Jõulukalender ehk Minu nägemus jõuluvanast
Tegelikkuses ta pole nii hullunud ilmega, nagu pildile jäi. Mõni lihtsalt on selline ebafotogeeniline.

Kliki pildil, näed suuremalt (aga sama uduselt)!
Tegin selle kalendri oma tütrele, mõttega, et 1. detsembril toovad selle talle päkapikud ja siis ei pea ise öösiti nänniga ringi hiilima. Aga Annikale olla üks poiss lasteaias öelnud, et päkapikke pole olemas Muidugi tuli ta siis minult selgitust nõudma: "On ju emme, et S valetas, tegelikult päkapikud on olemas?" No mis ma oskasin nii otsese ja ootamatu küsimuse peale kosta? Ainult äh ja möh ja siis sogasin midagi, et näinud pole neid vist keegi, aga nänn sussi sisse ja kingid kuuse alla kuidagi ometi saavad. Ja kes päkapikkudesse ei usu, sellele ei tooda midagi. Ja eks ta oma Jõulumaa reisil varsti ise näeb ...

Minu kõige esimene FIMO
Mul on täna sünnipäev! Mehelt sain kingiks erialaseid raamatuid. See on juba traditsioon Tütar oli hästi armsa kaardi joonistanud.

Aga minu ema kinkis ühe komplekti FIMOt. Esialgu suhtusin sellesse kinki suure umbusuga, sest voolimine, eriti veel väikeste asjade voolimine, pole mul kunagi eriti hästi välja tulnud. Kuid juba pärast viiminutilist katsetamist pidin nentima, et tegemist on lausa uskumatu materjaliga! Ei murene, ei pudene, ei lähe auklikuks, on pehme ... ühesõnaga, võrratu! Teed mingi kujundi valmis, ja saad seda muudkui vähendada ja vähendada, ilma et asi moonduks või laguneks. Ja isegi untsus asjad tunduvad omamoodi kenad.
Super, noh!
Paraku jäi mu esimeste katsetuste aeg väga lühikeseks. Sest pojal tuleb esimene hammas. Koos kõrge palavikuga Nii et ta on mul nüüd süleloom (pildil veel hambutu).

Pildistada ma neid pärleid ka ei ei oska. Veerevad objektiivi eest minema ning pildile jäävad kõigile mu ponnistustele vaatamata ikka kas koledad varjud või koledad peegeldused või lihtsalt koledad udukogud ...





Igatahes pea on FIMO mõtteid täis ja nii on tuju hea ja küllap ka pojal läheb olemine rutem paremaks, kui emme rõõmus.
Ainult seda ma ei taipa, miks lapsed alati just reede õhtul haigeks jäävad. Perearstide vandenõu?

Natuke nukumaja
Viimased päevad on möödunud nukumaja ehitades. (Häbi tunnistada, aga maja karkassi tegi mees valmis juba kolm aastat tagasi.)
Nüüd on mees tööreisil ja mina nohune ning nohuste lastega toas Tütar oli kole kurb, et ta lasteaeda ja kunstiringi ei saa, ja nii me selle nukumaja siis jälle käsile võtsime. Mina ehitasin rõdu (saagimine on ikka jube raske, kuidas küll väiksed poisid sellega hakkama saavad?), tütar maalis tagaseinale "tapeeti" (kartulitrükk ka abiks).
Tagaseina kinni naelutamine oli saagimisega võrreldes lausa lust!
Praegu jääb majaehitus mõneks ajaks jälle toppama, materjalipuudus nimelt. Nohuste põnnidega ju poodidesse kolama ei lähe ...

---

Lisatud õhtul pimedas. Jess, ma sain magada! Nohuse beebi kõrvalt on see teatavasti raske, aga nüüd ... Noh, tütar on juba kaks tundi nukumaja sisustanud, sugugi ei torise, et igav vms. Ja mina sain terve selle aja ilusti magada, tita kõhu peal Tuju kohe palju parem

24 kassi lillepotil
Leidsin mõnusa heegeldamistehnika -- tapestry crochet! (Kas keegi teab, kuidas seda eesti keeles öelda?) Selle tehnika abil saab pilte heegeldada Idee on väga lihtne: ühe värviga heegeldad, teisi vead lihtsalt kaasa. Täpsem juhend ja pildid on SELLEL LEHEL, mustreid proovimiseks saab näiteks SIIT.
Minu proovilapist kujunes lõpuks lillepott:

Üks pilt ka koos rääbaka sõnajalaga:

Päris mõnus oli teha, ainult et lõngad lähevad hullult keerdu

---

Nende kiisudega valmis saanud, tundsin, et heegeldada on päris tore, ja hakkasin suure hurraaga tütrele seelikut tegema. Aga pärast üht rida sambaid vaatasin, et kuidagi paks ja imelik tuleb, et parem ikka kududa

Jänkukampsun, beebikampsun
Minu arust väga armas muster. Ja väga lihtne: venitatud silmustega ripskude
Jänkumustriks hakkas seda nimetama mu tütar; ma ise, va pimeloom, esialgu ei märganudki.

Miniature knitting
Kõigepealt aitäh Lilianakesele, et ta pani foorumisse
SELLE LINGI.
See tuletas mulle meelde, et kunagi lapsena sai sirgeks painutatud kirjaklambreid kasutades üks nukukampsik kootud. Ja et detsembris on alati igavene tegu päkapikunänni hankimisega -- kuna kommi saab jõulude ajal niigi ülearu palju, tahaks sussi sisse midagi muud poetada.
Otsisin välja oma imepeenikesed sukavardad. Number 1, nagu hambaorgid. (Need sai kunagi soetatud pitsliniku kudumiseks.) Siis otsisin välja oma kõige peenema lõnga (mehe vanaemalt saadud tikkimislõng, peenike kui õmblusniit). Ja kudusin väikse kleidikese 11-sentimeetrisele nukule.

Või mis väikse, allserva jaoks lõin lausa 60 silma. Allservas on natuke pitsilist kudet ka, kuigi see eriti välja ei paista. Paar esimest rida oli päris hull pusimine, edasi läks ludinal ja ma kavatsen kindlasti veel midagi nikerdada.
Muidugi ei küüni ma sellisele tasemele nagu SEE või SEE või
SEE või lugematul hulgal muid, mis veebis leida. Isegi miniatuursed nööbid on müügil

Üks pilvine müts
Mis siin ikka pikalt seletada. Hea, et müts paras sai ja ilusti peas püsib




Helikopteri võtsin siit


Muide, kahekordses koes servad on väga mõnusad. Salliosa esi- ja tagaklapile tegin need nii külje peale kui otsa, eks pildilt natuke paistab ka. Ei mingit tüütut õmblemist, ei mingit ripskudet, ei mingeid silmuselisi ääri! Ja mis peamine: lõngaotsi väga lihtne peita

Beebitekk
Lillede ja pitsideta, aga see-eest soe Värvitoonide sobitamisega pole ka suurt muret, kui võtta ühe ruudu kudumiseks kaks kollast ja üks punane lõng, teise jaoks kaks punast ja üks kollane ... Just-just, tegelikult on selles tekis kolm värvi.

Muster lähemalt ka:


Tahaks juba suusatama!