Vanus: sündinud 1985 
Jälle kool, oleks keegi mulle 10 aastat tagasi ütlend, et mulle hakkab kunagi koolis käimine ja õppimine meeldima, siis ma oleksin selle inimese valju häälega välja naernud. Nüüd aga pean ma tõesti tõdema, et jah mulle meeldib koolis käia, jah mulle meeldib uusi asju õppida ja jah mulle meeldib meie klass ja õpilased kes kokku on tulnud.
Kunagi põhikoolis oli meil väga-väga kiuslik klass. Ma tõusin hommikul hirmuga üles ja ei tahtnud kohe mitte kuidagi kooli minna. Kooli tunnid venisid, aeg ei tahtnud mitte kuidagi edasi minna, vahetunnid, mis kestsid tegelikult 15 minutit näisid tunniajased. Õhtul koju minnes oleks ma nagu tapalavalt pääsenud. Nu ja selle kõige tulemusena kannatasid ka hinded väga, olid sellised tavalised koolipoisi kolmed.
Peale põhikooli läksin ma õppima Ametikooli sadulsepaks. Sealne klass, need 5 õpilast kellega enamuse 3a koos käisime ja selle kooli ning eriala lõpetasime olid vapustavad. Alustas meid 18, kuid kes leidis, et ala ei ole tema jaoks, kes leidis, et võiks ikka tööle minna ning oli ka neid kes lihtsalt ei viitsinud midagi teha ja lihtsalt koolist välja langes. Kuid meie 5-kesi olime nii kokkuhoidvad nii sõbralikud, kohe hea oli koolis käia. Ei olnud vaja end üldse kokku võtta, et kooliasjad tehtud saaks (nagu oli seda vaja põhikoolis) kõik sai kuidagi iseenesest selgeks, asjad jäid iseensest pähe. Need 3a lendasid nii ruttu. See aeg tundus nii lühike, alles oli nagu sügis, alles sai kooliteed alustatud, kuid juba oli 3a mõõdas ja kevad, juba oli koolitee lõpp. See oli veel kiirem aeg, olid eksamid, oli direktori vastuvõtt, oli kiitusega kooli lõpetamine.
Ma tundsin, et see oli minu aeg, minu aeg ärgata, minu aeg särada.
Siis tuli teadmine, et hakkaks raamatupidajaks. Nu vanaema oli omal ajal raamatupidaja, isapoolne tädi on finantside alal, emapoolne üks sugulane on raamatupidaja. Nu oleks nagu geenides või mis???
Sai mindud jällegi Ametikooli ärikorraldust õppima, eraldi raamatupidamist ei olnud ja see tundus kõige lähem eriala. Sai 2 aastat koolipinki nühitud, Sai käidud mitmetel praktikatel. Eraldi kooli kõrvalt sai võetud mitmeid raamatupidamis alaseid kursuseid. Saladuse katte all võin õelda, et sai isegi mitmel järjestikul aastal mindud kõrgkooli seda ala õppima, kuid........ Kuid ma tundsin, et see ei ole ikkagi minule.
Oi kuidas ma kadestan neid inimesi, kes kohe põhikooli lõppedes teavad kes neis saama peavad, teavad kuhu edasi õppima minna ja mida õppida.
Mina nende sekka ei kuulu. Nu ma ei tea praeguseni mida ma elult tahan, kelleks tahan saada. Võin pika nimekirjana ära tuua, mida ma teha ei taha, ja kes ma olla ei taha. Minus ei ole seda rohkem välja arenenud poolt. Mõned inimesed on head suhtlejad, nu neil kohe jutt jookseb, võõrastega suhtlevad vabalt ja igal teemal. Mõned on kunstiliselt arenenud, mõndadel on hea pea keelte peale. Teised aga on kiired, vastupidavad ja paindlikud sportlased. Nu ja on ju ka neid kellel on hea loogiline mõtlemine, kes on head keemias jne. Minul aga taolisi andeid ei ole, mis teeb selle OMA eriala valimise vägagi raskeks.
Kui aga pingsalt mõtlema hakata, siis on mul väga hästi välja tulnud teiste kopeerimine. Erinevad pildid, kirjandusest sniti võtmine jmt. Nii, et oma oskusi arendades võib minust väga hea kopeerija saada. Nu aga erialaselt ....... Loon „Mõku ja Totu“ kompanii ning hakkan teisi kopeerima. Arvan kipun arvama, et ma sellega kuigi kaugele ei jõuaks ning rikkust majja ei tooks.
Ok jutt läks juba kooli teemalt ei tea kuhu....
