Laisa jõuludJõulueelne aeg möödus mul üsna laisalt. Esmalt ei olnud viitsimist käsitööd teha ja hiljem ei olnud ka viitsimist seda vähestki üles pildistada. Või õigemini keeldus fotoaparaat just minu käes olles koostööst, teatades väsinult, et “battery exhausted”.
Üks rätikupits ikka jäi pildile. Rätik ise selline kergelt nõukaaja lõpu hõnguga mustri poolest. Pits ikka Haljasmetsa Heegeldatud äärepitsidest.
Demonstreerin ka
õe Lõngajupikese kätetööd väikse koka seljas. Täna kui töölt koju jõudsin, oli põll välja otsitud. Uhkusega näidati seda “tädi Tiinale” ehk siis meie armsale lapsehoidjale, koos mängiti kokkamistki, sest “kõik võivad ju kokata”. Ühel õhtul kokkasime aga päriselt. Hoolsa taignarullimise tulemusena leidis usin kokk end mingil hetkel küll tooli alt, aga küpsised said siiski valmis.
Ja üks põhjus, miks ma viimasel ajal käsitööga ei tegele.... Sest meil on seda valget massi siin ikka massiliselt. Ja kehalise koormuse mõttes olen seda ikka kordi ja kordi liigutamas käinud. See on päris tõhus liigutamine olnud, sest visata tuleb kõrgele ja vedada kaugele. Inimesi oli esimese jõulupüha hommikul nõutult maja ees üsna palju. Labidaid oli kahjuks vähem kui inimesi. Teise jõulupüha hommikul oli ka Bauhof avatud ja tegin koos teiste hädalistega sinna ühe invasiooni – ostsin oran˛i labida. Näib, et osa inimesi on hakanud mind vaikselt kojameheks pidama. Mõned jäävad juttu puhuma – olen juba mitme pensioniealise papiga sõprust sobitanud. Ühel õhtul kuulsin isegi selliseid kiitvaid sõnu: “Tubli poiss! Pole jõusaali vaja minnagi!” Äkki peaks vähe daamilikumad hilbud lumeviskamise ajaks panema?
Esimesel pildil ei ole esiplaanil oleva auto taga mitte lihtsalt tuisuvaalud, vaid seal all on ikka autod ka. Kokkuvõttes sai usinate majaelanike koostöös majaesine tee ja parkimiskohad inimtööjõul puhtaks klanitud. Neli päeva hiljem tuli alles traktor - ja lükkas vaid muru äärde kuhjatud hunnikud kaugemale haljasalale, nii ei olnud vähemalt järgnevatel päevade mõnes kohaski vaja kahe meetri kõrgusele lund visata.
