leili33 lehvitab
leili33 lehvitab *** vanasti kudusin, nüüd õmblen
30 August 2007
Ja sealt ta tulebki, tibukollases...Täältä tullaan...


Töölönlahdella

Olles kunagi lugenud näpunäiteid, et pikem kaeluseava ja lopsakam krae juhtivat pilgu ülemisele osale ning diagonaalselt hakitud hõlmanurgad vähendavat horisontaalset muljet, jäi pilk pidama neid nõudeid täitvale jakipildile ja valmis ma ta tegin (lootuses, et ümmargune alumine pool niimoodi märkamatuks muutub, irw).
Tegelikkuses ei jäänud hõlmanurgad päris sümmeetrilised, hõlmu lahti kandes näeb asi välja vähe imelik ja üleüldse oli selle jaki heegeldamine üks rist ja viletsus, üsna palju pidin harutama.

Lõpupoole hakkas ka lõngapuudus kimbutama ja poodi tormates kehtis loomulikult Murphy seadus ehk müüja suust kostusid sõnad: "Just sai otsa. Üks noor emme ostis oma pisikese jaoks. Et selline hea pehme, naturaalne ja kollane ju...". Ma eriti ei lase segada faktist, et olen beebi-east ammu väljas - ikka meeldib taolistest lõngadest endale midagi teha. Nii käisin mitu korda lõnga jahil, aga tagantjärele targana arvan, et see lõng on siiski liiga pehme (Capri-lõng meeldib mulle tunduvalt rohkem, ikkagi mersereeritud, st läikega ja puha)



Mudel: ajakirjast Moda 2/2007, lisatud mõningad omapoolsed täiendused
Lõng: Soft, puuvillane, 500g
Heegelnõel: 1.75mm

Esiservadest moodustuv krae pidi juhendi järgi lõppema õlaõmblustes. Et mul enam lõngapuudust polnud karta, jätkasin seda seljale ja proovisin järgi nn madrusekrae.


Üks igavene kammajaa käis mul varrukate ümber: juhendis antud lõikesse suhtusin väikese umbusuga, siiski tegin nagu õpetuses oli ja varrukad jäidki istuma ... uskumatult inetult. Seejärel proovisin kõige lihtsamat lõiget, et kehaosal väike täisnurkne kahandus ja varrukas lõpus samavõrra sirgelt - natuke parem sai, kuid kinnitust leidis ka tuntud tõsiasi: pikendatud õlg väljanägemisele kasuks ei tule. Ega's midagi, pusisin valmis ikka päris tõelised varrukakaared, varruka istuvusega loomulikult rahule ei jäänud. Aga harutamise ressursid olid mul selleks ajaks läbi, no kaua võib.

Tahaks küll kunagi jõuda nii kaugele, et oskaks ise lõikeid konstrueerida ja et siis istuks kõik nagu valatult. Selle nimel ostsin ka ajakirja Sew Stylish ja mulle päris meeldis mängida mõttega: hakkaks õige tellijaks ja nii saaks minustki ehk kunagi hea õmbleja. Hiljem netis jälgi ajades selgus kurb tõsiasi, et ajakirja väljaandmine lõpetatakse, ainult üks number tulebki veel. Sellegipoolest jätkan ma uurimistööd erinevate varrukakaarte osas (ja kui joonestamise selgeks saan, panen midagi blogisse ka)


Sel a'al kui kultuurihuvilised Kiasmas üleval näitust vaatasid, lürpisin mina all kohvi ja lonkisin niisama ringi (vt ka esimest fotot).
Siinkohal lõpeb ühtlasi ülevaade minu selle suve "suurest" ülemere-reisist, tänan tähelepanu eest!
leili33 posted @ 09:02 - Link - kommentaarid (17)
24 August 2007
Tegin teise prantsuse topi ka





Esimest korda kudusin nii peenikeste ringvarrastega ja mul hea meel, sest topp tuli kerge ja peen Nõksu pikema tegin kui ette nähtud ja all-äärde ühe lehekse rohkem, muus osas ajasin juhendis näpuga järge.




