leili33 lehvitab
leili33 lehvitab *** vanasti kudusin, nüüd õmblen
09 Mai 2008
Kiivrisukad, legginsid ja jazzupüksid ehk trikotaa˛iga tutvumas

Ma juba pikemat aega unistasin õmblusmasinat, millega saaks ka õhemat trikotaa˛i õmmelda. Mu masinal oli küll siksak-piste-võimalus ja nagu Burdas õpetatakse, kasutasin võimalikult peenikest siksakki, siiski ei olnud ma tulemusega eriti rahul. Kujutasin ette, et tänapäevaste masinate spetsiaalsed trikotaa˛ipisted ikka palju ilusamat tööd teevad ja valikuvõimalusi ju seinast seina, lausa kümnetes-sadades erinevaid pisteid ja "vilesid küljes". Aga mida rohkem asja uurisin, seda raskemaks otsustamine muutus. Niikui mõne mudeli välja olin valinud, selgus kusagilt, et see-pole-see: küll ei õmble paksemat kangast või jälle jääb hätta liiga õhukesega jne. Nii pusisin edasi oma vana masinaga.
Abakhanist leidsin ilusa sügavmusta, mitte eriti õhukese trikotaa˛i ja Ottobrest lahedad trennipüksid, nn jazzupüksid. Töö edenas hästi, proovisin isegi sealset tillukest armast kanditud võtmetaskut teha, kuid minu kandiõmblemise oskus jättis kõvasti soovida, nii et harutasin ära, võib-olla kunagi tulevikus, kantimistalla-omanikuna üritan uuesti. Aga algajana trikotaa˛i valimisel ei osanud ma aimata, et materjal selline isemoodi veniv... Ühesõnaga: peale esimest trenni said uutest pükstest nn isekükitavad püksid.

Paar korda üritasin ka legginsite lõike järgi trennipükse õmmelda. Esimesel korral konstrueerisin lõike Osinkast leitud õpetuse järgi, lausa oma mõõtudele vastavalt, igavesti uhke olin joonestades, nagu päris konstruktor kohe Tulemuseks üsnagi liibuvad, pigem sukkpüksid ja et kangas ka mitte eriti õhuke ja veniv ei olnud, pidin lõpuks lisama külgedele sentimeetreid nii paarkümne ringis.
Järgmine proov oli hästi veniva puuvillase trikooga ja lõige samuti isekonstrueeritud (vene saidilt leitud lihtsustatud meetod, vist mingi kohandatud nn Ljubaksi meetod). Tulemuseks: liibukate asemel lohmakad dressipüksid. Tagantjärele tarkus: kuidas saabki sellisest lõikest, millel alusmõõtudeks kehapikkus ja nn koefitsient ehk 1/20 kehapikkusest, tulla midagi normaalset.

Siis leidsin Ottobrest retuuside lõike, mille detailid mahtusid ilusti eelnevalt valminud "dressipükste" peale, käärid sisse ja siksakiga üle. Mahtusid täitsa jalga, aga see õnnetu siksak õhukesel trikool - oi, oi kuidas see mulle ei meeldinud. Siis sain nägijaks: hoopis overlokimasin on see, mida ma vajan! Et tänapäeva ostetavatki esimese õmblusmasinana just overlocki-masin, sellest kuulsin ma alles hiljem.

Poes palusin niidirullid peale jätta, nii et kodus ei peaks esimese asjana niitide sättimisega pead murdma ja peale kartlikku esimest katsetust proovilapiga, tundus, et päris vurinal töötab, ikka kohe väga kiiresti veeres Seejärel lasin äsjaõmmeldud pluusi õmblusvarud uuesti üle - need olid küll tavalise siksakiga juba palistatud, aga riie selline kiirelthargnev, nii et niidid ikka veidi ripakile jäid. Peale overlockitamist - nagu öö ja päev

Kohe samal õhtul võtsin kätte kaua aukartusega eemaltvaadatud lycrakangatükikese, eelnevalt läbikontrollitud liibukate-lõike, käärid sisse ja uue masinaga vuristama. Ja õige varsti olidki mul uued, kerged, parajad, lemmikud trennipüksid (pilte ei pane, sest mingi kõhutunne ütleb, et minu jalas need polegi nii ilusad kui ma ise arvan)

6f505f1481b0be9df720f95d4e3f8e36.jpg
Ja seejärel vuristasin tuttavale jalgratturile talvise villase kiivrisuka asemel vähe suvisema, puuvillase. Kuna "lõige" vaba käega poest ostetud suka pealt maha joonistet ja materjal liig vähe elastne oli, ei istu see just ideaalselt, aga esimese vasika kohta väga aia taha ka ei läinud.


Siis otsustasin puuvillase t-särgi õmmelda. Ah, et miks ma poest valmis trennisärki ei osta, sellist "õigest" materjalist? Ausalt öeldes isegi korra ostsin - päris kalli ja ilusa, kõige suurema numbri, mis poes oli. Ja kodus selgus, et hoolega sikutades mahub küll selga, aga nii pitsitav ja liibuv, et kohe kole

No vot, sellestsamast Ottobre 2/2008 numbrist leidsin sümpaatse t-särgi lõike, millel varrukad ei olnud laiad lehvikud (või siis lausa olematud), dekoltee ei ulatunudki nabani ja samas naba ikka kaetud. Ühesõnaga minu soovidele vastavad tingimused täidetud, eriliselt meelitas mind võimalus, et vastavalt oma kehatüübile sobivalt saaksin alumise poole teha teise suurusnumbri järgi. Boonusena veel rinna-sissevõtuvolt peidetuna eri värvi detailide ühendusõmblusse.
Minu meelest läks õnneks ja leidus ka vabatahtlik, kes nõustus poseerima:
8df1a711d72808633b016817ed482115.jpg 6d57659c45122a801136187554560cc9.jpg



Nüüd kui olen lihtsamate ja tumedate puuvillastega kätt harjutanud, kogun hoogu, et ära õppida, kuidas overlockil niite vahetada ja siis asun kokkuostetud lycra-kangajääkidest moekaid pluuse õmblema!

***
Hilisem täiendus: viimases Suuri Käsityö-numbris on testitud kümmet uuemat õmblusmasinat ja minu hämmastuseks jäi viimasele kohale üks Pfaff'i Select-mudelitest, edetabeli tipus olid Bernina ja Elna, konkreetseid mudeleid ma kahjuks praegu ei mäleta.

leili33 posted @ 11:28 - Link - kommentaarid (12)