsast ettevõtmisest - juttu kauemaks. Olen seal kunagi käinud talvisel ajal, pea paarkümmend aastat tagasi. Tookord mulle linn erilist muljet ei avaldanud, aga sügava mälestuse jätsid soomlased ja nende kodud - me käisime nimelt õega külas ema lapsepõlve-aegsel soomlannast kirjasõbral. Nende kirjavahetus algas millalgi 30-ndate aastate keskpaigas ja alles 60-ndatel ehk 30 aastat hiljem kohtusid nad esimest korda Tallinnas. Ja siis möödus jälle paarkümmend aastat kuni lõpuks emagi Soomes ära käis. Päris nukker on seda meenutades kirjutada, et nüüdseks on need kontaktid hääbunud.
Ähmaselt meenub, kuidas meil Soome viisa saamiseks tuli sappa minna aovalgel ja seista pakases tunde tänaval kuni viisakontor avati, hiljem toimus mingi veider instrueerimine teemal "nõukogude turisti käitumine välismaal". Ja kuidas ma imestusest pidin istuli kukkuma kui soomlasest tolliametnik passi tagasi ulatades ütles lahkelt naeratades "Ole hyvä!" - ju see oli nii ootamatu kontrast peale kurja ja sõjaväelist nõukogude piirivalve-kontrolli.
Kohapeal sõidutati meid ringi ja poputati nagu kuninga kasse, isegi teatrisse viidi, banaane ja imeliku välimusega karvaseid puuvilju pakuti ka. Ega's me polnud kiivisid enne näinud ja üks meist pistis selle tundmatu hõrgutise koos saba ja sarvedega põske - võõrustajatel nalja nabani. Lapse soovunelm Barbie sai ära toodud ja endale ostsin Singeri-masina, kasutatud küll, aga minu meelest oli see üks imeline asi: väike, valge ja töötas elektriga.

***
Nüüdset Helsingi-reisi olime kaua kavatsenud ette võtta ja igal aastal muudkui tegemata-asjade-nimekirja lisanud. Kui nüüd järjekordne suvi hakkas mööda saama, tundus, et võib seekordki tulevikuplaanidesse kirjutada. Ma olen kogu aeg mõelnud, et kui minna, siis ikka suvel ja suure laevaga, need pisikesed kiired laevukesed pidid koledasti läbi raputama ja niiii kiire mul nüüd ka ei ole. Aga puhtjuhuslikult jäi silma supersoodus sügispakkumine ja kõik kained arutlused sügistormide võimalikkusest olid peast pühitud - eks ihnsus pääses ikka võidule, irw. Naiivse inimesena lootsin paaripäevase etteteatamisega kesklinnast hostellikohtigi broneerida (allpool pildil on näha, kus me oleks võinud ööbida kui oleksime asju õigel ajal planeerinud nagu korralikud ja kogenud reisijad teevad...

... ma päris kindel pole, aga arvan, et taustal paistab Stadion-hosteli, lihtsalt sattusime jalutuskäigul mööda kaljust rada kõndides sellise vaatepildini)

Nii ma siis närveerisin ja muudkui lugesin Lindaliini uudiseid, kuidas järjekordne reis on tormi tõttu tühistatud, isegi meie reisile järgnev väljumine tühistati - õudne hakkas. Juba uurisin hirmuga suurte ja kallite laevade sõidugraafikuid: et kuidas jõuda broneeritud hotellituppa hiljemalt kella kuueks, vastasel korral ähvardati kogu maksumus krediitkaardilt maha võtta. Siis saigi mõeldud: ei, ei kunagi enam lase end ahvatleda kiirlaevade sooduspakkumistest ega sügisestest laevareisidest. Närvikulu liiga suur, ilmaga vedamise tõenäosus väike...

Jah, niimoodi mõtlesin ma enne reisi, aga praegu mõtlen, et läheks kohe tagasi Esplanaadi parki hängima, ilus oli !
Meie reisiks valitud kaks päeva, mis jäid tormi-ilmade ja kolmapäeval Helsingis möllanud kohutava äikese vahele, sattusid olema päikeselised ja tuulevaiksed. Laevuke libises merel nagu peeglil, võrreldes kunagise Haapsalu rongi või Balti jaama trammiga polnud kõikumist ollagi.

Uskumatult lähestikku on kõik need kuulsad kohad ja vaatamisväärsused, mis kaardi pealt üksteisest kaugel olevatena tunduvad. Pühapäeva pealelõunal veidi jalutades sattusime äkitselt Kiasma ette (ma ootasin sellest midagi enamat ), paar sammu edasi tuli Ooperimaja, Linnanmäki tundus juba kiviviske kaugusel - seal me käisime küll alles järgmisel päeval trammiga ja noorem rahvas külastas Sealife'i, mina istusin sel ajal jalgu puhates kivi peal ja päevitasin endale kaela peale randi - kes käskis liiga kinnise kaelusega pluusi selga panna.

Õhtul hilja läksime veel hotelli lähedusse luusima, teele jäi võimas ja kaunis õhtutuledes Helsingi katedraal, mille uksed on suveajal südaööni valla...

Akateeminen Kirjakauppa ongi nii tore nagu sellest räägitakse (ja minul on nüüd värske Interweave Knits olemas), Menita lõngapoes käidud, HOBBOKS'is käsitöö raamatuid lehitsetud - Sirliizi blogist leidsin häid vihjeid

Ja milline paradiis ootab seal jalgrattureid: rattaid on sõna-otseses mõttes lademes iga nurga peal maast võtta, kiivreid ei kanta ja jalakäijad peavad ratturitele pool kõnniteed loovutama. Alul ei saanud me aru, miks alatasa neile ette jääme - no ei pannud tähele, et märgid on maha joonistet ja meie kõnnitee valel teepoolel kõnnime.

Tagasiteel läbi Sadamaturu kostus hõikeid "Tarjous, tarjous! Saarenmaan kanttarellit!" - oleks ju tore olnud kodumaiseid kukeseeni suveniiridena kaasa osta, aga me siiski ei teinud seda.

Tütar suundumas rõõmsal meelel koduteele, sest nüüd ei saa keegi talle enam imestunult öelda: "Misasja, sa polegi Helsingis käinud!?!"
Oltiin sunnuntaina ja maanantaina Helsingissä - kaunis kaupunki, kiva matka!

leili33 posted @ 10:42 - Link - kommentaarid (12)