Kleit – seekord omaniku seljas
Õnnestus siis kleidiomanik niikaugele saada, et läksime loodusesse pilte tegema. Ega see ei ole mingi lihtne ja lõõgastav tegevus 14-aastasega fotosessiooni teha. Temal on asjadest hoopis teised arusaamad. Soeng tehti enam-vähem pähe, jalga jäeti teksad (kohustuslikud nii koolis, spordipäeval kui pidus), jalatsitest parem ei räägigi. Enamus fotodel lõikasin tennised lihtsalt välja. Lühiülevaade meie sessioonist siis. Pilte tuleb nüüd üsna mitu, ei osanud lihtsalt valida.


“Noh, tee ruttu, äkki mõni veel näeb!”




“Vaata, et nägu pildi peale ei jääks!”
















“Kuule, tänapäeval ei tee keegi selliseid pilte!”





















“Misasja, selliseid kanti peas või??!!”




“Hakkaks nüüd äkki minema ka või....”



















Knitted dress
Kootud kleit

Linik lauale
Millalgi vedasin ühest kangajuppidega kauplevast poest soodsa hinnaga koju jupikese riiet. Oli teine selline ruudukujuline ja ääristatud kah kohe algusest peale. Nüüd heegeldasin talle vähe kaunistust külge. Pitsimuster ikka E. Aljasmetsa “Äärepitsidest”. Heegeldamiseks kasutatud materjal – miski takune või linane või jumal teab mis, igatahes jõle kare ja jämedakoeline, kuid värvi poolest igati sobiv.



Taaskord tuli tunnistada, et liigne agarus on ogarus ning et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Tundus algul jube hea mõte olevat, et õmblen õige selle pitsi masinaga kanga külge. Noh, et panen aga nööpnõeltega hästi kinni ja... Nägin üsna kohe, et sedasi kipub asi ikka käest ära minema, hakkab lokkima ja kisub viltu ka. Aga ei, ikka oli vaja tervelt kaks külge ära teha ning siis veenduda, et sedasi ei lähe teps mitte. Et olin valinud ikka hea tiheda piste, siis lõpptulemusena kulus õmmeldud osa harutamisele tibakene rohkem aega, kui hiljem kõigi servade käsitsi õmblemisele. Käsitisi õmblesin muidugi üsna pikkade pistetega ning hiljem lasin omakorda kindluse mõttes masinaga üle ikka – aga harutamisele kulunud ajast on ses mõttes küll kahju, et oleks võinud kohe käsitsi enne teha.

20 minuti dressipüksid ja taaskasutus
Tabas mind kevade tulekuga seoses asjade sorteerimise ja hävitamise tuhin. No mitte et ma just paljust vabanenud oleks – mine tea, millal mida vaja läheb, ekjsu - aga natukesest siiski. Muuhulgas leidus üks dressipluus, millele meie majas küll sobivat kere ei leidu.













Lõin agaralt varrukatele käärid sisse, siuh... Õige vähe oli vaja lõigata. Ühed vanad dressipüksid olid lõikeks ees.














Vuristasin veidi masinaga. Ajasin paela ja kummi sisse ning ühed kodupüksid valmis.














Kokkuvõttes – idee vajab veidi viimistlemist, kuid on 20 minutiga täitsa teostatav. Ja üllatus-üllatus, inimestel on püksid tagant enamasti natuke teise lõikega kui eest . Minu püksid on eest ja tagant üsna ühtemoodi. Veidi vajaks püksid vist ka mingeid detaile, kõige parem muidugi miskit ämblikmeest, et lapsele atraktiivsemad näiksid. Hetkel ristiti nad pid˛aamaks