Lõng: Nika, umbes 150 grammi
Vardad: 1.5mm


Pildistatud on Helsingis ja kuigi ilmad olid augustikuu lõpu kohta haruldased, tuli toppi õues jäädvustada kihilise riietuse praktilise osana:



Olin seekord tubli ja kudusin ka selja ülaosale mustri.



Et mina ei ole viimastel aegadel üldse reisinud, siis jätkub mul Helsingi-tripist - sellest paljude jaoks nii tavalisest, minu jaoks aga tähtsast ettevõtmisest - juttu kauemaks. Olen seal kunagi käinud talvisel ajal, pea paarkümmend aastat tagasi. Tookord mulle linn erilist muljet ei avaldanud, aga sügava mälestuse jätsid soomlased ja nende kodud - me käisime nimelt õega külas ema lapsepõlve-aegsel soomlannast kirjasõbral. Nende kirjavahetus algas millalgi 30-ndate aastate keskpaigas ja alles 60-ndatel ehk 30 aastat hiljem kohtusid nad esimest korda Tallinnas. Ja siis möödus jälle paarkümmend aastat kuni lõpuks emagi Soomes ära käis. Päris nukker on seda meenutades kirjutada, et nüüdseks on need kontaktid hääbunud.
Ähmaselt meenub, kuidas meil Soome viisa saamiseks tuli sappa minna aovalgel ja seista pakases tunde tänaval kuni viisakontor avati, hiljem toimus mingi veider instrueerimine teemal "nõukogude turisti käitumine välismaal". Ja kuidas ma imestusest pidin istuli kukkuma kui soomlasest tolliametnik passi tagasi ulatades ütles lahkelt naeratades "Ole hyvä!" - ju see oli nii ootamatu kontrast peale kurja ja sõjaväelist nõukogude piirivalve-kontrolli.
Kohapeal sõidutati meid ringi ja poputati nagu kuninga kasse, isegi teatrisse viidi, banaane ja imeliku välimusega karvaseid puuvilju pakuti ka. Ega's me polnud kiivisid enne näinud ja üks meist pistis selle tundmatu hõrgutise koos saba ja sarvedega põske - võõrustajatel nalja nabani. Lapse soovunelm Barbie sai ära toodud ja endale ostsin Singeri-masina, kasutatud küll, aga minu meelest oli see üks imeline asi: väike, valge ja töötas elektriga.

***
Nüüdset Helsingi-reisi olime kaua kavatsenud ette võtta ja igal aastal muudkui tegemata-asjade-nimekirja lisanud. Kui nüüd järjekordne suvi hakkas mööda saama, tundus, et võib seekordki tulevikuplaanidesse kirjutada. Ma olen kogu aeg mõelnud, et kui minna, siis ikka suvel ja suure laevaga, need pisikesed kiired laevukesed pidid koledasti läbi raputama ja niiii kiire mul nüüd ka ei ole. Aga puhtjuhuslikult jäi silma supersoodus sügispakkumine ja kõik kained arutlused sügistormide võimalikkusest olid peast pühitud - eks ihnsus pääses ikka võidule, irw. Naiivse inimesena lootsin paaripäevase etteteatamisega kesklinnast hostellikohtigi broneerida (allpool pildil on näha, kus me oleks võinud ööbida kui oleksime asju õigel ajal planeerinud nagu korralikud ja kogenud reisijad teevad...

... ma päris kindel pole, aga arvan, et taustal paistab Stadion-hosteli, lihtsalt sattusime jalutuskäigul mööda kaljust rada kõndides sellise vaatepildini)

Nii ma siis närveerisin ja muudkui lugesin Lindaliini uudiseid, kuidas järjekordne reis on tormi tõttu tühistatud, isegi meie reisile järgnev väljumine tühistati - õudne hakkas. Juba uurisin hirmuga suurte ja kallite laevade sõidugraafikuid: et kuidas jõuda broneeritud hotellituppa hiljemalt kella kuueks, vastasel korral ähvardati kogu maksumus krediitkaardilt maha võtta. Siis saigi mõeldud: ei, ei kunagi enam lase end ahvatleda kiirlaevade sooduspakkumistest ega sügisestest laevareisidest. Närvikulu liiga suur, ilmaga vedamise tõenäosus väike...

