Tütrele nokats, emale muidu müts

Üks pikk tolmumantel ootas lühemaks tegemist, alläär ammu ära lõigatud ja serv kinni traageldatud, aga käed ei kibelenud sugugi tööd lõpetama, sest kuidagi hall ja nadi mulje jäi tulemusest. Ahvatlema hakkasid hoopis äralõigatud ribad ja nii saigi neid mütsi õmblemiseks katsetatud. Et tegemist mu esimese vasikaga nokatsite alal, läks see loomulikult aia taha. Aga hammas oli juba verel ja selgeks saanud, mida lõikel muuta vaja, jäi üle vaid sobiv kangas leida. Otsisin mis ma otsisin kuni käärid lõpuks julmalt mantlisse lõin. Ah milleks mulle mingi kesine jakk, kui sellest saaks hoopis tütrele mütsi




Lõige on ajakirjast Allt om Handarbet 2006/6, mütsi kõrgust veidi vähendatud, põhjadetaili kumerust sutike laugjamaks lastud ja alumist riba pikendatud peaümbermöödule vastavaks. Õhutusaugud ehk öösid on endapoolsed "kaunistused". Piltidelt on näha mitteprofist mütsiõmblejat reetvad vead: noka ja mütsi ühenduskohad lainetavad ning ega tepingudki briljantsed ole. Spordipoes firmamütse uurides sain idee, kuidas neid vigu maskeerida: õmblesin esiosa külge veel ühe, sedapuhku korrektsete tepingutega riba ja otstesse "lisakaunistused" ehk metallaasad. Nüüd näeb müts välja selline:





Lõige on ajakirjast Diana Moden 2008/9, Simplicity 6658 . Esimest korda õmblesin midagi Simplicity lõigete järgi, mis erinevalt Burda omadest on koos õmblusvarudega. Veidike harjumatu oli küll, osa õmblusvarudest oli lõikele joonistatud, osa tuli endal tuletada. Ajakirjast ei leidnud ka suurusmõõte, nii et tuli ise mõõta ja nuputada, milline lõigetest paras oleks. Kõike seda arvestades ei raatsinud esimeseks katsetuseks uut kangast lõikuda, käiku läksid hoopis vana seelik, mis äsja uue seeliku nimel voodrist ilma oli jäänud.
Nüüd võin hoobelda, et müts õnnestus ja seelik on ribadeni ära kasutatud, enam sellest midagi välja ei pigista. Mõlema mütsi voodrid on eelpool mainitud mantli voodris ja nii mantliriiet kui voodrit on veel päris palju alles, nii et saan lisaks siinsetele rootsi ja ameerika lõigete katsetustele veel mitmeid erinevaid mütsilõikeid katsetada. Kui tuju tuleb.

Kaitsevärvides ehk hädas voltidega

Kõigepealt oli Kangadžunglist hangitud meelepärane riidetükike

Järk-järgult ilmusid nõuded seelikule: tulgu tulbikujuline, olgu pehmete voltidega ja ilmtingimata taskutega, pikkus saagu põlvini. Burdadest jäi sõelale üks, mille voldid tundusid suht normaalsetena teiste ektravagantsete (loe: veidralt viltu langevate ja tulemuses kahtlust tekitavate) voltidega seelikute seas.

Lõigatud detaile kokku traageldades ja venekeelseid õmblustermineid puurides selgus, et ka väljavalitu üks omamoodi frukt: oleks nagu hõlmikseelik (esiosa suure ülekäigu tõttu), aga ei ole ka (sest värvel ei avane mitte keskelt, vaid külje pealt).


Originaal: 102, Burda 2/2008

Et kangast napivõitu oli, lõikusin taskupõhjade jätkamiseks ühe vana seeliku voodri tükkideks. Ja kuna õmmeldav seelik tundus ilma voodrita nadivõitu, läks seejärel käiku kogu vana vooder. Võib-olla liig kärtsuvõitu roheline, klapitamist oli sellega üksjagu ja veidi lühikeseks jäi ka, aga parem ikka kui ei midagi. Õigupoolest lisab see pisukest uhkustunnet, et ei jooksnudki poodi uut voodririiet ostma.


