leili33 lehvitab
leili33 lehvitab *** vanasti kudusin, nüüd õmblen
23 Juuni 2008
Jaanikule, jaanikule!

Ei tea, mis tradistioonilistest jaaniaegsetest lausvihmadest räägitakse? Tallinnas igatahes oli poole kaheksaks õhtul selge, et korralik rannailm väljas ja ega siis sellist võimalust saa kasutamata ja päevitama minemata jätta (solaariumit ma pelgan ja õhtune päike ei olevat ju nii kahjulik ).
Et siis õhtu kella kaheksapaiku jaanilaupäevases päälinna rannas
29dfea03b798e9eeae206f441c89274f.jpg

127aa5a5c1cf6a0f497108c951ae193e.jpg

b9f38d6922a0701a2540508db37243a1.jpg


Samal ajal esinesid taustal väikese kontserdiga külalised - mägilaspojad Gruusiast. Sedapuhku ilma traditsioonilise varvastantsuta (ega seda ei olekski neil olnud kerge liivas esitada, vist).
Kella üheksa paiku kutsus õhtujuht liivale tuletüdrukud. Päris kena paganliku riituse taolise etteaste tegid ja nagu pikkadest varjudest näha: päike seisis kõrgel taevas ja päevitusriietega kannatas liikuda küll:
604eabb7deda9eeb679c0532ad1a89de.jpg

Siis asusid tüdrukud jaanitule süütamise teekonnale. Mina olin kahjuks tolleks hetkeks paremad pildistamispositsioonid ettevaatamatult loovutanud, aga siiski loodan, et veidike tulepaistet jõuab nende piltidega ka sinnakanti, kus täna õhtul vihma tõttu ei õnnestunud jaanitule paistel peesitada.
021ff768f13a7f2c6f92bbed6803f474.jpg
(selle postitusega väljendan ühtlasi oma rõõmu, et mul fotokas jälle tagasi on)
leili33 posted @ 21:24 - Link - kommentaarid (5)
22 Juuni 2008
Selle suve mäng

Lõpuks ometi kutsuti ka mind mängu Aitäh gobelään ja Hõbevalge! Kus nüüd kukun alles jahvatama ja loodan, et keegi viitsib lugeda ka ( muidu peaksin soovima, et lubatud jaani-vihmasajud pihta hakkaksid, onju)

Reegleid ei hakka ümber kirjutama, need vast kõigil juba pähe kulunud.

1. 10 aasta eest tegin sellise julgustüki, et vahetasin töökohta ja mingil määral ka elukutset. Olin juba sellises vanuses, et teadsin: rohkem mul nii riskantset sammu enam teha ei õnnestuks. Kas nüüd või mitte kunagi! Pabistasin päris kõvasti ja kartsin, et võib-olla kahetsen seda sammu hiljem kibedalt (ei kahetsenud kunagi, väga rahul olen tollase otsusega, töötan siiamaani samas kohas).
Vana töökoha kiituseks pean küll ütlema, et väga toredad kolleegid olid ja ei ole ma varem ega hiljem kogenud selliseid sünnipäevapidusid! Nimelt oli seal kombeks, et sünnipäevalapsel lubati alles lõunaks tööle ilmuda (no et jõuaks ennast ikka korralikult üles mukkida!) ja teised katsid selleks ajaks peolaua. Ikka päris uhke laua isetehtud väga maitsvate salatite, kringli, pirukatega, kookide ja puuviljadega, mitu päeva varem asuti menüüd koostama ja ülesandeid jagama.
Üks südasuvine sünnipäev on eriti meelde jäänud, mil otsustati kahe sünnipäevalapse auks pidulikult praadi pakkuda. Et Galja oli juba mitu aastat hoobelnud kui maitsvat hautatud loomaliha ta oma lastele ja nende sõpradele-heinalistele suviti valmistab, põrutas Valja: nüüd teed meile ka, muidu me sind ei usu! Ja Galja pistiski turu poole punuma, parimaid lihatükke valima (ülemuse andis ju käsu ) ning hakkas sünnipäevahommikul kella 5st ahjus praadi hautama. Retsepti ma ei mäleta, vaid seda, et lihatükkide vahel oli riivitud porgandit ja lisati ka juustu.
Minu ülesandeks oli paariteistkümnele inimesele suur potitäis kartuleid keeta. Einoh, päris lahe oli trollis sõita, endal kuum kastrul paksult ajalehtedesse ja rätikutesse pakitult hiiglaslikus kandekotis. Ja oh seda rõõmu, kui kohale jõudes, täpselt kell 12 lauda istudes ja potikaant kergitades sellest pahvakas auru välja lõi. Valja raputas kartulid paksult tilliga läbi ja asusimegi suussulavat praadi mekkima. Ja ma ei ole ainuke, kes sealsetest just seda sünnipäevamälestust üheks toredamaks peavad.

2. Mida tegema peaks, aga teha ei taha:
- peaksin hakkama aknavahetuse asju ajama, aga alles elasime üle radiaatorite ja küttetorude vahetus, no kohe kuidagi ei taha korrata jälle sama remondijama
- peaksin laskma hamba välja tõmmata; miks ei taha, pole vist vaja selgitada...
- peaksin riidepoodidesse minema ja mõne kostüümi või vähemalt piduliku pluusi muretsema, et algkooli-pinginaabri juubelil veidi uhkem välja näha, aga no ei meeldi mul poodides kolada
- peaksin rõdu koristama, selle ma ehk võtangi varsti ette

Ei saa küll öelda, et peaksin, aga lihtsalt tahan oma nn turvavesti lõppude lõpuks valmis saada. Olen teist juba miljon korda harutanud ja ümber teinud, aga ikkagi on see asi, mida siit nimekirjast kõige parema meelega ette võtan, kohe ja praegu.

