Tegemised Nugise muti moo
Tegemised Nugise muti moo
Mu lemmikloom on nugis. Ja mul on neid kodus neli!
31 Jaanuar 2008
Mesilase Berhardi seiklused
Glen Nugis

Elas kord üks mesilane, kelle nimi oli Berhard. See mesilane oli väga laisk. Alati, kui valvur ära läks, viskas mesilane ennast pikali. Valvur tuli tagasi ja karjus: „Bernhard, mis sa laiskled?!” „Ma…Ma…Ma…” Otsis Bernhard kõheldes vastust. „Tööle!!!” karjus valvur. Kõik teised töötasid, peale mesilasema.
Mesilasema on mesilaspesas kõige tähtsam. Mesilasema muneb. Ja teised hoolitsesid munade eest.
Ükspäev kui kõik õietolmu korjasid, jäi Bernhard maha, sest magas. Kui Bernhard üles ärkas vaatas ta, et kedagi pole seal peale tema. Siis ta otsustas minna ümbrust uurima. Ümbruses oli paar tigu, lepatriinud ja mingid putukad. Ta hakkas enda kodu otsima. Ta leidis ainult vanad ja igavad puud. Ta küsis mitmelt putukalt, et kas keegi on näinud üht suurt mesilaspere. Kõigi vastused olid täpselt samad, jaa mitmeid parvesid oleme näinud. Ütlesid teised.
Paari päeva möödudes lendas Berhard mööda metsa ringi ja nägi, et maas on üks näljas mesilane. Ta viis õietolmu, mis tal kahe ämbriga kaasas oli. Ta andis kõik sellelel mesilasele.
Mesilane tänas Berhardit. „tänan, minu nimi on Arnold.” „Minu nimi on Berhard.”vastas Berhard Arnoldile. Arnold ütles et ta kaotas oma pesakonna ära.” Mina kaotasin ka pesa ära.” Vastas Berhard põnevalt. Nad aina lendasid ja lendasid kuni nägid uht lille. Nad maandusid selle lille peale ja võtsid õietolmu. Nad sõid õietolmu ära ja läksid magama, sest öö oli juba käes. Järgmisel hommikul ärgates nägid nad, et nad on lillede keskel. Nad olid õnnelikud, aga mitte nii õnnelikud, kui pesades. Neil olid laulud suul, aga nad hakkasid hädakisa tegema.
Mesilased olid õnnetud, sest keegi mesilastest ei kuulnud hädakisa. Valvur läks välja lendama. Valvuri nimi oli Adolf. Ta oli sõjaväes karm käsi. Ükspäev tulid kiilid mett varastama. Adolf ja teised kaitsjad ajasid kiilid kisaga minema.
Berhard ja Arnold lendasid lilleaasale tagasi ja nägid et lilli pole. Üks inimlaps oli need ära korjanud. See laps oli Margaret. Berhard ja Arnold läksid tüdruku juurde ja vaatasid kurvalt lilli. Kui tüdruk mesilasi nägi, visaks ta lilled maha. Bernard nägi, et üks kaubikuga tädi müüb selle lilleaasa lilli. Bernhard minestas ja kukkus maha jäetud pessa. Arnolid läks ka sinna pesasse magama.
Ükspäev kui Arnold ja Berhard lendasid, nägid nad, et keegi väike loom on seal all, aga kui nad kohale jõudsid, nägid nad, et see pole väike, vadi suur, ta oli koer. Ta nimi oli dogen. Tal oli okas käpas. Berhard võttis selle okka ära ja viskas selle kaugele. Koer ütles neile „Aitäh” ja jooksis õnnelikult minema
Nad mõtlesid, et küll on tore, et koer jälle rahulik on. Siis na lendasid edasi süüa otsima. Varsti nad leidsid üksiku lille. Kõigepealt sai õietolmu süüa Berhard ja siis Arnold. Arnold läks lendama.
Berhard mõtles mitme tunni pärast, et „kus see Arnold küll on? Äkki juhtus temaga midagi Ma lähen uurin välja kus Arnold on.” Nõnda mõeldes lendas Berhard oma väikest sõpra otsima. Ta lendas ja lendas, mõeldes „kus Arnold praegu on ja mis ta teeb.” Arnold oli ühes mahajäetud mesilase pesas. Berhad jõudis pessa ja nägi, et Arnold on seal. Ta ei olnud Arnoldiga rahul. Ta ütles talle, et „ära kunagi niiviisi tee!”
Peale seda tuli mesilaspessa üks mesilasperekond, vaatas, et ühed on juba ees ja hakkasid ära minema, aga Berhard ütles, et „tulge aga siia elama.” „Kuidas te siia satuseti” Berhard jutustas neile loo.
Nii lõppeski seiklus Berhardi seiklus.

Sipsik6 posted @ 15:01 - Link - kommentaarid (3)
127140 visitors