Vead: kuigi vähendasin lõiget passe ülaosas tuntavalt ja tõstsin seelikut keskelt nõksu ülespoole, ikka kipub veidi alla vajuma ja tänu "hõlmiklõikelisusele" lahti lööma, mistap tuli teist keskelt rohkem kinni õmmelda.

***

Kodustes varudes leidus samblaroheline kangatükk, mis tundus komplekti sobivat. Tegumoe valikul jäi seekord peale minu kui õmbleja huvi ja tahtmine: ka pluus saagu voltidega!

Originaal: 122, Burda 11/2008
Vead: paksemat siidi meenutav pluusiriie osutus õnnetuseks vägagi kortsuvaks ja kaeluseava sügavuse tõttu kipuvad nii pikad voldid ka lahti lööma.
Sellegipoolest tundub, et lõpptulemusena jäädi mu tööga rahule.

Trikoomeister

Et eile lumeräitsakaid taevast alla langes ja tänaselgi hommikul kraadiklaas miinuseid näitas, peaks üks lumiste kuusekestega postitus üsnagi päevakohane olema.



Ma nimelt õmblesin endale enne jõule supelustrikoo. Ja mitte ainult et õmblesin, vaid lausa konstrueerisin: ise, oma mõõtude järgi ja puha. Materjaliks tumesinine paksem lükra, mida Kangadžunglis hea hinnaga pakuti, kangadefekti tõttu lausa supersoodsalt.

Asjalugu selline, et tänu foorumlaste "agitatsioonile" otsustasin julgustükiga maha saada ja vesiaeroobikasse minna (ei ole siin naerda midagi, mina kes ma külma ja vesist keskkonda pelgan, olin sellest trennist aastakümneid unistanud, aga ainult unistuseks oli see jäänud). Samas ei võinud ma sugugi kindel olla, et esimesele korrale teine ja kolmaski järgnevad - ei hakka ju üheainsa korra jaoks uue ja uhke trikoo eest suurt raha välja käima. Pealegi olin ma üsnagi huvitatud konstrueerimise tulemusest ja valmis ma ta pusisin, ei olnud midagi võimatut.

Mõned korrad basseinis käidud, kogu sellest lõbust üsnagi vaimustatud. Näituseks sõnakuulmatute nuudlite taltsutamine ajab ikka naerma küll!
No vat ja siis otsustasin kaamera ujulasse kaasa võtta. Õnneks hommikul rahvast vähe ja sai päris mitme nurga all poseeritud, nii basseini sisenedes kui väljudes, palmi all ja kuusekeste kõrval. Peale trenni sättisin kodus end mõnuga pilte lappama.


Ja pidin häbi pärast laua alla vajuma.
Vaatepilt oli õudne.
Misjärel läksin poodi ja ostsin endale trikoo.


Mõistetavatel põhjustel on pildid üsna tillukesed, aga loodetavasti piisavalt usutavaks tõenduseks sellest, et olen kõrgest east hoolimata lõpuks basseini jõudnud ja oma unistuse täide viinud Ja erilised tänud tintsikule ja nuputaja-Katile, kes siin nii julgustavalt ja ahvatlevalt on sellest "spordialast" kirjutanud!

PS sosinal:
Täna täpselt 3 aastat tagasi tegin oma blogisse esimese postituse. Mullu aprillis jäi see tähtis päev kahjuks tähistamata, seekord otsustasin märgi maha panema, olgu või vesisevõitu märgi; samas luban, et peagi muutub ka siinne blogi kevadisemaks ja rohelisemaks!

Mütse suure Gatsby aegadest tänapäevani


On ju nagu möödunud sajandi 20-ndatest - noist aegadest, mil peas kanti pottkübaraid, kaelas pikki pärle, seljas pikki plisseeritud alläärtega kleite ja tantsiti tšarlestoni...