3. Lemmikud, millega maiustan: ikka endiselt jäätis, jäätis ja veelkord jäätis. Või siis hästi mahlased ja magusad pirnid, küpsiste suhtes on mul ka üsna suur nõrkus

4. Miljonäriküsimus - jaah, seda jama veel vaja
Ma arvan, et kõigepealt lõpetaks siis töölkäimise - on juba käidud külll- ja tegeleks sellega, mida hing ihaldab. Oi, kuidas mulle meeldis kellegi ütelus: tööl käin ma selleks, et saaksin raamatuid osta.
Et maja või korteriostmiseks praegu sobiv aeg ei olevat, selle jätaks tulevikku.
Autot ma ei ostaks või kui oleks lausa miljardär, palkaks autojuhi koos autoga.
Suur reisija ma pole, aga võib-olla siis käiksin ära Londonis sealseid parke ja aedu kaemas ning Türgi Pamukkale tahaks ka ära näha. Rohkem ma selle üle praegu pead ei murra, las saan enne miljonäriks.

5. Kus elanud olend:
Tallinnas - Mustamäel, Nõmmel, Kalamajas
Tartus - 5 aastat ülikooli ühikates, aga neid oli palju: vanas Pälsonis, uues Pälsonis, vanas Tiigis, uues Tiigis. Ühe semestri alguses kupatati kuuks ajaks ka Kukulinna - ma vist ei olnud päris korralik olnud. No ja kui selliseid kuuajalisi elukohti veel meenutada, siis:
Põlvamaal, Valgamaal Valgejõel ja Süvahavval - need olid kohad, kus tudengina pidime põllutöödel šeffe mängima. Elasime kümnekaupa mingites suurtes tubades, magasime põrandal põhus (ei-ei, madratsilaadsed asjandused olid vist ka külje all ikka), lina kitkuma ja kartuleid noppima sõidutati aovalgel lahtises veoautokastis, prrr - päris külm oli mõnikord hommikuti, aga tegelikult olid need mõlemad septembrikuud kaunilt kuldsed. Põlisele pealinnapreilile oli see üks paras eksootika.
Ja Läänemaal olen kuukese elanud, Hanila koolimajas. Tol korral olin arheoloogilistel väljakaevamistel Kõmsi kivikalmetel, kah ilusad mälestused. Mul oli sellest ajast üks õudselt vahva pilt, kahju kohe, et praegu üles ei leidnud, nii väga oleks tahtnud siin näidata.
Palju lapsepõlve suvesid olen ma veetnud Tapal, sest seal elas mu Tapa-vanaema.
Ja muidugi Käsmu, Pühajärve, Uulu, Lohusalu, Laulasmaa - kõik need olid hiiglama toredad suvituskohad.
Ja kunagi olid ka sellised asutused nagu pioneerilaagrid. Minu mitmed suvevaheaja-kuud möödusid Valkla pioneerilaagris. Seal elati väga toredates majades, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis olid need kunagiste laevakaptenite elamud, mis riigiomandisse rekvireeritud (vist tuli ikka õige võõrsõna?) Sellest laagrist mäletan ma kõige paremat suvelõhna üldse: kui marssisime läbi männimetsa söökla poole ja näljaste ninna jõudis laual ootavate makaronide lõhn. Tollest ajast on ka pärit mu elu ainuke mälestusväärne rekord ehk: mina tegin laagri rekordi kaalus juurdevõtmises, (aga sellest olen ma vist juba kirjutanud, kordama hakkan ennast juba, täitsa piinlik lugu)

Et ühes korralikus postituses mõni pilt peaks ikka olema, lisan paar pilti möödunud aegade lastest.
cf83b5dcf46d0711ff6656c7b833fefb.jpg

Sellised nägid välja lapsed ühes Kalamaja hoovis, anno 1958
Parempoolne kõige pisem ja ümaram on minu õeke (ihii, seesama sale daam, kes mul siin mõndagi asja on demonstreerinud). Mind pildil ei ole, mina mängisin fotograafi.

No ja üks põlvkond veelgi varasemast elik perepilt möödunud sajandi algusest, aastast kui Eesti Vabariik oli 10-aastane
bdf1db52690c6d0cb4873df7493f3581.jpg

Need seitse on minu Rakvere-vanaema lapsed ehk teisisõnu: minu isa oma vanemate vendade ja õdedega, anno 1928

Ja lõpetuseks mängu kõige raskem osa (ma väga loodan, et ma nüüd ei nimeta kedagi, kes on juba kirjutanud või ei taha osaleda): kutsun mängu chenet, Dragonfly, Ruta, tintsiku, Sussimemme, reekese ja Freddy. Nii väga tahaks kutsuda ka Rändlindu, aga tema vist ei liigu enam blogisfäärides.

(õudselt kahju on mul ka, et üks mu lemmikblogidest ehk Karikate Emanda blogi on kadunud. viimaseid sissekandeid ma ei sattunud lugema ja kahjuks ei olnud ma sinna blogisse kunagi kommentaare lisanud ega teagi, mis selle kadumise põhjuseks on. tahaks siin lihtsalt märkida, et mulle väga meeldis lihtsa elu ja Väikese Tüdruku tegemistest lugeda. see blogi ei kuulunud küll isetegijate-ringi, aga ma oleksin väga tänulik mingite vihjete eest: miks see küll kustus või äkki on kusagilt võimalik edaspidigi lugeda? )

Ja nendele, kes niikaugele alla on viitsinud kerida:

Hüva Jaani,
soovib leili
leili33 posted @ 13:55 - Link - kommentaarid (17)