TERE TAAS!

Aeg loksub oma rada ja saatus teeb oma tööd. Nii sattusin ma saatuse tahtel taas haiglasse. Olukord pole eriti kiita, mu seisund ei luba titat lõpuni kanda. Sain küll nädalavahetuseks koju ja ootan hing ärevil esmaspäeval, hiljemalt teisipäeval arsti kõnet, mis kutsub mind uuesti haiglasse. Seekord ma sealt siis enam üksi tagasi ei tule. Tõenäoliselt tuleval neljapäeval, so 26.02, sünnib keiserlõike teel meie perre täpselt 1 kuu enne õiget tähtaega pisibeebi. See on saatuse tahe ja olude sund, kahjuks. Mõistus saab sellest segasummast veel sotti ja teab, et see on ainuõige lahendus, kuid südames ei ole asjad päris selged. Tunded on segased, vahelduvad....
Aga enne seekordset haiglasse minekut sain siiski maha suure tööga. Nimelt lõpetasin abikaasa kampsuni. Kududa tuli palju, väga palju, sest mees on suur ja mehelik ( XL-XXL ). Lõngavalikuks on 7-veljestä tumepruun, tumepunane ja triipudeks lumivalge. Kokku kulus u. 6,5 tokki pruuni, pisut üle toki punast ja valget ka mõnekümned grammid. Kampsun on väga palmikuline, mis meeldib mulle endalegi väga ja ka kaasake oli üleandmisel megarahul. Tegumood pole just tavapärane, aga ma tahtsingi teistsugust ja erilist, sest mu meeski on teistsugune ja eriline. Tumepruuniga on kootud kehaosad ja varrukad, punasega on tehtud küljepaanid ning õlapealsed. Huvitav oli seda kududa, harutada tuli muidugi ka, aga valmis ta on ja olen uhke.

Põhimuster ees ja taga

Punane küljeosa

Ja seljaski paar võtet



Enne sõbrapäeva tuli reedel suurem poiss lasteaiast koju näppude vahel kutse järgmisel päeval toimuvale sünnipäevale. No mida!!! Piduliseks osutus tüdruk ja ruttu ruttu läks mõte käima ning kiirkorras valmis valge heegeldatud kotike ( samasugune nagu ma oma pulmapäevaks tegin, valmib kiiresti ja lihtne teha ), ja kaks heegeldatud lillekestega patsikummi pealekauba. Lillekeste südameks said pärlikesed, plikade värk ju Arvutist printisime Maasikmarja-tüdruku must-valge pildi, mille poja ise ära värvis ja kaarditoorikule kleepis. Väike õnnesoov sisse ja kingitus valmis. Kaardist unustasin pildi teha, aga muu sai klõpsitud.


Nüüd jääb veel üle lugeda päevi ja oodata.....
Olge terved ja peagi kuulete minust taas!

Voodi ja muud ei midagi

Oh, pole mõnda aega isetegijasse saanud. Ka ette näidata pole seekord midagi. Esiteks seepärast, et vahepeal sai lõng otsa ja kampsunitegu mehele jäi toppama ning teiseks, sattusin haiglasse.
Õnneks on tibuga hetkel kõik korras, ta kasvab ja kosub jõudsalt oma õiges paigas, aga olukord on kriitiline ja olen sunnitud raseduse lõpuni jääma voodisse. Hea asi kogu kurva loo juures on see, et lasti koju voodireziimile. Ei või kaua istuda, ei või üle veerand tunni korraga jalgel olla, midagi kodus teha ei tohi - ainult voodi, voodi ja veelkord voodi.
Nüüd, pea 2 nädalase voodis olekuga olen jõudnud 33 rasedusnädalani ja koos arstidega hoiame ka kodus pöidlaid pihus, et see kestaks 35-36 nädalani. Lootus on, aga garantiid mitte. Kõik on saatuse kätes.....
Vahepeal käis meheõde meil abis ja lasin ka lõnga endale juurde tuua. Palju ei ole ju tegeliult enam jäänud teha. Esi- ja tagatükk on valmis ( enne haiglat sai kõvasti harutatud ja uuesti kootud ), mõlemad varrukad ka peaaegu ( u. 5 cm kummastki puudu ), krae ootab veel millalgi kudumist. Loodan voodis vaikselt pusides ikka valmis saada.
Kui see ükskord ka õnnestub, küll siis näitan ka

Seniks tervitused kõikidele toredatele isetegijatele ja nautige allesjäänud talve!

Nädalatagusena nägin välja just selline suur, pirakas ja ümmargune trulla