Muraka meisterdusi
About Me
Age: Õitsvas keskeas:)
Location: Tartu lähedal - Ülenurmes
Zodiac Sign: Ambur
Likes
Nagu (vist ) Marx ütles: Miski inimlik pole mulle võõras! See oli tema kõige targem ütlemine, ma arvan!

Dislikes
Alatus, kadedus, hoolimatus.
Link
Kangastelje Töötuba
Lapitöid 1
Lapitöid 2
Lapitöid 3
Lapitöid 4
Lapitöid 7
Lapitöid 5
Lapitöid 6
Lapitöid 8
Lapitöid 9
Lapitöid 10
Lapitöid 11
Lapitöid 12
Võrratu FIMO
Ehteideid Tšehhimaalt
Pärlitööd - madukee
Pärlitööd - madukee mustreid
Pärlitööd (palju traati)
Sayila
PRK
Katjake
Reesi blogi
Fimoehteid
Pärlipõiminguid
Pärlid ja traat
Seemnehelmestest (Aljona)
Traadi väänamine
Õnnekivid
Sõlmimist-põimimist
Samanta blogi
FIMO - damascus ladder
Taimedega värvimine - Liisi blogi
Poolvääriskivid
Roosa tuba
Ring-triibud
Kottide õmblemise õpetused
Rahvakalendri tähtpäevad
Mummumarjad
Fantastilised lapitööd
EHTELAEGAS
BALTIC BEADS
HELMETUBA
Papud
HELMEVAKK
Sutsukese pajalapid
BEADS
HELMEPOOD.PRI
HELMEKE
HELMEPUU
Sokikanna kudumine
Fantast heegeldised!
Autorikaitse jm
Pajalapid
TEGELUSTEKK
Lemmik-sokimuster
Päevapärlid
Vaheseinaks
Lapitöid
Suseri kogu
Niidigraafika
Niidigraafika2
HELMEHALDJAS
Hetty peleriin
Ajakasutus
Lapikotike
Photobucket
Me laps laulab
Võluhelmes
Sokikese kannast-sokid
Lahedad meisterdused
Lapitehnikaideid
Kosmeetikakotike
Hõbevalge beebipapud
Heegeldatud ingel
Yllepi head ideed
Käsitööka ema õmmeldud kotid
Eriti elastne silmusteloomine
Pakendi jm nikerdamist
Sakiline heegeldus
Jumalik kapsapirukas
Swirlid
Ohtrasti ehteid
Türgi pärliussi heegeldamine
Valentiniks
Aplitseerimiseks
Südamekaardid Heintelilt
Vallatused fimoga
Imelisi ideid
Nikerdamist
Nahast
Trühvlid ja vahukommid
Karbi voltimine
Kaardid
Nikerdamist purginaksudega
Veetlev bicornu
Põnevat lapitööd
Korvi punumine ajalehest
Pisisüdamed
Koogiretsepte
Romantilised ehteideed
Imelisi sisustusideesid
Lõputult lahedaid ideid (sh lapitöö, fimo)
Lapitöö - ultusääred leheks!
Maasikaõie tikkimine
Südamlik beebitekk
Loodusvärvid jm käsitöö
Heegeldatud lillepadi
SIIDIMAALINGUD
Paberist ehted
Imeliusate piltidega blogi
Idee kellaks
Toredaid (jõulu)heegeldusi
Jõuluideesid
Taaskasutus
Vahva koti õmblemisõpetus
Marulahedad asjad I
Marulahedad asjad II
Marulahedad ideed III
MARUlahedad ideed IV
Ülilahedad asjad V
Ülilahedad ideed VI
Ülilahedad ideed VII
Mässitud kaheksakand
Nutikad pildiraamid
Erinevate kottide õmblemine
Südameid ja lillekesi
Katedraali aken - bicornu

Quote
Me elame ju sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega.(...) Me unustame liiga kergesti, et "igavikust" meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. S.Rannamaa
Archive
Viimased postitused
Detsember 2011

Currently

Reading
Loen - üsna soravalt;). Mida, see oleneb ikka rohkem meeleolust. Lehti loen!

Last Movie
Filmide vaatamise ajal nokitsen rohkem käsitööd teha, sisust ei saa seepärast suuremat sotti:)

Listening to
Ikka midagi rahulikumat, või tempokamat, või klassikalisemat, või operetlikku... Kuidas kunagi.

Muraka meisterdusi
Kangakudumine on parim, aga kõik muu samuti!
09 Detsember 2011
....JAAAAA LÄHEB AGA JÄLLE EDASI....

...ehk täna tahaks kõrtsist välja tulla

Sakstekambris on veel selline tore laud ja ikka pliit ka selle sees.
Pilt on jälle varasemast ajast.



Reedesel avamispeol tehti selle laua ümber käsitsivalmistatud komme. Uhti Avatud ateljeest saab neid galeriist osta, aga nende tegemist saab ka ise õppida.



