ISETEGIAD KÄISID KÕRTSITEED...
Pühapäeval käisid Tartumaa isetegijad kõrtsis.
Uhti Valges kõrtsis Ülenurme vallas, mis nüüd kannab lisaks nimetust Uhti Avatud Ateljee.
Kõrtsi ajaloo kohta saab natuke lugeda
SIIT Meie olime otsustanud, et peame oma jõuluse kokkusaamise kõrtsis. Meisterdame - sest tegemist ju käsitöise kotusega, sööme...
Kui kohale jõudsime, oli TV2 veel seal. Kaameramehed kolistasid ringi, päkapikud askeldasid mütsituttide välkudes... Saatejuht mõistis meie saapad-mantlid garderoobist välja, sest neil olid sealsed võtted veel tegemata... No mis seal`s ikka!
Uhti kõrtsi külalised paigutavad saabudes oma mantlid mantelkorstnasse. Kunagi väga-väga lagunenud hoones oli suhteliselt tublisti säilinud omaaegne mantelkorsten ja taastajad tegid sellesse garderoobi. Sepistatud nagid, diskreetselt valgustatud peegel... Telliskivipõrandal on ridamisi kohalikku toodangut - täisnahkseid toatuhvleid, mis vahetusjalatsitena käibel käivad ning varbad jahedal tellispõrandalgi mõnusas soojuses hoiavad.
Maja oli veel teletegijate saginat täis, kui kõrtsi-isand Lembit meile Ülenurme valla ainukese muinsuskaitsealuse hoone taastamisest video jooksma pani ja sinna juurde ka juttu rääkis.
Isetegijad loomulikult kuulasid, aga sõrmed käisid omasoodu...
Pisut hiljem, kui telerahvas lahkunud, sai ka kõrtsiemand Kai mahti jutlema tulla.
Uhti kõrtsi taasünniloos on kõige pikemad ja kirevamad leheküljed sellest, kuidas kulges paberlik asjaajamine, mis kestis pikki aastaid. Kõrts ise taastati seitsme kuuga.
Muinsuskaitse ja need teised hullud asjad, projektid ja analüüsid - Kai ja Lembit rääkisid sellest kõigest värvikaid ja kohati uskumatuid lugusid. Ikka paraja huumoriga vürtsitatult. Ka sellest, kuidas kohalik rahvas uudset rajatist esialgu sugugi avasüli vastu ei tahtnud võtta, sest õue peal oli keegi kartulit kasvatanud (varajane kartul kasvas hekkidevahelisel maalapil usinasti ja sai valmis tubli tüki aega konkurentide mugulatest kiiremini), lagunenud hoones oli kellegi rajatud laut ja loomad... Lauda laena oli kasutatud omaaegse uhke kõrtsimaja aukartustäratava paksusega kõrtsilauda. Nüüd on pikk ja arvukate noajälgedega pikk laud taas oma ametis tagasi, hoolikalt puhastatud ja väärikas, iga aegadetagune lõikearm sisaldamas oma aja lugu...
Kai ja Lembitu lugu on aga heaks õpetunniks sellst, kuidas tuleb oma ettevõtmisse uskuda ja asjaliku rahuga siin elus ikka oma õilsa eesmärgiga jonni järgida.
Kõrtsiemand Kai tutvustas meile kohalikku kodukorda. Uhti on koht, kus tulijail tuleb ise tegutsema asuda. Ka meie pisike seltskond jagati mitmesse töögruppi. Esimene asus süüa tegema. Kai ise oli igal pool ja kõikjal, andis kätte ja juhendas, samas jättes igaühele siiski oma tegutsemisruumi.
Uhti eriline roog on Ruudi rabarberikook. Ruudi ise on kõrtsihoonega tihedasti seotud ja sellest on oma lugu, aga seda kuulevad kindlasti kõik need, kes sinna lähevad. Ruudi rabarberikook tehakse "kindla" retsepti järgi ja sinna pannakse just seda, mida parasjagu on - rabarberit, õuna, kuivatatud aprikoose, rosinaid vms - aga välja tuleb alati rabarberikook.
Vat selline vägi sel Ruudil ja tema koogil.
Etteruttavalt olgu öeldud, et meie seekordne rabarberikook oli õunte ja rosinatega.
Toidumeeskond jäi toimetama, meie liikusime trepist alla endisesse talliruumi. Plaanis olid pottsepatööd, korvi punumine, päkapiku valmistamine...
Lembit oli meid (kohalikus huumorivõtmes) hoiatanud, et pottsepapiirkonnas on sein paksult poripritmeid täis ja seinal on ainult üks puhtam laik, inimesekujuline - selle laigu kohal on istunud kõik kedrakeerutajad...
Tegelikult oli kõik muidugi märksa leebem ja rahumeelsem, Kai õpetas ja pottsepakeder keerles väärikal tasakäigul... Õpipoisile anti ette põll ja puha.
Mingil hetkel kamandas Kai oma õpilase kedra juurest minema, et juba täiesti head asja liigse viimistlemisega ometi hukka ei saaks aetud!
See pidi olema selle töö salakari, et ühel hetkel supsab sõrm liiga õhukeseks lihvitud anumaseinast lihtsalt läbi...
Kontpuuokstest, pajuvitsast, peamiselt aga nõtketest kaseokstest, mida vedeleb kaskede all lausa lademetes, saab suhteliselt kerge vaevaga suurepärase korvikese - ümbriseks lillepotile vms. Õpetaja rääkis ja näitas, põimis oksi ja traati ja meie silme all korvike muudkui kasvas ja vormus.
Meie oma läbematuses küll rohkem kiibitsesime ja kibelesime muudkui majaga edasi tutvuma, aga leidus meite hulgas ka usin, kes tööga tublisti toime tuli.
Päkapikutegemiseni me seekord küll PÄRISELT ei jõudnud, aga õpetaja andis meile nii head juhised kätte, et teoorias oleme täitsa tugevad ja arvan küll, et nii mõnigi kopsakam kaseoksake saab sel jõulul endale näo pähe, juuksed külge ning mütsi pähe!
Näidiskorvi ja näidispäkapiku kinkis meie õpetaja nii taibukalt ära, et edaspidi saab iga soovija neid Pulloveri poes oma silmaga uudistamas käia.
Aga...
meie kõrtsitee...
JÄÄB POOLELE SIINKOHAL...