***
Aga nüüd hüppan möödunud sügis-talve ja annan oma panuse ajalooürikute jaoks. Las siis 100 aasta pärast imestavad, milliseid peakatteid mõni ilusaks ja moekaks on pidanud. Endal ka kindel kontrollida kui külmade saabudes kõlab "JÄLLE ei ole midagi pähe panna!" - tegelikult olen ju mõne mütsi ikka teinud, iseasi kuidas nad meeldivad ja sobivad

Oranž ludumüts ehk Floppy Toque ajakirjast Vogue Holiday 2008. Vardad 4,5, lõng Elfin Karnaluksist; kootud 2008 detsembris
Müts näeb välja nagu tavaline toru, aga kootud on siiski veidi isemoodi:
- alustatud on põhjast, st müts on kootud ülalt alla
- peale esialgset kasvatuste osa järel tehakse kahandusi ja alles siis järgneb sirge toruosa, st üleval on üks väiksem "kott-toru", mis siis teoreetiliselt peaks efekstelt allapoole kukkuma. Praktiliselt kukkus välja nii, et peenikese lõnga tõttu jäi müts liiga õhukeseks - ajakirjas õpetus oli küll tunduvalt jämedamale lõngale, aga mulle tundus mõte 2-kordsest mohäärisegu-lõngast mütsist lausa kohutav (et jube palav võib hakata). Ja võrdlemisi ruttu venis soonikuosa laiaks, nii et tuli hiljem kumminiite sisse ajada.

Selline müts siis tütrele, ise aga olen olude sunnil jäänud truuks baretile - et nagu ainuke mütsiliik, mis mulle tundub sobivat (õigemini ei sobi see ka eriti, aga ei saa ju lõpmatuseni kapuutsi pähe ja peast maha kiskuma jääda)


Fern Glade, lõng sama mis eelmisel: Elfin, lõngakulu 55g. Vardad nr3 soonikule ja nr 4 pitsilisele, kootud 2008 detsembris

Vältimaks alumise serva väljavenimist, kasutasin ma seekord lausa kolmekordselt ettevaatusvahendeid:
1. loodud nn toruja loomise võttega (Eunny moodi, kõigepealt pool vajaminevatest silmade arvust +1s, peenemate varrastega)
2. soonikusse kudusin sisse ka kumminiidi (ei olnudki varem seda proovinud)
3. enne pitsiosa algust kudusin ühe rea eriti tugevalt ja veel peenemate varrastega
Pitsiosa kootud kõrgusesse 13cm, seejärel kahandatud.

Pidin minagi seejuures kahetsema, et sünteetikasisalduse tõttu ei saanud baretti sugugi vormida ja nii jäi see minu maitse jaoks veidi liiga krousi. Võrdlemis õhuke on ka, väiksemagi tuulekese puhul tuli ikka kapuuts peale tõmmata.
Ja lõpuks kõige hullem: paari korra kandmise järel oli serv välja veninud ja müts vajus muudkui silmini. Ei aidanud muud kui ajasin mitu rida kumminiite pingutuseks sisse. Siiski oli see mu selle talve lemmikmüts.



Woolly Wormhead' Meret, kootud 2009 märtsis
Selle bareti kudusin lihtsalt lõbu pärast, sest see meeldis mulle ja tekitas isu peale pikka kudumatuse perioodi jälle korraks vardad kätte võtta; õnneks leidsin ka ühe eheda villase lõngakera. Ravelrys ringi nuuskides jäi silma tore üleskeerduv randike enne soonikuid ja nii tegin minagi.


Ja siis ühte mütsi nähes teadsin ma kohe: seda ma tahan! seda ma tahan kindlasti kududa! (hoolimata sellest, et oli ette teada: ei hakka ma ise seda kandma ja vaevalt et tütargi)




Side Slip Cloche (L.Irwini raamatust Boutique Knits)
Vardad 3.5 , lõngaks kodused Rübezahli jäägid - kahjuks jälle sünteetika, aga ma niiii tahtsin proovida, mismoodi sellist mütsi on teha.
Huvitav on see kaunistusdetail ja omapärane ka see, mismoodi kasvatus on vaid ühel küljel, poole mütsi ulatuses - selle osas, mis jäävad kaunistuse lähedale.

Müts sai valmis aprilli alguses, aga mul ei õnnestunud seda kuidagi pildistamiseks kellelegi pähe suruda. Kuni lõpuks eile õhtul õnnestus tütar ära masseerida (ja lubasin peale pildistamist veel masseerida)