Selle suve kotilood, III osa 

Raamatu viimase koti nimetuseks on Toronto convertible tote-backpack ja minu teostuses valmis sellisena:

Põhilõige ikka sama mis eelmistel kottidel, lisatud detaile nagu mahukas lukuga tasku esipoolel ja klapp. Seekord olin ma niipalju targem, et klapile panin tugeva, hästi tugeva liimiriide ja tänu sellele ei paista kott keskelt niipalju lössis kui eelmine. Rõngas klapi peal ei ole ainult ilu pärast, vaid oma raskusega aitab klapil paigal püsida. 


Sisemusest, st voodri õmblemisest tegin pilte kui töö alles pooleli oli. Vasakul paistab pudelitasku, aga keskel proovisin jõudu koti laiuse, vooderdet ja tõmblukustet taskuga. Mille valmimise boonusena tekkis omakorda veel üks vahe. Loodetavasti paistab piltidelt, kuidas raamat ei  lähe mitte lukuga taskusse, vaid selle taha tekkinud taskuvahesse (boonus-vahetaskusse?)

Seljatagusest: vaat sellest pikkupidisest lukuga taskust sai mu uus lemmiktasku, sest seda on palju mugavam avada kui põikipidi lukku. Ja kaunistuseks kuhjaga metallist kilinaid-kolinaid

Tegelikult lähevad kõik rõngad ja karabiinhaagid ikka asja ette. Kui sangad-rihmad ümber tõsta ja ülaserva tunnelipael kokku tõmmata muutub õlakott väikeseks suviseks seljakotikeseks. Vahel ju hea kui saab käed vabana hoida.