Jah, niimoodi mõtlesin ma enne reisi, aga praegu mõtlen, et läheks kohe tagasi Esplanaadi parki hängima, ilus oli !
Meie reisiks valitud kaks päeva, mis jäid tormi-ilmade ja kolmapäeval Helsingis möllanud kohutava äikese vahele, sattusid olema päikeselised ja tuulevaiksed. Laevuke libises merel nagu peeglil, võrreldes kunagise Haapsalu rongi või Balti jaama trammiga polnud kõikumist ollagi.

Uskumatult lähestikku on kõik need kuulsad kohad ja vaatamisväärsused, mis kaardi pealt üksteisest kaugel olevatena tunduvad. Pühapäeva pealelõunal veidi jalutades sattusime äkitselt Kiasma ette (ma ootasin sellest midagi enamat ), paar sammu edasi tuli Ooperimaja, Linnanmäki tundus juba kiviviske kaugusel - seal me käisime küll alles järgmisel päeval trammiga ja noorem rahvas külastas Sealife'i, mina istusin sel ajal jalgu puhates kivi peal ja päevitasin endale kaela peale randi - kes käskis liiga kinnise kaelusega pluusi selga panna.

Õhtul hilja läksime veel hotelli lähedusse luusima, teele jäi võimas ja kaunis õhtutuledes Helsingi katedraal, mille uksed on suveajal südaööni valla...

Akateeminen Kirjakauppa ongi nii tore nagu sellest räägitakse (ja minul on nüüd värske Interweave Knits olemas), Menita lõngapoes käidud, HOBBOKS'is käsitöö raamatuid lehitsetud - Sirliizi blogist leidsin häid vihjeid

Ja milline paradiis ootab seal jalgrattureid: rattaid on sõna-otseses mõttes lademes iga nurga peal maast võtta, kiivreid ei kanta ja jalakäijad peavad ratturitele pool kõnniteed loovutama. Alul ei saanud me aru, miks alatasa neile ette jääme - no ei pannud tähele, et märgid on maha joonistet ja meie kõnnitee valel teepoolel kõnnime.

Tagasiteel läbi Sadamaturu kostus hõikeid "Tarjous, tarjous! Saarenmaan kanttarellit!" - oleks ju tore olnud kodumaiseid kukeseeni suveniiridena kaasa osta, aga me siiski ei teinud seda.

Tütar suundumas rõõmsal meelel koduteele, sest nüüd ei saa keegi talle enam imestunult öelda: "Misasja, sa polegi Helsingis käinud!?!"
Oltiin sunnuntaina ja maanantaina Helsingissä - kaunis kaupunki, kiva matka!

leili33 posted @ 10:42 - Link - kommentaarid (12)
22 August 2007
Autasustamis-tseremooniad

Mu blogi on meeldiva üllatusena saanud paar aumärki, kusjuures mõlemad on tulnud välismaalt - üks Soomest ja teine Iirimaalt

Suur tänu, SirpaLe!

/This award will be awarded to those that are just nice people, good blog friends and those that inspire good feelings and inspiration! Those that care about others that are there to lend support or those that are just a positive influence in our blogging world! /

Selle aumärgi ajalugu ja eelnevaid nominente uurides olen leidnud nii mõnegi ilusa ja huvitava blogi, aga märgi saamisega kaasnev seitsmele edasijagamine... on paras peamurdmine, sest minu meelest on kõik isetegijad armsad ja kenad inimesed

Minu poolt saavad blogisõbra ja isetegijate hea meeleolu hoidja ning abivalmiduse märgi: Muhv, laaneorg, Freddy, sibulaplix, kelly26, Mercar(paljude toredate bannerite autor) ja kikukas, kes kahjuks blogib üliharva, aga ilma kelleta ei oleks vist siinset blogimaailma olemaski

