Kullerkupp toimetab
Kullerkupp toimetab
Teen niipalju, kui jõuan, aga püüan teha hästi!! <br />Pildistan, heegeldan, vahel tikin ja koon. Teen ka õletööd. Lemmikuks on saanud siidpaelast lilled.
05 August 2008
TERE TAAS!

Olen siis jälle tagasi. Tagasi Norrast, sellelt imekaunilt maalt mida ikka ja jälle vaatama sõidetakse. Läksin minagi seda ilu sealt otsima. Teekond algas 23. juulil hästi vahva seltskonnaga Jõgeva Gümnaasiumi eest. Bussisõit Tallinna, edasi laevaga Stockholmi ning pikk-pikk sõit(600 km) esimesse ööbimiskohta. Sinna lähedale jäi ka meie esimene UNESCO kaitse all olev linnake Roros. Edasi jätkus reis juba Trondheimi suunas, algasid ka tõelised mäed. Trondheim on looduslikult kaunis kohas mägede rüpes ja fjordide süles. Külastasime Nidarose katedraali, piiskopi lossi, otsisime üles kuninga suveresidentsi. Kel jaksu, ületas Nidelva, tõttas üles "linnusenõlvale" ja nautis vaadet linnale.
JA NÜÜD, minu adrenaliini allikas. Tõus trollide mäele mööda 11 kordset serpentiini. Alguses ikka julgesin ümbrust nautida ka, aga mida kõrgemale, seda rohkem kangestus pilk bussi eesistuja seljatoele või vahekäigu suunas, ootusega, et kohe-kohe oleme jõudnud mäele.

Kujutage ette, te olete poolel teel mäkke ja buss peatub, et lubada vastastulija mööda, võtab siis järsu nõksuga paigalt, et teekonda jätkata. Pöörde juures juhendab paarimees: veel 5 cm, veel 2 cm varu, jääb ainult imetleda nende meeste oskust sellises paigas sõita.


Mäe "harjal" kiltmaal sõites avardub suhetliselt üksik paik, siin-seal märkab mõda suvemajakest. Siia on hea maailma eest varjuda ja üksildust nautida.


Teekond Briksdali liustikule oli muidugi omaette elamus. Teeraja kõrval mäest all kohisev mägijõgi, silda ületades veepritsmetest märjad, jätkame ronimist üha kõrgemale, ikka liustikule lähemale.

Siin, liustikule nii lähedal, kuuleme ka seda jää liikumise raksakast. Väike ehmatus muidugi, sest kõik on keelu tsoonis, STOPPjoon on ammu ületatud.

Samas on nii kange tahtmine kõike käega katsuda ka.
TVINDEFOSSENI juga. Seisatan hetke ja kuulan, vee kohin, vee langemise kiirus, milline jõud. Pritsmed palgele on külmad. Siin, selles paigas on meie ööbimiskoht. Teen tassi kohvi ja istun kämpingu trepile, pilk suunatud kosele. Seda vetemängu astangutelt alla langemas võib jälgida lõputult, iga hetk on erinev ja kordumatu.

BERGEN. Kaunis linn, eriti vaade ülevat vaateplatvormilt, kõik on nagu peopesal. Turult leiame giidi juhatusel ühe toreda nägusa eesti poisi, kes töötab seal. Nimelt müüb ta seal vaala vorsti ja igasugu muid vorsti tooteid. Kindlasti oli ka temal hea meel kaasmaalasi näha ja juttu vesta.

Ega siin kaugele ei näe. Nüüd tuleb midagi tuttavlikku: siin mäge, seal mägi, taamal veel üks...Mägede vahele on ka võimalus peitu pugeda. Vaade meie kämpingu aknast mägedele.

VIGELANDI kujude park. Minule avadas see sügavat muljet. Mitte midagi liigset, ühe mehe hingepeegel ajaloost.

Jõudsime külastada Norra ja Rootsi kuningalossi ja teisi huvitavaid paiku. Tagasi kodus olime 31. juulil.
Need on kohad, mida tahtsin ka teiega jagada.

Kohtumiseni


Karvakera45 posted @ 14:08 - Link - kommentaarid (4)