Jätkaks sellega, mida meie seal oma kokkusaamisel tegime.
Kronoloogiliselt - me sõime kõhu täis. Me sõime sedapuhku pelmeene ja need olid maruhead (traditsiooniline kõrtimenüü on kartulipuder ja hautatud lihakuubikud ja need on ka maruhead) kurgist tehtud salatitega ja kõik oli maruhea. Meie köögigrupp oli olnud silmapaistval kõhturebestaval tasemel!
Kooki, seda Ruudi oma, sõime muidugi ka.

Ja Kai rääkis lugusid.

Ja siis läksime, rahulolust ägisedes, uuesti kõrtsi avastama.

Ja Kai rääkis lugusid.

Äsja sai talliruumis valmis galerii, kus müügil käsitöö ja kus on ka muidu väga kena olla. Enne oli seal nahatööde tuba, nüüd ei ole. Aga mütse, Kai tehtuid, olid seal müügil. Ürask ostis endale Toskaana lamba nahast peakatte, aga tõtt öelda sobis talle ka üks teine müts ilmatuma hästi. Aga me kõik sobitasime seal kõike ja lõpmata lõbus oli. Passitasime mütse ja vaskse läikega mustast nahast sõrmkindaid.

Aeg seisis.
Kai rääkis lugusid.
Ja ta ütles, et tema viimaseid unistusi selle kõrtsiga seoses oli galerii ja vitraažtehnikas sein. Ikka päris klaasitükkidest, tinaga kokku joodetud. Nüüd on see valmis. Ja see kõlas natuke ärevalt mu kõrvadele. Sest Kai on edasimeineja-tüüp.









Vaatasime rahasid, mis erinevatel aegadel käibel olnud. Iidseimad väljapandust on leitud siitsamast, ent need vist ei ole numismaatiliselt riikliku tähtsusega. Kaevandja-mündiotsijafirma oli sertifitseeritud ja polevat nende rahade suhtes erutunud. Tänu sellele saab neid nüüd kohapeal vaadelda. Koos muu kraamiga, mis kõrtsirahavas pidanud tarviliseks klaasi alla panna siia.



Galerii riiulitel vaatasime asju. Kaarte näiteks. Isetehtuid. Nende omi, kes siin galeriid pidama hakkavad, ja muud kraami ka vaatasime. Huvitav oli.



Uhti kõrtsis on igal pool midagi vaadata. Ja siin on kõik justkui absoluutselt õiges kohas, ja samas üllatuslik, ja samas igaveses muutumises. Sest elus ei tohigi tekkida paigalseisu. Mu meelest.



Siin leiab iga asi endale koha, ka pisikesed kingitused. Iga asi asetub oma pessa.



Meil oli kõigil vist ühtmoodi hea olla, kui ma hiljem lugesin kommentaare foorumis. Aga väljas oli juba mitte et pime, vaid VÄGA pime. Ja kell oli juba päääris palju ja pühapäevaõhtune tantsusaade tiksus juba lõpuminutite poole...

Kail ja Lembitul olid tegelikult olnud väsitavad päevad. Reedel oli olnud ametlik avamispidu koos enesestmõistetavate ettevalmistustega ja mõistetava ärevusega. Tegevustega ja kõnedega (vt eespoololevat pilti).

Pottsepakeder keerles, juhendajaks see, kes edaspidigi töötubasid läbi viima hakkab (vabandust, nime praegu ei tea).



Leiba tehti, iga soovija sai sõtkuda, jahu riputada, tainast vormi pätsida - avatud ateljees saab iga soovija tegutseda!





Köögis, selles alumises, sai pannkooke küpsetada. Ikka igaüks, kes soovis, oskas, tahtis...



Õnnitlustseremoonial laulsid meie Ülenurme Pere- ja noortekeskuse oranžide ja siniste rühma lapsed, vist oli elevandi rokk, ja NB! - pillid paljudel puha käsitsi tehtud!



Laupäeval oli kõrtsis peetud silmapaistvalt lustilist sünnipäevapidu, pühapäeva hommikupooliku pidid täitma teletegijad - no täitsid ka õhtupooliku ja olid veel hiljemgi mitmel päeval tagasi tulnud, nagu kuulda oli. Ja pühapäeva pärastlõunal tulid ka Tartumaa isetegijad, st meie.
Imelik küll ei tundu, et kõrtsimamsel Kai oli mõnel tabamatul tabatud hetkel pisut väsinud moega, väärikas kõrtsikoer Bruno ikka perenaisele vaikivaks toeks ja väärikaks seltiks.



Aga me tahtsime ka leivajuuretist, ja Kai segas jahu ja jagas näpunäiteid, tõstis juuretiseportsud karbikestesse ja jagas lahkesti soovijatele.

Ja rääkis lugusid.
Enne ja pärast ja kõige selle aja.



Meil oli justkui kõik käes, aga me ei raatsinud ära minna.
Ma olen seal käinud palju kordi, ja tunne on iga kord üks ja seesama - nagu ei taha ära minna...

