Suviseid peakatteid

Nagu mu õde väidab, olevat juba kuu aega järjest vastikult tuulised ilmad. Eks ta ole - kui piinav kõrvapõletik äsja läbi põetud, tundub iga tuuleiilike ohtlik. Käis teine siiamaani mütsi ja kapuutsiga. Just enne suurt kuuma valmis mul vanast vene-aegsest puuvillasest üks suvisem peakate, mille ta hea meelega enda kasutusse võttis. 

Pealiskaudsel vaatamisel näeb see muidugi välja nagu tavaline kolmnurkne rätik. Aga tegelikult hoiab ju sutsuke paremini, on ju See on nimelt õmmeldud ajakirja Moda 3/2005 lõike ja õpetuse järgi. Alumine nurk on kaarekujuline ja sinna on sisse aetud kitsas kummipael, mis tõmbabki allserva kenasti kohevalt kokku. Rätiku otsad pistetakse läbi allserva õmmeldud aasakese ja kui korra oma pea järgi parajaks sõlmitud, saab edaspidi nagu kübarat lihtsalt pähe sättida. Esiserva alla õmmeldud 4cm laiune flanelliriba (mis ajakirjas oli ette nähtud paksendus paremaks vormi hoidmiseks) tundus õe hellikute kõrvade jaoks nagu balsam hingele.

Kuna olin käe juba vana ja kirju sitsiga valgeks saanud, katsetasin ka leegionärimütsi  tegemist. Kitsavõitu tundunud noka asendasin väheke suuremaga. 

Saba sai külluslik, liigagi külluslik. Sellele peakattele ei pretendeerinud keegi.

Mulle tundub, et kui esimesele rätikule lisada nokk ja teha see heledast õhukesest puuvillasest, saaksin endalegi üsna ideaalse suvise peakatte: ei ole vast nii palav kui müts, laseb õhku läbi, samas kaitseb kuuma päikese eest. Ainult et kes mulle selle küll õmbleks...