Ettevalmistused talveksJuba kevadel oli selgemast selgem, et Markusele uuel talvel enam vana müts kuidagi pähe ei passi. Esiteks oli õelt päranduseks saadud 15 aastat vana müts hakanud ilmutama jõudsaid lagunemise märke. Ning teiseks jäi ikka vähe väikseks ka.
Uus müts pidi saama veidi sarnane eelmisele – oli lihtsalt selline mugav lõige. Klassikaline isegi võiks öelda.
Sinine värv pidi olema, sest kombekas on sinine. Rohelise ja oran˛i valis Markus ise välja, pärast seda, kui ma olin need kavalalt juba eelvalitud lõngade hulka sokutanud. Ja muid värve tema ei valinudki – pidin siis ise valima. Enamasti akrüülised lõngad, sekka ka Novita 7veljesta. Triibustik on nö juhuarvugeneraatori põhimõttel. Noh, et tuleb nagu tuleb see järjekord ja laius.
Alustasin kõrvaklappidest, hiljem lõin kaelaosale silmad juurde ning paari ringi pärast ka lauba osa. Kudusin ikka päris kõvasti. Vardad kõverad ja näpp valus.
Esialgse kahandamise tagajärg oli küllaltki huvitav....Ütleme nii, et ma sain teada, kuidas tübeteikat kududa. Seega harutasin ja kudusin uue. Sai ikka parem. Voodriks ühe vana dressipluusi kehaosa (varrukatest sai kunagi püksid). Paelad mütsile on kootud – 4 silma vardal, parempidi kude, ilma kunagi töö külge pööramata.
Piltidel on vooder veel korralikult kinnitamata. Aga kuna pildimasin sõitis Saksamaale koos suurema lapsega, siis esialgu sellised pildid.
Laps nüüd kirju nagu pühademuna, aga vähemalt leian kelgumäel hõlpsasti enda oma üles.
Vana müts oli siis selline:
