Lumehelbemaania
Eelmise aasta detsembris proovisin pildistada lumehelbeid. Ja kohe sai sellest minu uus hobi. Pilte on kogunenud sadu ...

Võib otsida perfektseid helbeid, ja neid traditsioonilisel viisil jäädvustada. Võib valgusega mängida ... Võib otsida huvitavalt üksteise külge kleepunud helbekesi.
Kõige ilusamad lumehelbed sajavad umbes -10 kraadi juures.
[Kõik pildid on klikitavad!]



Soojema ilmaga muutuvad nad paksudeks, mitmekihilisteks, ja hakkavad "mullitama".

Muidugi võib ka pilgu lihtsalt maha suunata ja värskelt sadanud õhukest lumekihti jäädvustada. Ega läbi kaamera eriti aru ei saa, mis pildile jääb, aga seda huvitavam on pärast vaadata.

Kõige keerulisem, ja seega ka kõige põnevam, on otsida lumekuhilasse püstiselt maandunud helbekesi ja neid taeva taustal pildistada. Või mõne maja, puu või auto taustal, vahet pole. Ka siis ei tea kunagi päris täpselt, mis välja tuleb!

---

Eks salle-mütse-kampsuneid olen ka ikka vahepeal kudunud, aga neid ekstra pildistada pole mahti olnud. Tavalised asjad ju. FIMOst ehteid näitan aga küll:

Lõpupidu
Mõtlesin, et kui nii hirmus harva jääb aega blogimiseks, võiks selle asja mõneks ajaks üldse katki jätta.
Ja mis sobiks lõpetuseks paremini, kui tütrele õmmeldud lasteaia lõpuseelik!


Ilusat ja teguderohket suve kõigile!

Sinine kevad
Mul pole peaaegu kunagi siniseid riideid olnud. Kunagine koolivorm muidugi välja arvatud. Aga viimasel ajal on mulle silma hakanud hästi palju sinise-halli-valgekirjusid asju. Ja see on võrratu värvikombinatsioon! Niisiis otsustasin endale vähemalt ühe sinistes toonides ehte teha. Ja ma olen seda juba kandnud, erinevalt enamikust teistest omatehtud kaelakeedest.



Flickris levitati hiljuti vikerkaarekoogi retsepti. See nägi nii kihvt välja, et otsustasin proovida. Järgmine kord tahaks muidugi teha ilma toiduvärvideta. Mustikatega saab värvida, kakaoga samuti. Porganditega saaks ka, kui ma teaks, mismoodi porganditest mahla kätte saab. Aga millega veel?


Ilusat kevade jätku kõigile! (Pildid on klikitavad.)

Alustatud 1995. aastal

Sel aastal on olnud nii palju tööd, et meisterdamiseks ei jää sugugi aega. Ka teiste blogisid uurima jõuan kahjuks haruharva. Aga maikuuks peab töö valmis saama, küll ma siis tagantjärele vaatan, mis te vahepeal teinud olete
Jaanuari lõpus kappi koristades leidsin vanad, üle 10 aasta tagasi heegeldatud lapikesed, millest olin plaaninud endale kampsuni teha. Isegi heegelmuster oli veel sealsamas kotikeses alles. Mõtlesin, mõõtsin ja arvutasin – ainult 10 motiivi vaja juurde teha ja saabki tütrele vesti! Nädal või äärmisel juhul kaks, ja valmis peaks ta olema!
Aga kus sa sellega, asi jäi jälle venima ning olekski vist jäänud lõpetamata, kui mu kallis ema poleks lõngaotste peitmise tööd ise ära teinud.
Vest lähemalt:

Ja Akil seljas ka (Aki vist suureks saanud, ei viitsi enam poseerida mulle ...)

Kuld ja hõbe
Lihtsalt üks tagasihoidlik ripats. Tuhmil mustal taustal sädelevad ruudukesed, nagu aknad. Natuke vastuoluline ja natuke nostalgiline, minu meelest.

Taust on FIMOst, ruudukesed Premo savist. Ripatsi kõrgus 3 cm. Kinnitusrõngas on minu esimene traadipainutamiskatse ja paelaks on Habotai siidpael.

Head uut aastat! Palju toredaid ideid ja vaba aega käsitöö tegemiseks!