Võrkpatent

FOORUMIS tunti huvi, ja miks siis mitte vahepeal lihtsalt proovilappe teha. Peaaegu valgeid

Loo paarisarv silmuseid (tegelikult saab paaritu arvuga ka).

1. rida
See rida pole tegelikult vajalik, võib alustada ka 2. reaga, st töö pahemalt poolelt.
(Kõigepealt tõsta ära servasilmus, nagu tavaliselt.)
Tõsta üks silmus kudumata paremale vardale pahempidise võttega, nii et lõng jääb üle varda (ja üle äratõstetava silmuse) suunaga eest taha (vt pilti).
Järgmine silmus koo parempidi.
Nii kuni rea lõpuni: üks kudumata, üks parempidi, üks kudumata, üks parempidi ...
(Rea viimane, servasilmus, parempidi nagu tavaliselt.)

2. rida
Eelmise rea topeltsilmused koo parempidi, ühekordsed silmused tõsta kudumata ära (sama võttega nagu eelmisel real).
(Kui järgmised read samamoodi teha, saab patentkoe.)

3. rida
Üle varda minevad lõngajooksud (need on nagu õhksilmused) tõsta kudumata ära pahempidise võttega, lõng peab aga jääma töö taha. Lõngajooksudevahelised silmused - neid on 2! - koo parempidi.
Kui alustasid esimest rida äratõstmisega, siis nüüd hakkab muster jooksma nii: (servasilmus), 2 parempidi, 1 kudumata, 2 parempidi, 1 kudumata ...


4. rida
Nagu tavaline patentkude. Eelmise rea topeltsilmused koo parempidi, ühekordsed silmused tõsta kudumata ära pahempidise võttega, lõng üle varda eest taha.
Kui alustasid esimest rida äratõstmisega ja silmuseid on paarisarv, siis hakkab muster jooksma nii: (servasilmus), parempidi, kudumata, parempidi, kudumata ...

5. rida
Nagu 3. rida, aga kui 3. rea alguses oli 2 parempidist silmust, siis nüüd on 1.
6. rida
Nagu 4. rida, aga kui 4. rida algas parempidise silmusega, siis 6. rida algab äratõstmisega.

Korda ridu 3 kuni 6.

Mäletan, et esimest korda tehes oli hirmus pusimine sellega, et ei saanud sugugi aru, millise silmusega "õhksilmus" kokku kuulub. Kui see õigesti hakkas tulema, oli imelihtne Sellepärast siis ka soovitus luua paarisarv silmuseid ja alustada äratõstmisega.

Ja ma ei taipa, kuidas C. Hallik selle asja mingi kahe lausega suutis kirja panna, pole praegu raamatut ka käepärast, et järele vaadata. Mis iganes, tema õpetuse järgi ma ei saanud omal ajal hakkama nagunii, õpetaja pidi ikka ette näitama Ei tea muidugi, kas mu oma jutuvada parem on.

Värviline võrkpatent

Kootakse 2 edasirida, siis 2 tagasirida, siis jälle 2 edasirida ...
Värvi vahetatakse igal real.
Niisiis, otsi välja sukavardad!

1. Mustrist on lihtsam aru saada, kui kood alguses lihtsalt ühe rea tumeda lõngaga.
2. Lükka töö varda algusesse tagasi (ära umber keera) ja koo heleda lõngaga 1 rida tavalist patentkude.
Keera töö ringi, nii et mõlemad lõngad on töö paremas servas. Sinu poole on nüüd töö parem pool.
3. Edasirida tumeda lõngaga. Koo nagu võrkpatendi edasirida: hele silmus parempidi, tume silmus parempidi, hele lõngajooks pahempidi ära tõsta (lõng töö tagant). Pilt 1.
4. Edasirida heleda lõngaga. Topeltsilmused koo pahempidi(!). Üksikud silmused tõsta ära pahempidise võttega, lõng üle varda. (St nagu tavaline patentkoe rida, aga parempidiste silmuste asemel pahempidised.) Pilt 2.
Keera töö ringi, nii et mõlemad lõngad on töö paremas servas. Sinu poole on nüüd töö pahem pool.
5. Tagasirida tumeda lõngaga. Peaaegu nagu võrkpatendi edasirida, aga parempidiste silmuste asemel pahempidised ja lõngajooks jääb tööst enda poole: tume silmus pahempidi, hele silmus pahempidi, hele lõngajooks ära tõsta (pahempidise võttega, lõng töö eest, st pahemalt poolt). Võib tunduda, et lõngajooks on enne tumedat silmust, aga ära lase end sellest eksitada. Pilt 3.
6. Tagasirida heleda lõngaga. Nagu tavaline patentkoe rida. Pilt 4.
Korda 3 kuni 6.

Ringselt on lihtsam

Proovilappidest saavad meie majas - teadagi! - nukutekid.


Liatud 31.01.2008
NB! Pikk, põhjalik ja väga hea ülevaade patentkudedest LEILI33 BLOGIS!