Peale ärikorraldust, kahe poisslapse sünnitamist ning mitmeid ebaõnnestumisi raamatupidamise valdkonnas otsustasin ma minna jälle kooli. Peast käisid läbi erinevad valdkonnad, nt: müügikorraldus, hotellindus ja isegi toitlustus. Pika mõtlemise peale aga langesid need kõik ära. Ei ole minust võõraste inimestega suhtlejat, süüa pole ma oma elus kordagi veel teinud, potte-panne ning pliiti ei kasuta kuigi hea meelega.
Mehega pika jutuajamise peale otsustasime, et ma jätan siiski kooli minemata, kasvatan kodus lapsi ja kui kunagi hea töökoha leian, mis mulle TEGELIKULT ka meeldib, siis võin ju töö kõrvalt uuesti kooli õppima minna.
Saigi nii otsustatud, et see aasta ma jälle kooliteed ei alusta. Hinges aga midagi siiski kripeldas. Nu ei andnud see otsus rahu. JA SIIS tuli ajalehete kuulutus, et avatakse RÕIVAÕMBLEMISE ERIALA, ja seda veel õhtuõppes. See oligi SEE MIDAGI. Sai ju omale selleks sünnipäevaks (suvel) õmblusmasingi kingitud.
Kooli katsetel suutsin ma isegi juba kahetseda, seda, et paberid sisse viisin. Õmblejatele oli kohti ainult 16, kuid meid oli sinna kokku tulnud peaaegu 30. Tulin katsetelt koju ja teatasin mehele, et ma ei lähe kooli, mina sinna sisse ei saa, tahtjaid oli ju nii-nii palju. Kanditaatide riietuse järgi võis aimata, et enamus nendest oli käsitööga sina peal. Nii uhked heegeldised ja kootud esemed olid paljudel seljas.
Ootasin siis tulemused ära, nädal aega paanikat minu peas. Nädala ajaga suutsin kokku mõelda juba tuhat plussi miks on hea kui ma kooli sisse ei saa ja tuhat miinust mis on siis kui sisse saan – seda ikka enda rahustamiseks, kui tõesti ei peaks kooli saama.
Uskuge või mitte minu nimi oli sissesaajate nimekirjas. Kusjuures ma kontrollisin 3 korda, et kas ikka on. Kontrollisin tähthaaval oma nime üle, äkki oli keegi lihtsalt taolise nimega, või äkki oli see hoopis nende nimekiri, kes uksetaha jäid. Ei, ei olnud. Ma olingi sisse saanud..... kiire kõne kõikidele sugulastele, helistasin vist rõõmujoovastuses kõik telefonis salvestatud numbrid läbi
....... Nüüd juba kuu aega koolis käies olen ma rahul, et ikkagi proovisin. Ma olen rahul, et raamatupidamist õppima ei läinud. Ma ei oska ütelda, kas see on nüüd „see minu“ ala. Kas see on see, mida tahaksin iga päevaselt leiva teenimiseks teha, kuid võin käsi südamel ütelda, et mulle õmblemine meeldib. Mulle meeldib teha midagi oma enese kätega, meeldib katsetada ja katsetused lõpule viia. Eriti hea ja meeldiva tunde tekitab see, kui keegi minu tehtud tööd vaatab ja ütleb, et ka temale see meeldib. (Eks see väike eputamine ja kiitustele vaba olemine on lõvi tähtkujule omane)
Kui kellegil teist (kes viitsisite selle pika pika monoloogi läbi lugeda) on südames mingi kripeldus, kas siis kahtlemine milleski mida ta hetkel teeb või just see tõttu, et tegemata jätab, siis tasub oma südant kuulata. Rääkigu mõistus või teised inimesed ümberringi mis tahes, elu on liiga lühike, et tegemata jätta see, mis on südames.
Nüüd lisan mõningate tööde pildid, mis on koolis selle kuu ajaga valminud - kohustuslikud kooli tööd, hetkel veel hindamata.
Esimese tööna sai muidugi tehtud hulgi proovilapikesi. Erinevaid käsipisteid, erinevaid masinpisteid, erinevaid palistusi ja kante - oi neid kõike oli palju, rohkem kui arvata oleksin osanud.
Siis kui erinevad pisted selged, sai hakata tegema ka igasugu tooteid:
Ära pööratud servaga padjapüürid
Kihnu vardakott kinnitus pael hetkel veel panemata. Taolisi kotte on näidatud ka siinsetes blogides. Selle tootega on väga hea õppida voodri kinnitamist.
Laudlina palistus, diagonaal nurga tegemine, Tegelikul on asi hoopis lihtsam, kui välja paistab.
Nüüd aga esmaspäevaseks materjali eksamiks õppima.