Teise märgi eest tänan ma Lilly Smuuli!
Ja minu poolt läheb märk edasi ehk 5 rokitüdrukut: ampsak, Mari Marike, reeke, Silpsolps ja Sirtsuk

Nagu tavaks, kaasneb autasustamistega palju lilli - saagu siis seekordseks silmarõõmuks lillepeenrad pühapäevasest Helsingist.
Parlamendihoone esine:


Virk-liisud on tõesti usinad õitsejad:




Kirjade järgi peaks siin kusagil leiduma punane rosmariin?
leili33 posted @ 13:41 - Link - kommentaarid (9)
13 August 2007
Jalutuskäik ühes kaunis Euroopa linnas



Tegelikult on küsimus ikkagi käsitöö demonstreerimises, nii et: kõht sisse ja poseerima!
Kuna ostetud puuvillane Capri-lõng osutus heegeldamise jaoks liiga jämedaks ja ma ei tahtnud midagi läbipaistvat-pitsilist, hakkasin kuduma labases koes Picovoli, huvi tekitajaks olid sealsed vertikaalsed sissevõtuvoldid.

Algus oli lootustandev ja ülalt-alla raglaanikudumine hakkab mulle järjest rohkem meeldima: loo aga varrastele mingi 3-ga jaguv arv silmi, jaga üks osa esitükile, 2.osa seljale ja 3.osa jääb siis kahe varruka jaoks. Tavaliselt soovitatakse varrukatelt paar silma vähemaks võtta ja need esiosale lisada (mida mina ei teinud, sest pelgasin liig pitsitavaid varrukaid).
Sellise paraja, ei liiga avara ega ka mitte liiga väikese kaeluseaugu jaoks tundus 120 olevat hea ja universaalne number ja nagu mul viimasel ajal tavaks, sai loodud lahtiste silmustega algusserv (Maimu Põldoja "Kudumine" lk20:"Sellist serva on vaja siis kui tööd tuleb jätkata vastupidises suunas, näiteks kahekordsete kinnaste kudumisel, kimonolõikeliste d˛emprite kudumisel keskelt varruka pool jne")
Pääsusabast alates olen sellist loomisviisi kasutanud vaat et kõikides kudumites- nii Fake Isle mütsi, Matthew' salli kui kampsunite juures, isegi prantsuse topi teisel variandil lõin lehemustri algsilmused sel moel, et hilisem ühenduskoht märkamatuks jääks.
Kõik selle nimel, et igasugu hiljem külgekootavate servadega saab rohkem mängida - nii pikkuses kui laiuses, ühenduskoht jääb ilus ühtlane ja kui tulevikus vaja ääri uuesti kududa, on harutamine ja uue serva kudumine väga mugav (ingliskeeli on sellise looduse nimetuseks provisional cast on ja võtteid on erinevaid, lähiajal on kavas need foorumisse ühte teemasse kokku korjata, sealt lihtsam otsida ka, selmet mööda blogisid taga ajada).

Aga aina-parempidi-ringiratast-kude muutus peagi igavaks, ka sissevõtuvoltidest ei olnud ma varsti enam nii väga sisse võetud, mõtted liikusid vaikselt mingite vertikaalsete mustrijoonte suunas (lootuses kepikõnni asemel figuuri väljanägemist selliste ammutuntud pettevahenditega parandada).
Nii valisingi ühe lihtsa pitsiriba, lisasin kitsad soonikutriibud, kasutades ära ka prantsuse topi tegemisest kõrva taha pandud nipi "keerdsilmuste-kasulikkusest-puuvillaste-kudumite-väljavenimise-vastu-võitlemisel".
Ennäe imet! Olemasolevate silmuste arv jagus kenasti selle kombineeritud mustriga, v.a. üks silmus, mis tuli kahandada, aga see sai loetud sümboolseks mini-sissevõtuvoldiks esialgsete plaanide auks.
Ja see polnud veel kõik: soonikuribad pitsiribade vahel andsid vertikaalsete sissevõttuvoltidega samalaadse kokkutõmbava efekti.