Ega tali taeva jää?
Mul saab sedasi enne kevadet roheline lõng otsa! Aga pilti tegin kõigist valmis lappidest korraga, siis ei saa aru, et lapike-päevas-graafiku järgi peaks neid olema juba ühe võrra rohkem

Selle nädala lapikeste inspiratsiooniallikad olid niisugused:

Triibuline kombekas
Tegelikult sai see kombekas tehtud juba 2002. aastal tütrele, aga passib pojalegi kenasti. Ettenägelik värvivalik

Muster on võetud Diana Baby'st nr 81, ainult et seal oli see üleni valge.

---

Lapsed pole mul ühte nägu, ega ju? (Kuigi kõik ütlevad, et on.) Esimesel pildil tütar 5 aastat tagasi, teisel poeg praegu.

Teine lapilugu
Ausalt, mul polnud vähimatki kavatsust siia iga tekilapikese kohta lugu kirjutama hakata, ja eelmise nädala algus soosis seda kavatsust igati. Rahulik aeg, mis möödus lund oodates ...

Aga siis! Laupäeva öösel kell kolm ärkasin kahtlase piiksumise peale. See ei olnud beebi, tema oli just kõhu täis söönud. See ei olnud signalisatsioon. See polnud ka mitte tühjaks saanud akudega telefon. Oli hoopis külmkapp. Esialgu arvasin muidugi, et keegi on kapi ukse lahti unustanud, aga see oli korralikult kinni. Ühesõnaga, külmiku sügavkülma osa oli katki. Iseenesest hea ajastus, talv ikkagi, aga liiga soe talv ju! Hommikul sai suurem osa külmutatud vaarikatest, maasikatest ja mustikatest sõbra juurde toimetatud.

Osast mustikatest sai järgmisel päeval kook SIIT leitud retsepti järgi. Üles sulades vedelaks läinud marjad värvisid küll pool kooki mustaks, aga suht söödav sai sellegipoolest. Isegi mu mees sõi, kuigi suvel oli ta mulle veenvalt selgeks teinud, et ta ei söö mustikaid ega mustikasuppi ega mustikakooki, pole iial söönud ega hakka kunagi sööma ka. Igatahes olin ma meeldivalt üllatunud ja leidsin, et see kook väärib jäädvustamist fotole ja lapikesse.

Esmaspäeval juhtus midagi võimatut.
Veel üks asi läks katki. Telekas näitaks korraks umbes sellist pilti:

Siis tegi pauku ja ajas kärsahaisu ...
Selline rahulik nädal siis.

Seelik valmis!
Tütar on mul küll nääpsuke, aga talle seeliku kudumine pole sugugi väike ettevõtmine. Vähemalt minu arust pole väike, kui üle 500 silma ühes reas (täpset arvu ei teagi). Ja miskipärast otsustasin ma selle nõelaga lõpetada, tühised kolm päeva kulus Seelik kootud siis ülevalt alla.

Tütre seljas ka:


Ja muster lähemalt:

Lõng Steinbach Capri Ombre, 100% puuvill, 50g/125m, pestav 30kraadises vees.
Vardad 3,5.

Lugu lappides
Kõigepealt sadas lumi maha.

Siis jäid lapsed haigeks. Tirts oli lasteaias paljajalu ringi silganud, endal varbad külmast sinised. Muidugi olin ma tige.

Õnneks haigus väga hull ei olnud.

Mõlemad põnnid said kiiresti peaaegu terveks.

Kahjuks oli lumi vahepeal ära sulanud.

Poja kasvatab ikka veel oma ülemisi hambaid. Suuuure torinaga.

Ilmad on aga veidralt kevadised.

Veel veidi nukumaja
Elutuba. Kamina ja päris ehtsa samblast potilillega. (Telekas ja telekalaud on ostetud ja see grammofoni moodi asi oli ühe üllatusmuna sees.) Kamin sai hullult vildakas, aga no ma pole varem savist telliseid teha üritanud ka. Kamina peal on Barbie pilt.

Vannituba. Siin sai üksjagu Cernitit ära raisatud ... Ja üldsegi mitte roosat! Vanni serval on pesukäsn. Näis, kui ruttu see ära kaob.

Vannitoa vaip on heegeldatud Kaubamaja kilekotist. Elutoa vaip kootud laste kangastelgedel. Vaipu on selles majas tegelikult veel, hulgi.

Ja olgu siis üks pilt tervest majast ka. Lõpuks hakkas mulle isegi saagimine meeldima, sain vist selgeks

Olulistest asjadest puudu nüüd veel trepp ja kardinad.
Ja palju tänu P6RGUKIZile innustuse eest!

