Nende pättide lugu sai alguse eelmisel suvel. Või isegi veelgi varem.
Kui 2012 aastal ilmus Anu Kaburi ,,Meite Muhu pätitegu", jäi see autori enda joonistatud maasikamuster mulle kohe silma.
Varsti leidsin tüki nõuka-aegset hästi sügavsinist peenvillast kangast ja kandsin mustri peale. See oli viimane tükk materjalist, millele olin kunagi oma esimesed muhu tikandid teinud. Ja täpselt paraja suurusega kangalapike oli veel alles.
Pätipealsete roosimine jääb põhiliselt eelmisse suvesse.
Juulikuu algul televisiooni kaudu laulu- ja tantsupeost osa saades lõpetasin poolelioleva tikandi. Et oleks ikka uhke, lisasin kuldseid litreid ka. Nii, et mu pätid on saanud neist kaunitest peoemotsioonidest puudutatud.
Kuna mul tuttavat meistrit, kes õpetaks, ei olnud, tallutasin täpselt raamatu juhendit järgides.
Voodrikangaks harutasin lahti oma linase õlapaeltega pluusi, mida sai kantud peaaegu 10 suve.
Kare linane on ajaga muutunud siledaks ja pehmeks.
Tallanaha ja naelte otsingul leidsin kodulinnas poode, kuhu ma varem kunagi sattunud ei olnud.
Tallutasin pätid sooja suvepäikese käes.
Ja pildistasin mere ääres (Kuressaare Jahisadama juures) varases hommikupäikeses.
Ja kõige olulisem: kui liistult maha sain, selgus, et on ikka õige suurus ja jalas väga mugavad. Aitäh Annile, kes mulle õiges suuruses liistud tõi!
Kui võrdlesin oma varasemate pättidega, mis valmisid koos Muhu rahvarõivastega ja mille tallutas meister, siis arenguruumi mul veel on. Tema omad näevad välja, nagu masinaga tallutatud.
Aga õppisin selle tegemise käigus päris palju ja tulemus mulle endale küll meeldib.
Aastaprojekti juulikuu 3 märksõna on:
juulilikult maasikaline,
juulikuiselt mereline ja
juuliliselt puhkuseline.
Pakun juulikuu tööks maasikapättide tallutamise. See toimus juulis ja puhkuse ajal. Fotod on tehtud mere ääres.