Mudel: kollane Capri
Mudeli autor: mina ise, kõik õigused kaitstud!
Lõng: Capri 300g
Vardad: 2.5mm, ripskoes servad kootud 2mm-tega



Vead, mida tulevikus parandada püüan:
- selgus, et vertikaalsete mustrite kasutamine ei vabasta kepikõnni-vajadusest, sest ülejäänud piltidel olid näha häirivad horisontaalsed voldid (eriti kõhu piirkonnas), mistõttu need fotod said loetud avaldamiskõlbmatuteks
- ka kaenla alla kipuvad voldid tekkima (järgmisel korral proovin lõpupoole raglaanikasvatusi veidi vähem teha, mitte üle rea, vaid igas neljandas näiteks)
- varrukad jäid üldse sutsu laiad (oleks võinud ikka mõned silmad varrukatelt kehaosale tõsta nagu tarkades raamatutes kirjutatud, alati ei tasugi oma peaga mõelda)
- kaeluseava jäi tunduvalt kinnisem kui ma plaanisin

Olgugi tulemuseks d˛emper liigist "harju keskmine", sain ma töö käigus paari punkti võrra targemaks:
1. ka raglaanvarrukate juures võib vaja minna lühendatud ridadega kudumist, vt Short Row Raglan Shoulders. Meenub, et kunagi olen ühe lühikeste varrukatega d˛empri juures arusaamatuses kukalt süganut: kuidas küll varrukaääred horisontaalseks saada, mitte sellised käevarre pealt lühemad, ülespoole hoidvad. Sedapuhku ma küll ei kudunud neid lühendatud ridu õlgade peal, vaid all-ääres enne servakandi tegemist - mõjus küll.
2. sain teada, et kasutusel on selline veider väljend nagu negative ease ehk siis "negatiivne avarusvaru" (ma muuseas rakendasingi seda "negatiivset", st koeproovi järgi arvututet silmuseid vähendasin nagu oleks rinnaümbermõõt 5 cm tegelikust väiksem, täitsa hea mõte puuvillaste puhul, esimese kandmiskorra järel vähemalt ei veninudki laiaks ja lotendavaks)
 Ja loomulikult ei suuda ma jätta märkimata, et "toode" on valminud ilma ühegi nõelapisteta elik mitte ühtegi õmblust, ka varrukaalused silmused on kohe külge kootud ja varrukadki seekord ringselt, sukavarrastega.


***


Ilus jalutuskäik oli pühapäevases turistidest tulvil Tallinna vanalinnas
leili33 posted @ 09:13 - Link - kommentaarid (16)
07 August 2007
Juunikuus õmmeldud kleidist

Juuni lõpupäevil võtsin üle pika aja oma vana õmblusmasina välja, et tütre tungival nõudmisel talle suvekleit õmmelda. Kui ta kangaga kohale jõudis, otsustasime hoopis 3/4-varrukatega pluusi kasuks, aga kui detailid said kokku õmmeldud, oli tulemus nii kesine, et kohe sugugi ei tahtnud edasi õmmelda.
Peale väikest masendushoogu - no miks küll ei või üks ettevõtmine kohe õnnestuda - märkasin, et samas Burdas on sarnase tõstetud piha ja sõlmitava ülaosaga kleidilõige ka olemas.




Õnnekombel oli riiet üsna suure varuga, nii järgnesidki harutamised, uued lõikamised ja veidike ümbertegemist. Tõsi küll, varrukaid tegin ümber lausa kolm korda: teisena, sellesama kleidilõike järgi kahekordsest kangast õmmeldud "tiivakesed" jäid üsna veidralt turritama. Kolmanda variandina võtsin vapralt mingi suvalise kleidi varrukalõiked, sellised mooduvärki tibatillukesed varrukad, kus kaenla-all varrukaid nagu polegi - nendega jäime lõpuks rahule.