Ja kui te ei pane minu pikki heietusi pahaks, siis postitan veel pilte sellest, mis jäi õuepimeduse varju, mida mu silmad on siin aegade jooksul näinud ja miks ma sellesse kohta nii suure ja sooja tundega suhtun.

Õues on sepikoda. Sepikojas on koloriitne sepp. Lennukate mõtetega. Häälekas. Kui ta tuleb, on kogu kõrts teda täis. Ta pole seal ainuke sepp majas, aga ta torkab kõige rohkem silma. Ja sepikojas ja mujalgi on ohtrasti sepiseid; ma pole jõdnud uurida kõigi nende autorsuse kohta, seepärast jätan autorite kohta info siinkohal jagamata.




Valla sünnipäeval eelmisel aastal pani värvikas sepp meie vallavanema rauda taguma. See tagus täpselt nii kaua, kuni raud oli tuline, ja tegi asja valmis. Mitte küll selle järgmise pildi peal oleva kotka või kulli või varese!







Talliruumi uks, muide, käib kinni sedasi. Usun, et on kohalik leituis, no kelle`s veel...



Mulle on ikka meeldinud ka see põrand, mis on pottsepakedra all. Pole ilmaski hirmu, et reetlikud tolmurullid sul parketti pidi veerema pääsevad!



Aga sel suvel ehitati õue ka päris-karaamikaahi. Selline, mida tulipalaval suvepäeval ja peaaegu samakuumal ööl puudega köeti, nii et tulekeeled korstnast välja käisid. Ahjumeister oli Andres Allik, kes on Eestis elule aidanud 6 ahju, on seda ahjundust õppimas käinud Jaapanis, Ameerikas, Soomes, Lätis.... Uhke oli seal koos keraamikutega olla ja vaadata, kuidas nad, ise õnnest või päikesekuumusest või ärevusest õhetades oma ahjust tulnud kannisid uurisid. Eks oli seal ilu ja võlu, aga oli ka kilde ning oli isegi kõrtsikoer Bruno käpajälgedega signeeritud taieseid. Sest Bruno oli enne nõude ahjupanekut õuele laotatud kannidest kogemata kombel lihtsalt üle jooksnud. Lõpuks on ju ikkagi tema siitmaja kõige vabam hing!
Perenaine ja ahjumeister pidasid nõu nõude valmistamise atribuudi juures



Ja kuidas siis ilma liikudeta!



Kuumad kannid, kuumad kannid!






Ja ahi pärast seda, kui esimene ahjutäis oli ära "küpsenud".



Kõrtsil on omad traditsioonid, aga kõrts võib olla ka ettearvamatu, selle mõiste parimas mõttes.
Suvel võõrustasime siin hollandlannasid.

Õues oli piduline vastuvõtmine. Ikka kohaliku ampsuga.



Sakslannadel lasi Kai näiteks (eelmise võõruspeo aegu) talliruumi suure ahju peale joonistada.



Aga tagasi sellesse suvesse.
Kogu suur kõrtsiruum oli pikkade söögilaudadega sisustatud ja kogu suur bussitäis seltskonda, lisaks meie Tartu maanaiste Liidu rahvas, mahutati einestama. Ja kõik oli nii maitsev, et söödi tänulikult üsna otsa!




Tookord lasti igal kohalolijal valida pottseparuumist endale üks savist ripats, panna sellele pael taha - ja kinkida see hiljem söögilauas heade soovide saatel enda kõrval istuvale naabrile. Seal oli heldimapanevaid hetki.



Lasime kõrtsis laulu mis müriseb, hollandlannade temperamendile jäid isegi meie särtsakad tartumaalannad nagu natuke varju...



Ja õues kiskus tantsuks, nii et suvine päike hakkas juba plangu varju vajuma...



Ja kui hollandlannade suur buss kõrtsimaja juurest minema vuras, valgusid pika juunipäeva päikesekiired läänetaevast juba üsna längus kujul...
Kai haaras seelikusaba ja poetas pisra - külalistest ju teadupärast ikka kaks rõõmu...
Hollandlannad olid silmini vaimustunud ja kutsusid meid muudkui endile külla. Ega me läheme kah!



Tookord olid kõrtsihoone siseõue murul veel sellised riistapuud, mõlematega saab teha vääääga häääääd (liha)süüa...





Uhti kõrtsi lugu on pikk ja käänuline, absoluutset aimu saab sellest mitmeid kordi kohapeal käies. Ja kogu aeg on värsket avastamisrõõmu. Sest elus ongi pöördemomendid ja püsiväärtused, pinged ja nende lahendused... vist....



Kohaliku elanikuna püüdsin ka teile edasi anda natuke seda vaimustust, mida ise selle paiga suhtes tunnen.
Galeriist leidsime sellise sõnumi.

See tundus nii õige...

maireh posted @ 23:33 - Link - kommentaarid (3)



433035 visits