Moonid, moonid ja veelkord moonid...


Ei saa mitte kohe olla muidu. Mõtlesin nädalapäevad tagasi, et selleks aastaks tõmban voolimisega joone alla, kuid mittemillegi tegelemisega on päris raskusi. Eriti veel siis kui pea on ideedest paks ja kahjuks peab jääma inimvõimete piiresse, sest mitte ei saa kõik ideed realiseeritud.











Eriti toredad on rinnanõelad/prossid. Pole varem teinud ja nüüd armusin neisse päris ära. Edaspidi saab neid kindlasti veel minu poolt pakutavas tootevalikus näha.

Rohkem moonilisust SIIN.

Tõenäoliselt kohtume uuesti juba peagi algaval aastal. Soovin kõigile teile rõõmurohket aastavahetust ja palju inspiratsiooni!

Heliivika

Tänutunne


Tänane postitus ei kõnele ehetest ega nende saamise loost. Tahan jagada hoopis üht kogemust-tunnet, millest võimaldati mul hetkeks osa saada.

Tihti kuuleme enda ümber räägitavast andmisrõõmust ja saamisrõõmust. Nende kahe vahele tahaksin mahutada veel ühe komponendi - tänutunde. See on midagi sellist, mis kipub meelest minema. Ikka tahaks püüelda suurema, kaugema, väärtuslikuma poole... aga kipume unustama seda, mis juba olemas on. Vahel ei oskagi mõnda asja, hetke, olukorda hinnata kuniks midagi juhtub... Võibolla ehk sellest, et tihti peame paljusid asju eneste ümber nii iseenesest mõistetavaks, et unustame olla tänulikud. Püüeldes mõtetega aina edasi tulevikku oma suurte plaandiega, unustame elada olevikus.

Minu elu üheks oluliseks osaks on saanud tänutunde avaldamine kõigele sellele, mis mulle rõõmu teeb või mis mõnel muul moel tundub oluline. Üha enam pööran tähelepanu ka väikestele asjadele. Mul on siiralt hea meel kui hommik algab ilusa päiksepaistelise ilmaga või et esimesed miinuskraadid on kuivanud puulehed katnud hõbedase rüüga. Võtangi kohe väikse hetke aega ja naudin looduse poolt pakutud kaunist vaadet ja seda iga päev. Tänan kui lapsed ärkvad hea tujuga või kui aknalaual olevas lillepotis taas üks õis puhkeb õide. Need on need väiksed hetked.

Vahel kiirematel perioodidel lükkub päevase tänamise koht õhtusse, õigemini vahetult enne magamaminekut. Voodis ja teki all tõmban päevale joone alla ning avaldan tänu kõigele olulisele. Minu jaoks on üsna maagiline moment on see kui veel päris ei maga, aga enam päris ärkvel ka pole. Vahel on olnud momente, kus just sellistel hetkedel olen üht-teist näha saanud. Need üksikud korrad, mis on ette tulnud, on olnud senini pigem hoiatavad ohumärgid mõnest seigast ja nende olemuslik vorm pole olnud just kõige meeldivam. Aga ühel sellisel tänamise korral jäin just niimoodi „poolunne“ kui viimasena tänasin oma abikaasat. Olin näoga veel tema poole. Üks hetk avasin silmad ja tulin justkui sellest poolunest jälle ärkvele ning nägin kaasa kohal kummalist sigrimigri õhus. Raputasin pead ja nühkisin silmi ja üha enam hakkas midagi joonduma. Alguses oli see sigrmigri nagu mustvalge. Siis hakkasid tekkima kaasa pea ja südame kohale kaks samba moodi valgussammast ning nende vahele tekkisid sellest sigrimgrist miskid eriskummalised sümbolid. Enam ei olnud see sigrimigri mustvalge vaid sambad ja selle vahel oli meeldiv ja sume valgus. Soe kollakas-rooskas-punakas valgus. Kummalise vastuolu tekitas see, et sambaid oli justkui kaks tükki, kuid sümbolid samal ajal hõljusid ruumiliselt mitmes kihis. Tahtsin enam neisse sümbolitesse süveneda, kuis mida enam püüdsin ratsionaalse mõistusega süveneda, seda enam kogu nähtu hakkas hajuma. Viimaks oli tuba jälle pime nagu algselt. Ei tea, kust tuli see valgus ja kõik muu nähtu.

Uni see ei olnud, sest olin sel momendil täiesti ärkvel. Üldse on kõigele sellele mingit adekvaatset seletust raske anda. Õigemini enda sees ma saan aru, mis toimus, kuid sõnadesse on seda raske panna. Tänutunne on justkui samasugune maksevahend nagu materiaalses maailmas raha. Tänuavaldamine annab midagi sellele „objektile“, hetkele või mis iganes meid paneb tänulikkust tundma erilise lisandväärtuse. Kõik me teame kui hea tunne on siis kui meid tasustatakse või väärtustatakse asja eest, mida oleme hästi teinud või kui meie panust märgatakse. On ju hea tunne? Ja seda head tunned jagame päeva(de) edenedes ju teistelegi edasi. Tänu avaldamisega on sama lugu. Kui seda avaldada/jagada, siis see kandub kogu universumi ruumis edasi ja mõjutab kõiki asjaosalisi. See nähtud valguse, sammaste ja sümbolite mäng oli pilt (loe kood) astraalsest tasandist. Kujutan ette, et igasugune siiralt tulnud tänu annab taolise koodi astraalsel tasandil igale „objektile“ ning kõik see peegeldab omakorda tagasi. Kindlasti on see midagi positiivset, sest eelnev nähtus tekitas niivõrd positiivse ja sooja tunde. Minu jaoks sai tänu avaldamine hoopis teise tähenduse edaspidise suhtes. Olen märganud, et kui päeva lõpetan niimoodi tänades ja mõeldes ka nendele kõige väiksematele hetkedele, siis on magama minnes naeratus suul. Hea on minna mgama hea tundega.

Ilusaid unenägusid!