Kui pole, siis tuleb ise teha

Täna ei tule ehtejuttu. Ehtisin ilustatult öeldes veidike oma väsinud olemisega köögilauda. Miskit ju peaks lauakattena olema. Midagi praktilist, mida mu 2-aastane selga ei võtaks ja sellega minema ei jalutaks ja mis kohe ära ei määrduks. Pole leidnud ühtegi ilusat vakstumoodi asja, õunavaagnate ja marjakobarate pildikesed lihtsalt ei sümpatiseeri. Seadsin sammud poodi ja tõin koju ühe paksema nö ühekordse laudlinamoodi asjanduse. Lõikasin 2ks ja panin teise poole tallele. Allesjäänud poole sättisin lauale, keerasin servad lauaplaadi alla ja teipisin kinni. Katte enda kiletasin "raamatukilega". Arvasin esteks, et tuleb enam füüsilist kultuuri harrastada kile kleepimisega, ikkagi ju suurem pind... aga minu rõõmuks ei jäänudki ma ise sinna kinni nagu kärbes liimipaberile Et veidi ilmekust lisada, lõikusin valget paberit auguliseks ja sättisn kahte lauanurka. Seda muidugi ennem kiletamist.
Kui kaua see sellisena ilus püsib pole teada. Vähemalt esialgu on värskem ilme.