Selline nägi noor daam välja juuni lõpus, enne teeleasumist.
Ei teadnud ta siis veel...




....et peale mitmeid tunde lendamisi ja ümberistumisi, öösel peale kella 3 sihtkohta Ankarasse jõudmist osutub järgmise nelja nädala elukohaks ülemine nari suure ühiselamu 4-kohalises tillukeses umbses toakses, mida tuleb jagada egiptlannadega, kes inglise keelt eriti ei mõika
... et järgmise kuu aja jooksul tunneb puudust lihtlabasest WC-potist, ja-jah, 10-korruselises üle 1000 elanikuga ühiselamu tualetruumides sellist eset ei leidunud, seal ruumis tuli treenida kükitamis-lihaseid (tõe huvides märkigem, et keeltekeskuse tualetid siiski olnud selliste luxusesemetega varustet)
... et hommikused ärkamised saavad olema pool seitse, jõudmaks peale poole-tunnist metroosõitu, järgnevat sama pikka bussisõitu ning veel üksjagu jalgsi kõmpimist õigeks ajaks tundidesse...sama teekond siis peale lõunat tagasi ja seejärel paariks tunniks keset päeva rampväsinuna koikule heita
... et toas on vaid üks elektripistik ja seegi asub laelambis, nii et igasuguste "eluks hädavajalike" vidinate laadimiseks tuleb alla sööklasse sõita ja järjekorras oodata
... et suure kaitsefaktoriga päevituskreemi hankimine oli mõttetu, sest esimeste päevade kogemuse järel ei olnud mingit tahtmist kreemikorra all higistada

Ja mina omakorda ei osanud ette kujutada, et moeka kleidi ja heegeldet kübaras daami asemel kõnnib Türgimaa pinnal ringi hoopis taolise väljanägemisega isik:

15aecb123fb7365884956d1e290bde3c.jpg

Peen prantsuse topp ei olnud õnneks asjatult kaasa võetud - too oli kasutusel ka vestina, valge heegeldatud jakk seevastu reisis kaasa täiesti asjatult
a010d3fe26d9423217663ee88a647993.jpg

Minul oli siis kuu aega selline kiiks, et muudkui klikkisin ilm.ee lehel ja alatasa kontrollisin, mida kraadiklaas sealkandis näitab. Eks see näit ikka 40-kraadi ligi tüüris, millele sageli lisandus märkus, et tuule tõttu tundub olukord paar-kolm kraadi kuumemgi veel. Mind ajas see märkus segadusse, sest harjunud ju tuult jahutajaks pidama, aga sealne tuul olla tolmune ja liivane, nii et tundub nagu kraabiks ja riiviks tuulehoog lausa naha maha.

***
Tagasisõidu eelõhtul pääses kleitki lõpuks pildile:

22c7c33444258724de54f3a9c5bd9776.jpg.
Tagantjärele mõeldes tundub segadus stipendiumi kestvusajaga lausa vedamisena: et esialgne 1-kuuline stipendium oli millalgi muudetud 2-kuuliseks selgus alles siis kui tagasilennu-piletid juuli lõpuks olid juba välja ostetud. Õnneks sai ka ühe kuu jooksul omandatud teadmiste testi teha ja samas magistritööks vajalikke küsitlusandmeid koguda. Ega ei tekitagi suurt kahetsust loobuda võimalusest veeta veel üks kuu taolistes ühika-oludes, kus augustis olevat ka kraanivee kogused limiteeritud - sealseid klimaatilisi ja elu-olulisi tingimusi arvestades on lausa karm värk ju.

Aga peale selliseid kogemusi saavad kodumaine puhas ja jahedavõitu õhk (ega siis alla 30 pole mingi kuumus ), vaikus, hea jogurt ja ka siinsete bürokraatlike asjaajamiste korrektsus ja kiirus lausa ülikõrged hinded.
leili33 posted @ 13:12 - Link - kommentaarid (12)