Lapiteki lapiproov
Otsustasin ikka ka lapitekki tegema hakata. Otsus sündis, kui kapist ühe koide puretud diivanipadja leidsin. Sest see tuletas meelde, et mul on suur kuhi memmelt saadud u 30 aasta vanuseid lõngu, milles ka kunagi ammustel aegadel (no enne, kui ma need lõngad endale sain) koi maiustamas käinud. Lõngad on muidu väga head, 100% villased ikkagi, ja ilusad ühtlased, aga paraku suures osas mõnemeetristeks juppideks näritud. Kampsunit ei tee ju niimoodi! Lapikesteks aga justkui loodud. Nii olengi nüüd viimastel päevadel muudkui lõnga kerinud ja pesnud. 700 gr tehtud, teist samapalju veel ootamas.
Nende vanade lõngadega oli mul veel niisugune hirm, et nagunii annavad värvi. Lapsepõlvest mäletan, missugune tegu oli villaste asjade pesemisega: külma veega ja loputusvette äädikat. Ja kuidas labakute peopesa pool alatasa värvi andis ja koledaks läks. Aga tekki, mida pärast pesumasinas pesta ei saa, ma ei taha! Nii et katsetasin oma lõngadega nii ja naa, pesin kuuma veega ja triikisin ja muud säärast, ning üllatus missugune -- ainult üks punane andis värvi, kõik ülejäänud on tekikõlbulikud Lõngavihte pesin siis ka masinas, esimest korda elus, muide (ikka pesukotti enne, käsipesuprogammiga, Perwolli palsamiga ja kõik värvid koos).
Tekk peaks tulema hästi kerge. Rasked tekid on lihtsalt vastikud. Seetõttu läks vett vedama ka mu esialgne plaan teha tapestry crochet tehnikas tekk. Selle kaaluks tuleks oma 5 kilo vähemalt. Kuigi plaan oli hea: omamoodi kroonikatekk, kuhu olulised sündmused sisse heegeldatud. No mis seal ikka, tuleb hoopis tujutekk: iga lapike just sellistes värvides, nagu parasjagu tuju on, ainult kolm viimast rida olgu valged või kollased. Et liiga kirjuks ei läheks, siis heegelmuster kõigil sama. Ja hästi lihtne, et tegemisega samal ajal ikka tütrega lauamänge saaks mängida. Lapiproovid said sellised (15 x 15 cm ja 10 gr):

Tahaksin seda tekki talvel diivanil ja suvel võrkkiiges lösutamiseks. Kõigepealt on aga vaja tütre seelik ära lõpetada. Võrkkiike mul ka pole, kuigi unistan sellest juba oma 5. sünnipäevast saati.

Kõige lihtsam sokikand. Vist
Olen oma elus kudunud täpselt neli paari sokke. Esimesed kooli ajal, need said liiga väikesed, seisid 20 aastat kapis, ja nüüd kannab neid mu vennapoeg
Teised kudusin vast 13 aastat tagasi, emale jõuluks. Needki said tsipa liiga väiksed ja läksid ruttu katki.
Kolmandad, umbes 7 aastat tagasi, sai mees kingituseks. Need ei tulnud ka välja, nagu vaja. Lõng oli kehvake ja soki ülaserv ei jäänud piisavalt veniv.
Noh, nüüd kudusin siis jälle. Ikka mehele kingiks. Vist parimad, mis ma teinud olen:

Kehva sokikudujana märgin üles, mis ja kuidas tehtud sai. Kõigepealt proovisin ära varbast alustamise. Tegin midagi Figure-Eight Toe ja Easy Toe (ÕPETUSED SIIN) vahepealset: alguses lõin 10 silma nagu figure-eight õpetuses, siis kudusin mõned read edasi-tagasi, siis alustasin ringselt kudumist jälle figure-eight õpetuse järgi.
Kand oli esialgu plaanis kududa lühendatud ridadega, aga kui sääre jaoks miskine vikkel + palmik muster välja sai valitud, tundus, et selline kand ei lähe kohe mitte. Tegin siis sedasi, et kudusin kanna koha abilõngaga, seejärel needsamad silmused kohe uuesti sokilõngaga, kahandades sama palju, kui palju silmuseid kannakiiluga juurde olin kasvatanud. Kui sokk-soolikas valmis, korjasin kannasilmused vardale (esialgu, et lihtsam oleks, üsna peenele ringvardale), ja sikutasin abilõnga välja.

Nüüd oli vaba voli teha see kannakahandus milline iganes, kasvõi spiraalne või palmikutega. Ma esialgu siiski midagi keerulist katsetama ei hakanud, tegin nii, nagu MUHV KINDAID.
Viimane kolmandik kannasilmuseid tuleb nõelaga kokku õmmelda. Üks hea ingliskeelne õpetus on SIIN, ja kuidas mina tegin, on SIIN (pdf).
Just see lõputu kahandamisvõimaluste valik tundub selle kannakudumisviisi juures ahvatlev! Ja asja ingliskeelne nimetus näib olevat grandmother's heel, nagu nüüd tagantjärele leidsin.

Head ja ideede- ning teguderohket uut aastat!