Kaelussall

Tehtud Sokikese blogis oleva õpetuse järgi. Välja arvatud see, et ma pole lihtsalt suuteline õpetust korrektselt lugema. Esi- ja tagaklapi kudumisega oliun ikka juba üle poole, kui mingi kahtlus hakkas tekkima. Tulin arvuti taha kontrollima - no ja muidugi tuli kasvatada üle ühe rea, mitte igal real nagu mina tegin. Noh, eks ta sellevõrra on nüüd avaram, aga eriti hullu sest pole. Ajab asja ära. Harutamistööd ei tahtnud ette võtta, sest sall tehtud lõngajääkidest, ja lõng vahetub iga kahe rea tagant, kohati isegi tihemini. No kes viitsib sellist asja harutada....

Plagiaat.
Ühel päeval, kui ma õndsalt kohvitassi kõrvalt Isetegija blogisid uurisin, ilmus mu selja taha üks allameetrimees. Just sel hetkel, kui lahti oli Sukanõela blogi. Ja otsekohe nõuti mult hiirepoissi, täpselt samasugust muidugi. Ja kuigi mu meelest on sellel tegelasel Sukanõela blogis kleit seljas, ristiti ta meie kodus ikkagi hiirepoisiks. Ja oligi minu õnnis hetk kohvitassi taga läbi!. Ei antud aega õpetustki otsida. Hakkasin siis pusima, tuli nii nagu tuli. Vahepeal käis Markus uurimas, kas hakkab juba valmis saama. Vahepeal hakkas koguni nutma, et ei ole õige Õigete silmade jaoks ohverdas suurem õde ühe käevidina - sest silmad pidid just sinised olemas. Seda käis ta koguni kontrollimas arvuti taga! Kui hiirepoiss valmis sai - siis käis ka veel kontrollimas, kas on õige. Tunnistati sobivaks.

Hiirepoiss, kellukesekujulise kleidiga, mille positiivne külg on see, et hoiab hiirepoissi püsti kenasti.

Paar päeva oli hiirepoiss popp ka. Nüüdseks juba ilmselt unustatud - kui just otse silma alla ei satu.
Loodan, et Sukanõel ei pahanda plagieerimise pärast.

Budjonnovka
Kunagi, lapsena, lugesin raamatut vene vägilastest.

Nii palju jäi meelde, et keegi sündis saunas, kedagi ei kandnud maa, sest oli nii raske (ja pidi kuskile mägedesse minema), ja iseloomulik budjonnovka oli vene vägilasel peas. Kolm kanget olid Dobrõnja Nikititš, Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš.
Ja meenus see teos mulle seetõttu, et kudusin mütsi. Tahtsin natuke teistmoodi seda kokkuvõtmist teha.

Eestvaates polnud vigagi:

Aga küljepealt:

Ja tagant:











Budjonnovka! Oleks punane viisnurk ka veel ees, siis võiks revolutsiooni teha!


Niisiis, igatahes, kuna ei mina, ega minu laps pole nõus Viljandi linnas Cippollino seikluste tegelaskuju mängima, sai tibake harutatud. Just siis, kui olin viimase silma maha koonud, jõudis ka ohver koju ja ma ei pidanud enam iseendast pilte tegema.

Teismelise peas nägi budjonnovka pärast uuestisündi välja selline:










Täitsa talutav ju.



Aga minu enda peas, on see tipp ikkagi liiga kõrge. No mis imelik peakuju mul küll on.
















Lõng on tundmatut päritolu, kootud nr 3,5 varrastega 2x2 soonikus, 80 silma. Iseenesest on täitsa vahva lõng. Ainult harutada on vastik, nagu effektlõngadega ikka. Ligidalt koepind selline:

Vahtralehtedest.
On seekord üks selline imelik ja sisutu postitus, aga ehk kulub kellegile teadmiseks ära.
Nimelt, vahtralehed säilitavad kompositsioonides oma kirkaid värve palju kauem, kui neid eelnevalt läbi riide natuke triikida. Nii teadis rääkida meie tark kunstiõpetuse õpetaja. Ja mul on olnud võimalus selles veenduda koolimajja ülespandud kaunistuste näol.

Ja kunagi tegin minagi vahtralehtedest miskit
aasta siis oli 2006