VALGE, NII VALGE...
JA NIIIIII ILUS, NII LÕPMATA ILUS...

Milline imeline ilm! Igal hommikul, kui kardina akna eest tõmban, loodan sisimas, et öösel pole tuul tõusnud ja seda muinasjututalve puudelt maha saputanud... Kui saaks selle kuidagi okste külge kinni kleepida, kuidagi salvestada... No jaanipäevani või nii.

ÜKS ÕIENDUS!
AJALOOLISE TÕE HUVIDES!

Lugesin nüüd oma eelmist postitust üle...
Täiesti märkimata on mul jäänud, et tartukate kokkusaamisel oli MÕLEMA
teema õpetajaks LAIMA!
Tal olid mõlemad tunnid korralilt ette valmistatud ja puha! Ja õpetaja Laima oli super (kuigi siinkirjutaja sedapuhku hoopis taustalobisemisega tegeles, jah ).
Õpetajale ikkagi suur aitäh!

Meie seekolmapäevase seltsiõhtu teemaks oli kudumine.
SOKI kudumine.
Kastan oli õpetajaks
ja kudumist tuli alustada varbast.
Ja kui palju põnevaid mustreid sedasi kududa saab!!!!

Kuivõrd ma pole juba ammu kudunud - no oma paar kuud küll vist, - tegin ruttu ühe harjutustöö. Et viie vardaga manipuleerimisel peris häbisse ei peaks jääma...

Eelmisel tartukate kokkusaamisel kudus Ürask (hiigel)suurt sokki, koguni kahte hiigelsuurt sokki.

Mul oli õnn tema tegevuse vastu huvi ilmutada just täpselt õigel ajal, et ta sai mulle ette näidata, kuidas kahest satsikust üks randmesoojendaja kokku kududa. Aitäh, Ürask!

Nüüd on mul ka kaks satsilist randmesoojendajat. Kui need satsikud endale külge sätin, siis tuleb mul millegipärast alati Mozart meelde...