ARHAILINE TIKAND VOL.2

Kui meil kevadel remont oli ja ma hiljem arhalise tikandiga laudlina ja kardinahoidjad tegin, ütles mu mees, et maali sellised kujundid ka ahju ümber olevale krohvitud alale.
See võttis nüüd natuke rohkem aega, kui oli ette planeeritud, kuid valmis ta sai. 16-17 aastased sugulased , kes külas käisid ütlesid kohe, et " ...näe laulupeo motiivid !! ".

Kasutasin permanentvildikat ( huvitav, miks neid ainult must-punane-sinine-roheline tehakse, võiks ju ka oranzi-pruuni-kollast olla, oleksin parema meelega pruuni-beeziga joonistanud) ja akrüülvärve.

MUHU TIKAND VOL. 2

Kõik sai alguse sellest, et kevadel talus remonti tehes, tahtsin ma saada ka suurt peeglit, kust endale õmmeldud-kootud-heegeldatud rõivaid ka korralikult näha saaks. Et kuidas istub seljas või nii. Ehituspoest saigi ostetud kõige odavam peegel, allahinnatud neoonkriiskava sinise raamiga.
Kodus sai see seinale pandud, no ei olnud ilus, aga tühja kah, peegel ju lihtsalt hädavajalik ese.

Mõne aja möödudes peeglit takseerides, ütles mu mees, et värvib raami üle. Ja samal hetkel käis mu peas KLÕPS, " Värvi muidugi üle ja ma maalin muhu lilltikandi sinna peale", oli mu kindel otsus.

Mõeldud oli raam värvida mustaks, et siis ilus muhususside lilled-maasikad seal peal, aga must värv sai ennem kogu raami katmist otsa !!! Siis tuli võtta järgmine värv, selleks sattus pihku pruun ja jällegi läks otsa kümnesse, sest toas oligi pruuni-rohelise triibuline tapeet.




All paremas nurgas näete, et see peegel on Andrese oma, see on tal töökojas nii hästi peale liimitud, et tee või tina, aga maha ei tule. Edaspidi, selleasemel, et peegleid allhinnata peaks see "Andres" minu poole pöörduma, maalin ta teised raamid ka üle, küll siis ostetakse





See pilt tuli eriti kaunis, nagu raamis rohi.

MUHU TIKAND

Suured tänud kõigile, kellele mu eelmine postitus meeldis
Uute arhailiste tikanditega läheb vahepeal veidi aega, täidan seda muhu lilltikandiga.

Eelmisel pühapäeval käisime Muhus õppimas muhu lilltikandit. Olles lõpetanud Pedagoogilise Instituudi sai seda pr. Kivilo käe all küll ja küll õpitud, aga eks aeg teeb oma töö ja nüüd on veidi teised (lihtsamad) pisted ja "nõuded".




Tikkisime sõbranna Margega veel samal õhtul hiliste öötundideni, et mitte õpitut kohe ära unustada. Saaremaal möllas äike ja elekter kadus vahepeal ära, kuid meid see ei heidutanud. Otsisin välja kõik küünlad ja petrooliumilambi ja töö võis jätkuda.
Sain tikandi küll valmis, aga ei hakka õmblematta tööd veel esitlema.


Peale selle maalisime "muhu lilltikandit" ka kalossidele:





Kõige lõbusam oli Hellamaa Külakeskusest lahkumine:



Minu kaunid kalossid:



Kalossid ise on hästi kenad, läikivad, kui kahjuks nii vale lõikega, et ma neid kanda ei saa. Seega lähevad müügiks või kingiks. Endale tuleb uued teha.

ARHAILINE TIKAND


Olles juba ammu kadedusega vaadanud KESONI kauneid tikitud rõivaid, sai mul lõpuks mõõt täis ja otsustasin asja käsile võtta.
Esiteks aitas mind Keson, kes juba ammu saatis mulle tikandite mustreid ja lubas lahkelt imetleda oma blogi. Teiseks aitas mind töökaaslane Evelin, kellelt ma lõike ja õmblemise algkursuse sain.
Tikkime ise oli käkitegu võrreldes pluusi kokkuõmblemisega, millega ma just eriline "sõber" pole. Harutasin ikka jube palju, nii traageldatud , kui ka juba masinaga õmmeldud tööd.


Lõpptulemus sai selline:



Ja lähedalt:




Alati saab muidugi paremini, aga mul on juba mitu uut ideed mõttes !!

Saaremaa Isetegijatega käisime täna Kuressaare Lossipäevade laadal oma käsitööd müümas. Selle jaoks tegin juurde veel Muhu ja Kihnu arhailise tikandi ainelisi ehteid-võtmehoidjaid.

KÄES ON MAASIKATE AEG, VOL2

No ega ikka ühe maasikakoogiga ei saa piirduda. Niikui , üks kook otsas, kohe tuleb uus valmistada. Seekordne on bezee kihtidega, vahel vahukoore-kohupiima-konjakikreem-maasikatega. Superhea maitsega, muide !!!



Peale selle valmisid veel kolm elutoa kardinakinnitust, arhailise tikandiga. kohe kui mees aega saab , saavad naelte asemele mingid teised jullad.

PEREKONNA ÜHISTÖÖ


Kuidas me sellisest



minu mehe vanaemale kuulunud tugitoolist, uue tegime. Eks ikka nii, et mina võtsin tugitooli lahti, harutasin tükid, lõikasin uued välja. Mu ema õmbles vana Singeriga (et oleks piisavalt autentne) uued tükid kokku. Mu mees lõi või klammerdas need uuesti koos uue-vana polstriga tugitooli külge ja mina tegin viimased käsitsiõmblemise viimistlused. See kõik võttis aega ei rohkem ega vähem, kui 1 aasta. Päris kiiresti sai valmis